Laupäeval käisime esimest korda siinses nn. rahvusraamatukogus. Seekord küll mitte raamatuid lugemas või laenamas, vaid hoopis ühte sealset kunstinäitust vaatamas. Ah kunstinäitus... nii mõnigi teist nüüd võib-olla mõtleb, et oeh, mingi kunstinäitus, iiiigaaaaav…. selline oli meie preili esimene reaktsioon ka 
Alustan aga ikka ilusti algusest.
Asub too raamatukogu üks bussipeatus enne kesklinna, siinpool jõge. Enne ukseni jõudmist on väljas mõned monstrumskulptuurid, kus loomulikult on lastel natuke ronida vaja.
Siin on maja ise.
Sissekäiku iseloomustab hästi lause “tunneli lõpus paistab valgus”, sest maja alt saab rahulikult läbi kõndida, uksi pole, nii et ühest otsast näeb rahulikult teise otsa tänavat.
Pilt maja seest. Akna taga on suur ruum tasuta WI-FI Internetiühendusega, kus võib korraga rahulikult 300 inimest arvutiseeruda.
Nagu allolevalt pildilt näha, siis lisaks korralikult laua taga õppivatele tudengitele on seal paljud inimesed lihtsalt mõnusalt aega veetmas, mängimas ja Interneti vahendusel sõpradega suhtlemas, Võrratu lahendus noortele inimestele peale kooli aja veetmiseks, et ei peaks kuskil tänaval jõlkuma.
Seekord me raamatute saali ei läinud ja pilti ka ei teinud, nii et ei kujuta ettegi, kui suur see veel on.
Aga näitus. Lumia nimeks ja tegemist on meedia näitusega. Abielupaari naispool hoolitseb loomingulise poolega ja meespool teostab elektroonia ja tehnilise poole.
Peamiseks atraktsiooniks oli too linnuke.
Silmadeks oli kaamera, nii et kui ta ees liikusid, siis ta keeras oma pead ja jälgis sind oma silmadega. Samuti reageeris ta värvidele – muutis valgust enda kõhus vastavalt sinu riietele. Tegi ka mingisuguseid erinevaid hááli.
Laudadel ja seinal olid ka vahvad valgustatud putukad. Neil oli ekraan selja peal, mis pidevalt teatas, mida nad “räägivad”. Nagu näiteks kirjutati putuka seljale tsirk-tsirk, hääle tegemise asemel. Sellised papagoid oleks ju lausa õnnistus kas pole
Se saal oli ise pime, et kõik ilusad valguse elemendid esile tuleks, taustaks mängis mahe muusika, vähe sirinaid ja põrinaid, lind mögises ka oma nurgas – täitsa mõnus oli. Robinile pakkusid erilist rõõmu suured helendavad sambad, mis olid kaetud peegel-ringidega, nii et kui sinna veel valust peale ringitati, siis tekkisid põrandale lõbusad ringijooksvad valgustäpid. Oi kuidas Robinile meeldis neid möóda põrandat taga ajada.
Kai suurteks lemmikuteks osutusid ekraanid, mida sai mööda nelinurkset valustatud lauda ringi liigutada. Erinevatesse punktidesse sattudes tuli ekraani peale erinev pilt ja kui panid kõrvaklapid pähe, siis ekraanipeal näpuga toksates tuli veel erinevaid helisid ka. Näiteks mingi hetk tuli ekraanile mets ja kui seda puutuda, siis kuulsid linnulaulu. Liigutades ekraani edasi, tuli ekraanile pilt puude saagimisest ja toksates hakkas saag möirgama. Jne. Ja selliseid ekraane oli sellel valgustatud laual 3 ja igas erinevad pildid ja hááled.
MInu lemmikuks olid need lihtsad valgustatud poolpalli, mis ei teinudki mitte midagi, aga nágid nii nunnult pehmed välja (olid ka pehmed)
Siis olid veel ekraanid inimese arengu lugudega, aga neid meil ei olnud aega katsetada. Ja ehk oli veel nurga taga huvitavat vaatamist, aga me ei julgenud nurga taha minna, sest poiss tegi seal valgusemängu vahel oma jooksutiire ja oli vaja tal ikka silma peal ka hoida.
Pärast leidsime sealt suurest arvutisaalist ühe vahva laste nurga. Näiteks võisid lapsed kirjutada ja joonistada niisuguste huvitavate arvutite taga
Või siis tuli tahtmine hoopis köögimööbli sisse ronida. Või supipotti…
Või siis võis mängida suurte käpiknukkudega, mis olid peaaegu sama suured kui nupsikud ise.
Kai leidis ka midagi huvitavat. Kui see pilt valgustatud lauale panna
Siis näeb milline näeb välja inimese soonestik (oli ka loomade pilte)
Täitsa lahe koht! Tuleb silma peal hoida, mis seal toimumas ja tuleb need raamatud ka üle vaadata – meil ju kõik suured raamatuhuvilised.
