KÕIKIDELE EMMEDELE PIKAD PAID JA SUURED KALLISTUSED!!
Ja saime lõpuks oma interneti jälle kätte. Ilma on ikka páris imelik olla, passid siin oma väikses maailmas ja midagi muust maailmast suurt ei tea – no meil väike härrasmees oskas jälle nohu-köha hankida (kuidas ta seda teeb, ma tõesti ei tea) ja nii pidime suurema osa ajast kodus passima. Mis oli hea selles mõttes, et sai siis asju sáttida. Eks sättimist veel jagub, aga peamine osa on nüüd paigas ja mina saan jälle oma eksamite ootuses tuupida ja närvitseda siin. Esimene eksam on 9. juuni – minu armsa pisikese venna tütre sünnipäeval – kuidagi peab ju tähistama eks :D
Nüüd siis meie uuest elamises ka. Kuna Roland on nüüd töö-inimene, siis kogu see majade läbikammimine jäi minu hooleks. Leidsin ka ühe superluks maja, suurema, super planeeringuga, MITTE VALGETE seintega (mis on siin imede ime), odavama, suurema aiaga, Kai koolile lähemal. Täitsime kiiresti sooviavalduse ära ja viisin kohe kinnisvarabüroosse. Seda ma vist olen juba maininud, et siin maja omanikuga sa iialgi ei kohtugi, kõik käib läbi kv büroode, nemad arveldavad ise omanikuga. Ja siis edaspidi kui tahad järgmist kohta rentida, siis küsitakse KV büroost járgi, milline üürnik sa olid jne.
Eks meil jái see lugu jálle viimasele minutile ka ja niimoodi me siis närisime küüsi ja ootasime vastust. Ja vastuseks saime paari päeva pärast, et kahjuks valiti keegi teine válja, sest meie KV büroo polnud oma raportit meie kohta veel ára saatnud ja nende omanik tahtis kellegi válja valida ja ilma me olimegi. Paanika!!! Oli reede hommik, nädalavahetus kohe peale tulemas, teisest kohast oli vaja välja kolida neljapáeval, enne seda maja puhastus – ehk välja kolimise viimane päev oleks saanud olla teisipäev… teades, kuidas siin asjad liiguvad… oi, ma olin ahastuses. Eks laadisin siis poisi autosse ja hakkasin pihta. Laapisime páris mitu maja läbi, sinna vahele lahistasime nutta ja siis jálle uusi maja vaatama. Ei midagi. Padavai siis koju ja arvutist uusi variante otsima – ja tuligi välja meie praegune kodu! Õnneks oli võimalik siia kohe vaatama sõita ja niikui veendusin, et sobib, kauplesin isegi välja, et Rolandi allkirja sinna sooviavaldusele järgmisel päeval paneme. Ja see mees on lihtsalt super siin!!! Nii kui kuulis, et meil ikka maru kiire, siis telefon peos lihtsalt nii kaua helistas ja plärises, kuni mitmete kõnede járel meie KV büroo talle selle raporti ära saatis. Ja nädalavahetusel kolisime!
Kes tahab maja osta, siis palun väga, siin on kontaktid :) Kolimine käis siis niimoodi, et Roland rentis meile suure auto, oma tavaliste B kat lubadega tohib sellistega sõita, seal olid olemas igasugu vajalikud vahendid, millegi külmkappi jm raskeid asju sõidutada, samuti oli olemas tagatõstuk, nii et ei pidanud naba paigast tõstma. Ja abiks oli meil, nagu alati, Priit. No lihtsalt ei jätku kiidusõnu selle hea inimese jaoks – tema peale võib alati loota!
Sihtpunktiks oli siis maja number 20.
Ei paista väga hea välja, eksole ;) No ei paista jah, aga on vähemalt katus pea kohal. Seda nimetatakse siin townhouse-ks (tõlkes küll “linnamaja”, aga ega see eestlase jaoks mingit táhendust tegelikult ei oma). Tähendab see seda, et samasuguseid on kõrvuti ehitatud aiaga piiratud alale no mingi 100 ringis. Tihti on sellisel alal ühiskasutatav bassein ja jõusaal, samuti gaasiga grillinurk või mitu. Osad majad on “väikesed”, nagu meie oma ja osad kahekorruselised, arvatavasti siis suuremad. Väike tähendab siin 2-magamistoaga maja, mis tegelikult tähendab 2 magamistuba + suur tuba + veel eraldi töötuba (office), meie mõistes siis 4-toaline. Köök jälle avatud planeeringuga, aga toast eraldatud suhteliselt kõrge “letiga”, nii et kui nõud pesemata, siis külaliste ees võid südamerahus usinat perenaist mängida. Vaadake pilte ka, kui tahate. Seekord peate segadust ignoreerima, sest mul lihtsalt ei ole momendil aega süvakoristamisega tegeleda.
