Seaworldi mängumaa

Nagu Eestis on lastele ehitatud tore Vembu-Tembumaa, on ka siin taolisi lõbustusparke ja kohe päris hulgi. Káisime Seaworldis, mis otsetõlkes tähendab meremaailma ja asub see meist umbes 80 km lõunas Gold Coastis.
Sellest pargist leiab enamasti erinevaid mereelukaid katsumiseks ja lähedalt uurimiseks, aga  ka ohtralt ameerika raudteesid adrenaliinisõltlastele. Robini lemmikatraktsioon oli vaieldamatult paadisõit üle haikalade, keda sai imetleda läbi paadi klaasist põranda. Oli ikka vägagi sürr paadis istuda, samal ajal kui haikala uim ümber paadi tiirutas… öeldi ka, et haikala sööb ainult siis kui on näljane ja ka siis proovib leida vigastatud kalu (ookeani sanitar), nii et kui keegi isegi kukuks vette, siis ei juhtuks midagi. Jajah. Proovima vast keegi ei kipu ikkagi.
Haikalasid keegi katsuma ei kippunud, aga muid pisemaid mereelukaid oli päris vahva uurida, nagu näiteks Rai, Star fish ja Sea Cucumber jne. Mõtlesin veel, et arvatavasti ei saa meie lapsed arugi, kui õnnelikud nad on, et nad selliseid elukaid nii lähedalt näha ja katsuda saavad, selline tavaline atraktsioon siin. Võib-olla meie Rolandiga käime veel suuremate silmadega ringi siin ja ahhetame pidevalt.

Meisterronija minekuks valmis
Teine meisterronija harjutab ka
 
Jääkarud põõnamas. Pisikest karupoega ei õnnestunudki näha, oli teine nii pisike alles ja käis pidevalt siseruumides söömas ning kui välja tuli, siis moodustus külastajatest pikk järjekord karupoja vaatamiseks ja Robin arvas, et see pole piisavalt lõbus, et seal passida ja oodata.
Merilõvidega oli lausa etendus tehtud, kus merilõvi oli detektiiv, kes püüdis pahalase kinni. Olid päris osavad loomulikult oma trikkidega. Püüdsid ja loopisid ninadega palle, tegid hüppeid ja uperpalle ja igasugu muidu merilõvidele kohaseid trikke (hahaa, teate ju küll merilõvide trikke) ja jooksid ühest uksest sisse ja teisest välja. Eks lastel oli nalja kui palju, sest neil ju libe joosta.

Beebidelfiinid olid “lasteaia basseinis” inimestele rõõmuks ujumas. Pargi tagumises osas oli veel üks bassein suurte delfiinide show jaoks, mida käisime vaatamas ja filmimas, nii et pilte polegi ette näidata. Aga jah, vägagi imetlusväárne kui hásti delfud õpetatud olid, sõidutasid treenereid oma ninade peal ja loopisid neid õhku, tegid ilusaid paarishüppeid jnejne. Publiku hulgast valiti ka üks õnnelik, kes sai delfudega koos vette minna ja seda silitada ja pilti teha.
Kui beebidelfusid imetlesime ja pilte tegime, siis mingi hetk Roland lehvitas, et noh, vaadake siiapoole, teeme pilti. Ja viuhh oligi delfiin läinud. Hiljem nägime, et lehvitamine tähendab nende jaoks, et uju minema. Hásti õpetatud beebid seega.

Vettpurskav laulev karusell ja niisama karusell. Nagu näha, siis väga lõbus atraktsioon karastatud Eesti poisile. Tegelikult tulid ka kohalikud kampa, nii et väga raske oli tabada pilti, kus Robin üksi jookseks. Aga hea näide sellest kuidas lihtsad lahendused on vahel veel kõige menukamad. Too tünn mängis muusikat ja kogus vett ja siis ühel hetkel ootamatult hakkas ringiratast vett pritsima. Lapsed aga jooksid kõik ümber tünni, et veejuga kinni püüda.

Pingviinid. Meile lihtsalt pingviinid meeldivad. 

Suured dinosauruse maketid, mis liigutasid ja tegid häáli. Lisaks olid vaatamiseks tehtud elusuuruses erinevate dinosauruste pealuud, jalaluud, et oleks lihtsam aduda nende suurust.
 
Siin kaevatakse ja otsitakse liiva seest luusid.
Pelikanid
Liikumiseks võis kasutada ka rongi, mis sõitis pargi kohal.

See on vaid osa lõbustuspargis olevatest tegevustest. Seal võib rahumeeli terve päeva mõnusasti ära veeta. Esimesel korral me peaaegu ameerika raudtee atraktsioone ei jõudnudki proovida, teisel korral keskendusime pigem just sellele pargipoolele ja vähem loomade vaatamisele.

