Ja algab teekond kodupoole. Lapsed on sõitmisest suht väsinud ja hakkavad torisema ja koju nõudma. Otsustame 11 päeva asemel sõidu paari päeva võrra lühemaks kärpida, NSW osariigi põhjapoolsed rannad ei ole meist nii hirmus kaugel, saame teinekord tagasi tulla. Tagasi sõidame mööda ookeaniäárset kiirteed, nii et kavatseme peatuda, kus jalad sirutamist nõuavad ja kõht täitmist vajab. Rannad laiuvad igalpool, sõida aga kiirteelt maha ja mine peesitama.
Esimeseks peatuseks väikelinn The Entrance ja sealne pelikanide vaatepunkt. Tegemist väga puhta ja ilusa väiksemat sorti asulaga.
Meelelahutuseks sõitsime veidi sisemaale tagasi puude otsa ronima, Tree Top Adventure Park oli jalgade sirutamiseks just õige koht. Pargis on lastele vanuses 3-9 mitu erinevat rada, nagu ka suurematele. Alustama pidi kergeimast, nii et kõige raskema raja peale me enam ei jÕudnudki, park pandi kinni.
Turvavarustus selga, väike treening ja minek
Nagu boss
Neiu on meil aga sellist tüüpi ronimistes veel eriti osav, kui oli võimalus, siis pani täiskasvanud meestest mööda nagu orav. Tundub, et ta oli enamasti nii kõrgel, et polnudki nii lihtne pildile püüda.
Ja kui mu mälu mind ei peta, siis edasi me muudkui sõitsime ja sõitsime. Olime ka kaasa haaranud mingi raamatu, kus sees tasuta laagriplatsid. Mõtlesime, et otsime ühe neist enne pimeduse saabumist üles ja sattusime kuskile metsa, kus tee muutus ühel hetkel meie väikse autokese jaoks suht sobimatuks ja ümbrus muutus aina üksikumaks ja asulast kaugemaks metsavaheks. Ma lõin täiega põnnama ja ütlesin, et mina keeldun kuskil imelikus kohas telgis magamast. Silme ette tulid kõik õudusfilmid mõrvarite ja pervertidega ja keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi asustatud paika ja kuna kõik olid rampväsinud, siis magasime selle öö hoopis autos. Elagu lühikesed jalad, mis väikestes tingimustes üldsegi nii kangeks ei jáá!!