Roland nägi maja praktiliselt esimest korda, siis kui kola táis autoga maja ette sõitis. No vett krae vahele ei valatud :) Praegu oleme päris rahul kohe. Suuruselt eelmisele alla ei jää, planeering on oluliselt parem (nüüd on magamistoad suurest toast kaugel eemal), isegi 2 vannituba on, ühes vann ja teises duss ja eraldi wc (teadagi ju… kui vanni tahad minna, siis kellelgi tuleb kohe…), köögis on kapid vága mugavalt nelinurga-kujuliselt, mõnus seal keskel askeldada ja isegi eraldi pesupesemisruum on olemas. Ainult õu on oluliselt váiksem, aga las ta olla pealegi, pean tunnistama, et ega me seda õue nii vága ei kasutanudki. Nii palju on ikka ruumi, et lapsed joosta saaksid, murulapp on pisike, aga ühe maja nurga juurest teise juurde joosta on Robinile täitsa paras. Ja pealegi on meil naabrinaisel kassipoeg, kellega saab aia vahelt mängida. Nii kui Robin õue läheb, siis kohe aia juurde ja kass ka kohe platsis, nii kui laste háält kuuleb. Viimane kord avastasin, et meie lusikas on naabri aias, eks siis oli vahva kassiga mángida :D
Aa ja kogu seda ala majandab, valvab ja juhib üks super-tore abielupaar. Nad elavad siinsamas ühes majas ja nende maja küljes on ka büroo, nii et kui mingi mure, siis kohe aitavad. Ma peaks nad pildi peale püüdma – tápselt nagu mu vanaisa ja tädi Riida! Mees on selline sirge seljaga pikk mees, valged vuntsid nina all ja naine pisike, kaenla alla mahtuv asjapulk.
Mis on aga äámiselt erinev Eestist, on see, et kõigepealt tuleb maksta tagatisraha (mis on 1 kuu üür), see kantakse riigile kuuluvale kontole – riik hoiab seda seniks kui mu leping lõpeb ja kui kõik on korras KV büroo kinnitusel, siis kantakse seesama raha mu arvele tagasi. Kui olen lepingu allkirjastanud, siis járgmise sammuna saan pika nimekirja majast (iga toa kohta eraldi seinad, põrandad, aknad, uksed, kapid jnejnejne) ja KV büroo märkmed, kas need olid meile andes puhtad, terved, kahjustamata, samuti on kirjas kõik plekid ja kahjustused. Nüüd on meie ülesanne kõik asjad uuesti lábi vaadata ja kui veel mingeid puudusi márkame, siis kõik sinna kirja panna. Kui nüüd tuleb aeg siit majast lahkuda, siis peame tellima puhastusfirma, kes kogu maja puhtaks küürib, vaibapuhastuse ja kahjurite tõrje. Ilma nende kviitungiteta maja vastu ei võeta (tagatisraha ei saa tagasi). Siis võtad selle pika nimekirja uuesti ette ja täitad jälle oma nägemuse asjast, et kas on puhas ja kriimudeta jne. Ja peale mind kontrollib jálle Kv selle üle. Kahjuks on siin vága väga tavaline, et kuigi kogu rendiperioodi aja on KV sulle ráäkinud, kui vága ta sinuga rahul on, siis lepingu lõppemisel hakkab igasugu asjade kallal nokkima (no kui ikka asja on mitme pere poolt juba kasutatud, siis ei ole võimalik seda enam uueks pesta, aga seda sa nendele selgeks ei tee), igasugu kraapsud ja kriipsud võivad väga táhtsaks muutuda. Asi võib lausa selleni minna, et mingi osa tagatisrahast jáäb tagasi saamata ja isegi kogu raha võib jáäda KV büroole. Meie veel ei tea, kas me saame kogu raha tagasi või mitte. Põhimõtteliselt saad sa ka kõike vaidlustada, aga ei ole siin maailmanurgas need asjad sugugi roosilisemad kui mujal, seesama KV peab ju sinu kohta edaspidi oma hinnagu andma kuhu iganes sa elama minna tahad, siin on kõik eelnevad soovitused hirmus tähtsad ja kelle sa omale soovitajaks kirja paned, see kindlasti ka kõne saab ja sinu kohta midagi ráákima peab. Nii et jah… teame juba, kui palju siin midagi vaidlustada tasub :D
Nii et kas pole vahva, ostad laenu eest maja, lased välja üürida ja raha korjata, maksad sellest laenu tagasi ja ehk jáäb midagi ka üle, mingil hetkel saab laen makstud ju ka. üürnikud küürivad oma rahadega maja puhtaks ja läheb järgmisele ringile. Niimoodi elavad siin paljud pensionárid vága head elu.
Mis aga mulle eriti rõõmu teeb, on selle maja asukoht. Alates toast välja astumisest kuni Kai koolini jõuab 10 minutiga, suht ilma autosabades ootamisteta ja foorideta. ümberringi on kõndimisradu ja rattaradu, laste mänguváljakuid. 
Suurde kaubanduskeskusesse on vaevu 5 minuti sõidu tee, lähimasse pagariärisse, lihunikupoodi ja pisikesse toidupoodi veel váhem. Bussipeatus sealsamas, bussid liiguvad mitmele poole, kui peaks tekkima vajadus neid kasutada. Paar jõge on kah lähedal, tegime üleujutuste ajal pilti ka, aga las see jááb teiseks korraks…
Nii et üldjoontes on meil kõik endiselt hästi. Kuigi praeguseks on mul selge, et nii väikese lapsega ma seda kõike läbitegemiseks ei soovita. Loomulikult ma teadsin, et lapsed on erinevad, aga sa ei tea ju iial ette, mis sind tegelikult ees ootab. Poiss on ikka palju tihedamini haige, hambad on tulnud vaesel mehel vága suure vaevaga ja noh see pikk tissimaraton… olen ikka päris väsinud. Paar päeva tagasi (kui selja taga oli 2 praktiliselt magamata ööd ja 3 päeva) mõtlesin esimest korda, et kas ma ikka vean välja, terve semester on poisiga mingid jamad olnud ja nüüd on eksamid kohe ukse ees. Pean plaani korraks Eestisse sõita ja ema öösel une pealt salaja ära varastada :D Õnneks on Roland ikka super. Eks ta aitab öösiti palju jaksab, päeval peab ju tööl olema ka.
No punnitame edasi! (seda me ju teadsime nagunii, et see kõige ilusa kõrval ka vága raske on).
