Tjah, ega ma just tihti siin pajatamas ei ole enam käinud. Ammugi on eluke oma igavasse rööpasse vajunud ja mis sellest siis ikka nii väga rääkida on - nagu igas maailma otsas, siis ka siin hinnad vaikselt tõusevad. Viimane kord söögipoes käies oli summa juba kõvasti suurem kui mõned kuud tagasi.Teine väike paanika on õhus Ameerika majandusseisu pärast, usk pankadesse vaikselt kahaneb, inimesed on hädas pensionikindlustusega - inflatsioon sööb järjest raha väiksemaks ja pensionile jäáda ei saa, niimoodi siis töötavad osad 65 a mehed veel ehitustel puhta füüsiliste tööde peal. Hirmutav tulevik, sellises vanuses justkui ehitusel enam tööd rabada ei tahaks. Tublid mehed.
Kuigi mingi hetk hakati siin rääkima, et töökuulutuste arv on suurenenud, siis reaalsuses tundub töö leidmine endiselt keeruline. Kummaline küll, sest tõesti, kuulutusi on internetilehtedel miljon, iga päev tuleb uusi juurde mitu tuhat, aga töökohta vahetada justkui ei ole võimalik. Küll oled liiga tark ja osav (jajah, see oli mulle ka suureks üllatuseks, et selline asi võib miinuseks osutuda), siis jälle pole täpselt samasugust töökogemust - selline nokk kinni, saba lahti olukord - tark olla ei tohi, sest siis sul hakkab äkki igav ja sa lähed kiiresti minema (2a peetakse siin normaalseks ajaks samal kohal püsimiseks, mis eestlasele arvatavasti tundub nagu silmapilk, sest me oleme harjunud, et töökohti ei jagata tänavanurgal), siis tuleb neil hakata uuesti kogu seda jama läbi tegema. Kui sa siis ütled, et aga kui ma nii tark olen, andke siis mulle see parem töökoht, siis jälle puudub sul Austraalia töökogemus TÄPSELT samal kohal. No mul tekib küsimus, et miks keegi peaks üldse töökohta vahetama, kui ta alati täpselt samale kohale tahab minna, kas pole lihtsam siis juba samale kohale jáädagi :) Kuna minu puhul on tegemist sisuliselt karjäárimuutusega, siis oleks ju normaalne eeldada, et tuleb alustada ikka kuskilt altpoolt. Esiteks tähendab see seda, et haridus tuleb maha vaikida :) Teiseks tuleb aga kohe küsimus konkreetsete tööülesannete kogemuse kohta - tunne on, et tööle võetakse ahve, mitte inimesi, et kui sa kätt punktist a punkti b liigutada ei oska, siis järelikult me sind tööle võtta ei saa, sest seda ära õppida ei ole võimalik. Ja mina veel arvasin, et inimest eraldab loomadest tema mõtlemisvõime. Eks reaalsus on see, et pakkumine ületab nõudluse ja tööandja valib välja selle, keda võimalikult vähe õpetada on vaja ja kes hakkaks kohe iseseisvalt tööle. Neid "oskajaid" me siin juba oleme näinud ka muidugi, naera kõht kõveras vahel. Nii kui tekib olukord, kus tuleb sisseharjunud rutiini veidi muuta, siis on paanika. Olen siin ikka kõvasti imestada saanud, milliste probleemidega koosolekute aega sisustatakse ja kui siis enda arust elementaarse küsimuse küsid (ja ise tunned veel kergelt häbi, et nii lihtsat asja küsid, et noh, ei taha ju solvata inimesi), siis tehakse suured silmad ja öeldakse, et selle peale me pole mõelnudki. No jeerum! Aga noh, tegemist ei ole ka erasektoriga, nii et tegemist ei ole eriti hea ärilise mõtlemisega inimestega. Paraku. (Mitte et ma ennast ilgelt super ärimeheks peaks, ei ole kahjuks, muidu ma siin ei pigiseks ju)
Nii et minu kogemus on selline, et pole Eestil tarku ja haritud inimesi tarvis ja pole siin samamoodi neid tarvis. Arvatavasti on kõigil tarvis hea suuvärgiga inimesi, kes oskavad kõva müügitööd teha olenemata kas asjal tegelikult sisu on või mitte. Mina müügiinimeste hulka ei kuulu kahjuks ja elu on näidanud, aususega just haljale oksale ei roni. Nii ma siis vingun siin jälle ja otsin elu mõtet :) Võite rahumeeli mind säästa kommentaaridest a'la ongi selline ja mida sa siis ootasid, ei aita justkui.
Samal ajal loen Keskerakonna uusi tarkusi ja sõnu pole enam üldse... kuhu edasi???
