Alustame siis kohe heade uudistega. Pärast nädalatepikkust kokkulepete ja arutluste pidamist allkirjastas meie perepea uue töökoha lepingu ja hakkab hoopis riigiasutuses leiba teenima ja seda 3 nädala pärast. Kohalikud on nii elevil, räägivad, et paremini enam minna ei saa, et riigiasutuses töötamine toob palju präánikuid kaasa ja et hoidku ta kõrvad lahti, et kui on veel kedagi vaja, siis andku aga teada. Loodetavasti on töö selline, nagu omavahel arutatud – pakkudes kõvasti rohkem võimalusi ja väljakutseid, koolitusi oksendamiseni (mis IT alal on arvatavasti iseenesest juba meeletu präänik) ja suuremat palka.
Mul tuli eelmisel nädalal 2 kooliasja esitada, üks òigusalane ja teine finantsala teooria. Üks, mida ma kogu hingest vihkan, on puhas teooria. Iga kell valiks arvutamise koos vähese hulga teoreetilise selgitusega, aga seekord oli siis tegemist ainult ja ainult suure teooriamulliga. Munesin laua taga mitu päeva ja olin juba täitsa kindel, et ma sellega hakkama ei saa. Siis hakkasin tasakesi algusest pihta ja lõpuks oli too imeteos valmis pusitud. Nüüd siis ootame õppejõu kohtuotsust :D
Aga lõpp on juba káega katsuda. 3 nädala pärast on veel üks õigusalane töö esitada ja siis tulevad eksamid 8-9-10 juuni. Nii et olge head ja pange pöidlad pihku :) Tundub, et see koerasabast ülesaamine on veel kõige raskem, sest lisaks lastega jahmerdamisele on mul mõni nädal olnud jälle võimalik tsipa tööl käia, asendasin taas üht tüdrikut puhkuse ajal. Too asutus tegeleb koolituste, seminaride ja workshoppide korraldamisega. Seega oli mu tööks päevast päeva koolitajatele ürituse ajaks majutust/rendiautosid/lennukipileteid ja mida iganes organiseerida. Ürituste tarvis ruume otsida ja bronnida, sinna toitlustus kokku leppida, vajalik varustus hankida ja loomulikult kõikvõimalikku koolitusmaterjali ette valmistada ja kohale saata. Samuti inimeste kõnesid vastu võtta ja küsimustele vastata ja neid koolitustele registreerida jnejne. Pean tunnistama, et esimesel päeval tööle minnes olin hirmust kange, silmast silma on miljon korda lihtsam rääkida, kui läbi telefoni. Aga nüüd olen üksi pidanud 2 nädalat hakkama saama ja tunne on päris hea.
Loodame, et tollest kogemusest ja soovitajatest on edaspidisel tööotsingul kasu, sest ülemused on maru rahul ja iga kord kui tööl olen, siis nurisevad, et neil ei ole vaba kohta, kuhu mind kiiresti alaliselt sutsata saaks. Kes teab, võib ju too vaba koht tekkida, lootus sureb viimasena :D
Ilmad on meil sügisesed, vahel vihma sajab, aga põhiliselt on ikka päikseline ilm, kraade nii umbes 24-26, öösel 15-18. Panen siis mudilastest ka paar pilti vanavanematele vaatamiseks, kahjuks pole meil praegu aega olnudki, et kuskil kodust kaugemal káia.
Neiu on ikka borsisupimaias, talle tuleb lausa eraldi suppi keeta ja siis ta suudab seda kausside kaupa sisse luristada, hetkel juba 5!!!! taldrikutäis.
Poisil on nüüd see iseendale eriti tähtsate tegevuste leidmise etapp. Autod tuleb kruvikeerajaga korda remontida ja üldse saab autodega igasugu asju välja mõelda, neid porise peenra peal leotada ja siis toa valgete seinte peal sõita, neid kõikvõimalikesse torudesse ja aukudesse toppida ja siis kräunuda, kuni kogu pere tohutute pingutuste saatel neid välja püüavad koukida. Loomulikult tuleb iga liigutust matkida, mida suur õde ees teeb. Samuti tuleb käpuli koera mängida, kui õde paela ümber kõhu seob ja õue jalutama viib...
