Näed jälle ei ole kaua aega märku andnud siia. Teate, elu on kuidagi nii rööpasse vajund praegu, et polegi midagi kirjutada nii tihti. Nüüdseks oleme jõudnud sellesse raskemasse faasi, kus rahaga laiutada ei ole, seega ei ole võimalik ka hullult ringi töllerdada ja elu on suhteliselt rutiinne. Tuleb kooli lõpuni vapralt vastu pidada, siis peaks kergemaks minema (näete! Lootus ei ole vähemalt kadunud!). Nii et tavaline oravaratas, Rolandil töö ja kodu, minul kool ja kodu, lihtsalt kliima on soojem.
Seni siis katsume odavalt hakkama saada ja külastame lähikondseid parke, mida siin õnneks jagub. Eelmisel nädalavahetusel ööbis üks Kai sòbranna Sian meie pool. Laupäeval oli kodus tegemist kuhjaga, aga pühapäeval vedasime end välja, Sian tutvustas meile uut vahvat parki, kus tegemist jätkus kuhjaga. Tüdrukud panid kohe ajama, neid pildile püüda oli tõeline kunsttükk, poisiga veel nii hull ei ole (aga ega palju puudu pole ka).
Mees meil muudkui kasvab. Läheb aina osavamaks, kõik õe kunsttükid on vaja ju járgi teha. Viimane leiutis on siis kõnnitee ááre peal kõndimine. Kui õde veel väike oli, siis alguses ikka kõlbas emme káest kinni hoida ja harjutada, aga mehele see variant ei sobi – kui õde käib ilma, siis tema ka. Ja käib ka! Sellel mehel on niisugune tahtejõud, et vahel tuleb hirm peale, et mis veel tulevikus saama hakkab.
Hirmus hästi on selge see häälitsus, mida tehakse, kui midagi viltu läheb. Kostab nagu “äkää” või “okoou”, raske siia kirja panna seda, aga hästi vahvasti oskab kasutada. Näiteks kui öösel jorisema kipub ja emme või issi tüdinud häälel ütleb, et oh isssssand küll, mis nüüd siis viga on… siis tuleb kohe see háálitsus pimedusest vastuseks :D Või kui taldrik maha kukub eksole, katsu siis mitte naerda :D
Aga nüüd kutsuti emme tüdrukuid lennutama. Seda nimetatakse lendavaks rebaseks, meil oli see mingi ahvi-asi. Ilgelt lõbus.
Kui musklid juba piisavalt valutasid, nihverdasin end minema ja leidsin sellise tegelase liumáelt. Ikka pea ees peab seda tegema, eks ;)
Siis avastasime pargist veel tuttavaid ja meid kutsuti sööma. Korealased ja palju. Hästi huvitav võõrast toitu maitsta. Aga kui tavaliselt suudavad lapsed kahvlit päris varakult kasutada (meil poiss juba ammu kahveldab), siis pulkadega hakkavad seal lapsed sööma 2-3 aastaselt alles. Enne söövad lusikaga. Ja kuidas nad siis 5 aastaselt pulki juba kásitlevad! Vägev!
Enne äraminekut käisid plikad veel vett katsumas. Ega nad ära tulla ei tahtnud enam muidugi.