Robin 6

Robini sünnipäev oli seekord Pokemoni teemal. Huvitaval kombel ei leia poest Pokemoni temaatilisi salvkasid ega papptaldrikuid –topse, igasugu muud teemad on poodides esindatud – piraadid, autod, superkangelased poistele ja haldjad jne tüdrukutele. Eks siis tegime mis suutsime.

Siin on tavaliselt sünnipäevadel tohutult rämpstoitu, nii et otsustasime, et me teeme veidi tervislikuma laua. Palju vett ja mahla, puuviljad ja kodused küpsetised. Mnjah. Ma kahtlustan, et enamuse sellest vedasime koju tagasi lõpuks. Noh, Roland ja Kai ei kurtnud üldse.

Lapsed kogunevad… sünnipäevalaps on lisaks Pokemoni hullusele ka Skylanderi huviline. See etapp on nüüdseks juba möödunud, uhhhh!!!

Siis oli aeg mängude käes ja noorhärra organiseeris ja mängis ja jagas auhindu. Kõige menukamaks osutus lõpuks lihtsalt õhupallidega mängimine.

Siis oli aeg kooki süüa. Kaunistasime tordi pokemoni palliks, mis on punane, valge ja must triip keskel. Pildi peal näeb väga roosa välja. Noh Robin ütleks selle peale, et roosa on lihtsalt värv ja pole vaja liigselt sellele tähelepanu pöörata. Vähemalt tort oli hitt ja see söödi ära.

Lõpuks avati kingitused, jagati peokotikesed külalistele ja oligi aeg koju puhkama minna. Mitmed lapsed olevat pärast pidu koju sõites autos tukkuma jáánud, arvatavasti oli siis ikkagi vahva ja lõbus, et niimoodi ära väsiti.

Mount Coolum

Senistest mägedest kõige ilusama vaatega Mount Coolum veel 2013 aasta väljasõidust.

Asub Brisbane-st umbes 100 km kaugusel Põhjas. Rada on umbes 800m pikk ja muutub kaunis kiiresti väga järsuks, nii et üles jõudes annab ikka hingeldada. Mõned pildid ka.

Päikesepaiste loss

Meist u. 120 km põhja poole jááb koht nimega Bli Bli (blai blai) ja sinna ehitati 40 aastat tagasi  “keskaegne loss” nimega Sunshine Castle http://www.sunshinecastle.com/ Iseenesest ju väga tore, et keegi abielupaar pidas vajalikuks kohalikke aussisid taolise ajaloolise (noh näiliselt ajalooline jah) rõõmustada, sest Austraalia kui riik on ju nönna nooreke ja muust maailmast kaugel, et lähima keskaegse ehitiseni enamus inimesi oma elus kunagi ei jõuakski. Siin üks ilus pilt nende kodulehelt, kus kogu loss ilusti ühe pildi peale mahutatud.

Ja päris-elu pilt ka, et ikka oleks náha, et olime õiges kohas :D

Kõigepealt leidsime suure kirstu, kust võis valida mütse ja kroone, et siis pilte teha või end lossituuril majesteetlikumalt tunda:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Seejärel viisime end kurssi keskaegsete karistusmeetoditega:

Ja oligi aeg lossi seestpoolt imetlema asuda. Mingi hulk raudrüüsid ja mõõkasid telliti Saksamaalt, Itaaliast, Hispaaniast, osad olid hoopis puust imitatsioonid, aga nägid päris ehtsad välja.

Suur saal pikkade laudadega. Nagu ma aru saan, siis on võimalik seda saali ka oma tähtsateks üritusteks üürida.

Piinamiskamber oli selline haledake ja leidsime natuke “inimluid” põrandalt ja sellise mehikese. Kas mitte meie Rakvere linnuses polnud kaunis vastikud piinamiskambrid “nautimiseks”. No igal juhul kuskil Eestis olen ikka olulisemalt koledama elamuse osaliseks saanud.

Edasi leidsime ennast katuselt vaadet nautimas.

Leidsime ka suure nukkude näituse. Tundus, et enamasti samale nukule oli selga õmmeldud rahvuslikke riideid kogu maailmast. Siin paar pildikest, kuigi näitus oli tegelt päris suurejooneline. Meil ei õnnestunud liiga kaua seal enam peatuda, sest meie noorsand oli kergelt tüdinenud ja kappas meil ees nagu noor täkk, katsusime temaga siis sammu pidada, et päris kaduma ei läheks. Lisaks oli ka suuri elusuuruses nukke erinevatest muinasjuttudest, nagu punamütsike ja kolm karu jne. Need olid siis muinasjutu kaupa erinevate akende taha pandud. Kahjuks Eesti nukku ei olnud, peaks neile tellima ühe :) Pildil minu lemmikud Hispaania nukud.

 

Jäime käiguga rahule. Bli Bli kohana tundus väga pisike ja igav iseenesest, midagi muud seal vaadata polnud ja isegi korralikku toidupoodi ei leidnud. Võib muidugi olla, et me ei osanud õige nurga taha vaadata :D