Perekond lõvid üritavad end vahepeal ka veidi liigutada. Isalõvi on vahepeal veidi lõunati jooksmas käinud ning ühel ilusal hommikul märkasin tööle tulles liftis kuulutust. Seal seisis, et 29. oktoobril on toimumas igaastane jooks katusele. Täpsemalt haigla helikopteri maandumisplatsile. Start on loomulikult alt korruselt. Et isalõvi on igasugu hullud üritused tõmmanud nagu meepott Puhhi, siis ei olnud pikka mõtlemist, et end kirja panna. Seda enam, et üritus tuuakse ‘koju’ ehk siis tööle kätte.
Niisiis ootas ees kümme korrust treppe pluss viimane tõus katusel helipad’ile. Vasemal pildil on katuse serva tagant paistmas see kopterite maandumisplats ja sealsamas majast veidi väljaulatuv trepikoda mida mööda üles jookstigi. Ainukene asi, mis veidikene kahtlust valmistas oli hommikune kohalejõudmine. Siin on nimelt kombeks kõiksugu üritusi suhteliselt vara korraldada. Esiteks tehakse seda kuumuse pärast ning teiseks toimus see jooks reedesel päeval ning arvatavasti ei taheta sellega tööpäeva segada. Niisiis oli algus kell 7 hommikul. Mis tähendas 4.50 äratust. Aga lõpuks osutus see päris lihtsaks. Väiksesd viperused bussiga küll olid aga jäi veel aega ennem starti mõned pildid teha ja soojenduseks sörkidagi.
Neil piltidel on näha stardi koht ja trepid ise. Ees ootas 20 sellist juppi ning lisaks veel 2 sutsu helipadile. Rahvast oli startimas rekordilised 200 osalejat. Hõigati ka välja 2 aastat tagasi püstitatud rajarekord 1.20. Tundus päris kiire. Ma ei osanud enda kohta mingit prognoosi teha. Starti läksin mõttega end mitte ribadeks jooksta ja mõnusasti üles jõuda. Et tegemist on ka ‘fun’ üritusega (kui keegi oskab hea ja lühida eestikeelse vaste välja pakkuda, siis võin vabalt ära parandada 
Kuulutati välja üllatuskülalised – Queensland “Reds” – kes on kohalik rägbitiim. Rägbi ja jalgpall – see ovaalse palliga mäng kus palli rohkem käes tassitakse on siin ülipopulaarsed ja mängijad on vägagi au sees. Rahvas tervitas neid tormilise aplausiga.
Ja lõpuks läkski lahti! Külalised kõigepealt, siis eelmiste aastate tulemuste põhjal kiired jooksjad, siis need kes end niisama kiireks pidasid ning jalutajad kõige lõpus. Ma võtsin koha sisse kusagil kiirete seas, sest päris jalutajaks ma end ka ei pidanud. Iga kümne sekundi tagant lasti osaleja rajale ja nii me siis “trepile” tormasimegi. Enne starti tuli selline tuttav mõnus ärevus ja surin sisse. Ja siis oligi minu kord ning spurisin rajale. Püüdsin mitte kohe üle pingutada ja hoida jõudu ka lõppu. Eks ma teadsin, et kui juba joostes minna, siis lõpus läheb igal juhul raskeks. Esimesd 3-4 korrust oli väga mõnus ja kerge. Vaatasin läbi klaasi publikut ja rühkisin ülespoole. Siis hakkas raskekmaks minema. Enam ei pannu publikut tähele. Kuna mul polnud oma vormist aimugi, siis ootasin et tagant tulevad kiired ja vupsavad mööda. Aga kusagil 5-6 korruse paiku hakkasi hoopis mulle inimesed selg ees vastu tulema. Ei mäleta, aga kuskil 3-4 kodanikku järgemööda olid ülesminekuga päris hädas. See innustas edasi pingutama ja andis aimu et oli hea mõte alguses veidi tagasi hoida. Aga raskeks läks ikka – 7-8 oli juba tahtejõul liikumine ja 9-10 ei mäleta peaaegu üldse. Selleks ajaks oli piimhape oma töö teinud ja ülesminemise muskel suht jõuetu. Korruste lugemine oli ka sassi läinud. Keegi rühkis veel minust mööda aga äkki oli trepp otsas ja tuli katusele pöörata. Seal selgus et tasasel maal liikumiseks oli veel jaksu küll ning 50m sprint oli päris korralik. Veel viimased astmed ja finish!
“Punased” olid helipadil koridori moodustanud ja ergutasid lõpetajaid. See oli ikka väga mõnus niimoodi vastu võetud saada. Iga lõpetaja sai ka joogipudeli pihku – nagu korralik jooksuüritus kohe. Tasapisi taastus hingamine ning tegin üleval veel mõne klõpsu. Mine tea, millal järgmine kord sinna saab.
See parempoolsel pildil olev kõrgeim maja on see, kus ma tööpäeviti 8. korrusel kohaliku tervishoiuameti heaks tööd teen. Täpselt varjab kesklinna vaate ära! Ning “hobune” võitis parima kostüümi auhinna. Lisaks oli veel huvitav näha, et kõik on valmis hädaolukorraks. Ei-ei, mitte jooksuga seonduvalt. Aga kui keegi kopteriga kohale tuuakse, siis on seal üleval ootel ratastel voodi ning üks lift seisab pidevalt üleval uksed lahti. Tore näha, et abivajaja jõuab võimalikult kiirelt arstide hoole alla.
Ah jaa, tulemustest ka. Esikoht läks seekord jagamisele. Selle aasta võitjad jõudsid üles 1.28-ga. Minule kirjutati lõpuprotokolli ajaks 1.52 ning kohaks 30. Selle kohta võiks lausuda kurikuulsad sõnad: “Pole paha keskkonnaministri kohta”. Järgmine aasta jälle! Tulge ja lööge kaasa!
