Tahtsin teile näidata meie liikumisi läbi meie silmade, aga siis hakkas muudkui sadama ja ei olnud üldse nii sobiv hetk pildistamiseks. Täna aga mõtlesin, et kes teab, kui kauaks ma niimoodi ootama jään, et panen parem kohe siia midagi.
Niisiis. Nagu ma juba eelmises postituses ütlesin, oli meil siia jõudes ahhetamist küll ja veel. Aga mitte alati positiivses mõttes. Tegelikult oli lausa ehmatav, milline üks tavaline tänavapilt välja näeb. Siin on näiteks reas postipunkt, apteek, kinnisvaraäri ja söögikoht
Tänav jätkub veel mõne söögikohaga ja vahele jääb üks tätokate salong ka. Seal reas on veel üks marulahe raudrüüde ja mõõkade pood, selle püüan kindlasti mõni päev pildile, see on ülilahe!
Siis näiteks kohalikud arstikeskused on sellised enamasti või siis asuvad mõnes eramajas.
Loomulikult ei puudu sellest reast ka jõusaal ja oh üllatust – see on lahti 24 tundi ja inimesed päris tõsiselt pidavat seal isegi öösel käima.
Kogu see kupatus jääb Kai kooli viiva tee äärde ja seal on ka bussipeatus, kus on väga popp elektrooniline tabloo, millel kirjas, mis buss järgmisena tuleb. Nali on aga selles, et nagu siin tihti ka muudes asjades võib kogeda, see tabloo on enamasti inimestele lihtsalt igavuse peletamiseks – noh, et midagi lugeda oleks, sest aegadest need bussid siin eriti kinni ei pea. Arvatavasti ei ole siin bussijuhtide palk seotud nende täpsusega. Ma ei tea viimaseid andmeid, aga kunagi oli Eestis nii, et kui trollijuhid oma graafikutest kinni ei pidanud, siis pool palka kadus nagu niuhti.
Väga lahe idee on aga hoida teadetetahvleid/stende bussipeatustes, nii et inimesed saavad sinna oma kuulutusi toppida. Ajaviiteks ju ikka viskad silma peale, kindlasti kogub niimoodi rohkem potentsiaalseid kliente.
Buss tuli…
Seest on nad suht kitsukesed, ei ole mugavad ausalt öeldes. Aga hea asi on see, et kui bussijuht otsustab, et buss on täis, siis rohkem inimesi enam peale ei võeta ja keegi ei trügi ega sõima. Bussijuht on siin väga auväärne mees võrreldes koduste mälestustega. Keegi ei sõima ega sajata, kuigi vahel sõidavad nii, et rahvas puhta lendab peal.
Bussi peale tullakse esimesest uksest ja ostetakse pilet või siis piiksutatakse oma elektroonilist piletit. Enamasti kõik teretavad juhti ja ta tihti viitsib ka kõigile vastata (ma vahel lausa imestan, et ta igas peatuses seda teha viitsib). Muidugi on ka siin selliseid vaikseid tiba morni olemisega juhte. Kui maha tahad minna, siis vajutad nupule ja järgmises peatuses buss peatub. Muidu ei peatugi, paneb aga vurades edasi. Loll lugu on muidugi selles, et kui esimest korda sõidad, siis ju ei tea ette, kus sa täpselt maha minema pead. Eks siis tuleb küsida. Bussis võiks vähemalt mingi plaan olla ja seal peatuste nimed.
Ahaa ja siis veel selline vahva lugu, et bussi eesotsas on kahel pool kohad kottide jaoks. Paned oma koti sinna, kui tahad muidugi, ja lähed istud kuskile. Pärast pead muidugi meeles pidama ja oma koti sealt kaasa ka võtma. No kas selline asi oleks Eestis mõeldav.
Teine näide kui veel koolis õppimas käisin ja oma arvuti kaasa vedasin. Mina ikka õige eestlasena iga kord kohvi ostma minnes pakkisin oma arvuti kokku ja võtsin kaasa. Sõber vaatas mind muidugi suurte silmadega ja jättis oma arvuti sinna. Kohvikoht asub kooli sissekäigu juures kohe ja arvutiga olime teisel korrusel. No vabandage väga, ma küll ei julge játta! Aga tulime tagasi ja midagi ei olnud juhtunud! No minu jaoks jälle elamus missugune!
Või siis náiteks olen näinud rattaid siin ka lahtiselt poodide uste ees oma peremeest ootamas. Kuigi rattad on ikka enamasti kinni.
Poes ei käi mitte iialgi keegi sul járel ega vaata, et sa omale asju hõlma alla ei pistaks. Siin lihtsalt keegi ei usugi, et mõni inimene seda teha võiks. Ja kui isegi tehakse, siis ma arvan, et mitte nii massiliselt, et pood sellest oluliselt kahju saaks.
Annika küsis ka jalgsi káimise kohta. Vot sellega on jah selline huvitav asi, et hommikuti näeb ikka väga palju inimesi hommikukõndi tegemas (see on siis ikka väga vara hommikul enamasti, vahemikus 6-8 enamasti). Ka õhtul kuskil 4-6 vahel võib neid märgata suht palju. Aga vot niisama ei näe, et inimesed vága massiliselt kõnniks. Ikka autodega sõidetakse igale poole.
Näiteks Kai sõbranna elab meist umbes 30 minutise mõnusa jalutuskäigu kaugusel, mida me ka mitu korda oleme kasutanud. Aga nende jaoks tundub see lausvõimatu teekond. Naisterahvas muidugi seletab iga kord, et ta tahaks kaalu kaotada ja et ta pidevalt jõusaalis káib. Tööl ei käi ka, peaks just mõnus olema ju korraks jalutada, aga ei soovi.
Poes tuleb ikkagi enamasti käia autoga, sest kohalikud poed on ikka kaunikesti kallimad ja suures poes on nii palju rahvast ja sagimist, et me ei viitsi seal iga päev töllerdada. Proovime siis suht nädalaks oma kraami kokku ajada ja seda juba käte otsas koju ei tassi.
Me ikka alati arvasime, et Brisbane ju nii palju suurem kui Tallinn, et peab ju üks särav ja ilus linn olema. Jah, ongi. Kesklinn.
