Ma siin kirjutasin eelnevalt, et Kai kandidatuur esitati kohaliku ajalehe Noore staari võistlusele. Iga kahe kuu peale valitakse üks võitlja ja Kai ongi märts/aprilli võitja. Käisime auhinnagaalal trofeed (issver-sussver, on ikka selline sõna eesti keeles olemas?) vastu võtmas.
Kuna siin on majandusaasta 1 juuli – 30 juuni, mitte 1 jaanuar-31 dets nagu mujal maailmas, siis see tähendab, et märts/aprill oli selle ajalehe jaoks viimane võitja sellel aastal ja nüüd 18 juuni toimub veel suurem gaala, kus võitjate hulgast valitakse terve aasta võitja.
Aga auhinnagaala oli vägev, sest korraga olid kohal erinevate kohalike ajalehtede võitjad ja mul jäi ikka karp lahti nii mõnelgi korral, kui kuulsin, mida lapsed teevad – näiteks jookseb üks 11 a tüdruk iga páev 3.2 km kooli, et rinnavähi organisatsioonile uuringuteks raha koguda. Kavatseb seda teha 50 päeva ja koguda $10 000. Märtsist aprillini oli tal kogutud juba $4200. Ärge minu käest küsige, et kus on seos lapse jooksmisel ja raha kogumisel, mina sellest aru ei saa, aga et 11a laps sellise eesmärgi nimel jooksma hakkab – võrratu!
Siis oli veel näiteks 2 12a tüdrukut erinevatest koolidest, kes olid omal pead paljaks ajanud, et Leukeemia organisatsioonile raha koguda. Ma mäletan küll, et Kail oli ka selline päev koolis, kus jälle kõik pidid $1 või $2 tooma ja siis kes tahtis, võis lasta pea paljaks ajada. Jällegi – kuidas see peaks rohkem raha sisse tooma, ma ei tea 
Ehk siis pere ja sugulased annetavad rohkem? ei tea. Aga kas te kujutate ette, naisterahvad eriti, et te sellise ülla eesmärgi nimel oma pea paljaks ajate. Hmm. Pigem annaks siis natuke rohkem raha eksole.
Loomulikult oli kõvasti sportlasi – ujujad ja rägbimängijad, jooksjad – kõik puhta rekorditega (mitte maailmarekorditega mudugi, eks need igasugu väiksematsorti rekordid olid, aga marutublid ju).
Siis oli veel üks 17a tüdruk, kes laulis meile omatehtud laulu ja oli väga ilusa häälega neiu. Sõnadest kahjuks kui nii väga aru ei saanud, sest akustika oli hirmus kehva. Aga sõnum oli umbes et kui on viletsalt läinud, siis tõuse ikka püsti ja mine edasi. Eriti oluliseks tegi selle laulu vast see, et siinne organisatsioon, kes aitab seksuaalselt ahistatud lapsi, valis selle laulu omale tunnuslauluks.
Ja oli ka üks vahva naerupallist tüdruk – vanus vast 14-16, tema sai auhinna selle eest, et käis ringi ja pidas kõnet, kui oluline on naeratada ja positiivne olla Pidas meile ka kõne koos vahvate lugudega ja huvitavate faktidega, nii et saime kõik natuke naeru pugistada. Näiteks proovige naeratamise ajal midagi negatiivset mõelda, ei õnnestu! Päris naeratuse ajal siis, mitte grimass-naeratuse.
Ah jaa, muidugii olid ka lapsed, kes väga hästi õpivad ja tegid mingi eksami super tulemusele.
