No kui langevari sai kokku pandud, siis tuli ikka ennast ka kohale vedada ja oma silmaga vaadata, kuidas see hüppamine ikkagi käib. Nüüd ma kavatsen siia samal teemal terve pika rea pilte üles toppida.
Eestis pannakse motellide ette suured sildid külalisi ahvatlema ja sisse kutsuma, siin pannakse lennukeid...
Kohale jõudes ootas meid ees selline pisike lihtne osmik.
Koosnes suuremat sorti tühjast ruumist, kus mas langevarje kokku pandi ja veel kahest olesklemise ruumist mõne lauaga ja piljardiga. Seintel oli mustmiljon langevarjurite pilti :)
Selleks ajaks kui meie kohale jõudsime, oli Priit juba hüpanud ma-ei-teagi mitu korda ja langevarigi oli juba ilusti koos ja lennukit ootamas.
Siin harjutab kogu grupp veel viimast korda enne õhku tõusmist oma kujundit, mida nad üleval teevad. Siis lörises see imeliku kujuga lennuk kohale
Priit sai veel viimased õpetussõnad oma väikest kasvu treenerilt…
Ja kõik läksid lennuki peale.
Nüüd oli meil pisut aega, mida sisustasime loomulikult ronimiste, kiikumiste, jooksmiste, tagumiku sügamise, suure kõhu näitamise ja lihtsalt ilus olemisega.
Selliste ratastel laudadega harjutatakse õhus tehtavaid kujundeid. Selle peal kõhuli lebamine annab vòimaluse olla täpselt samas asendis, mis õhus ja nii on hea harjutada, kust täpselt teisel kinni võtta.
Ja sealt nad tulevadki. Tegelikult oli terve taevas neid täis, aga liiguvad ikka vága kiiresti maa poole, nii et proovisime siis oma-arust Priitu hoolega pildile saada. Pärast selgus, et ei olnudki Priit :) Aga neid vaadata oli lahe, endal ka adreka tase tõusis, lap-lap-lap aina langesid. Kahju, et ma nii jubedasti kõrgust kardan.
Tundub, et oli lahe… nii hüppaja kui treener paistavad rahul olevat :)
