Tubli õpilane Kiir!

Et siis homme on 2 koduse töö tähtaeg… loomulikult istun ma nagu 5-kopkat arvuti taga ja klõbistan... loomulikult kell 4 hommikul… loomulikult sain ma selle jubeduse nüüd valmis.

No kui nüüd tõsiselt rääkida, siis seekord ma tõesti ei uskunud, et õigel ajal tolle raske asjaga valmis saan, ikka võõras keeles tundmatutest seadustest end läbi närida ei ole üldsegi mõnus. Aga tuleb välja, et kui hirm ikka hullult naha vahel on, siis töötab aju 5 korda kiiremini :) Näed siis, uus õppetera elult – vahel võib nii ka juhtuda, et tudengil jäävad asjad viimasele minutile PÄRIS põhjuste pärast, mitte lihtsalt laiskusest.

Aga nüüd lähen proovin hommikuni jäänud paar tundi magada.

Uuhhhhh

No kui kõik hästi läheb, siis teisipäeval esitan oma asjandused ära ja saan veel enne eksamitele mõtlemist korraks hinge tõmmata. Mul ju puha postitused siia tegemata! Aga kannatust, kallid sõbrad, küll ma veel jõuan siia plämisema.

Seniks soovin teile ilusat kevade ärkamist, ilm pidavat teil lausa soojaks kiskuma!!

Esimene amet!

Nii, nüüd on see siis tehtud. Esimene töökoht aussis on välja võideldud. Leping on allkirajstatud ja 20. aprill on esimene tööpäev. Alustuseks ülten kohe ära, et shampust ei käinud me mitte ise ostmas vaid see saadeti koos töölepinguga kulleriga koju. No sellist vastuvõttu ei osanud parimaski unenäos oodata :) Loomulikult on shampus ka firma nimeline. Tehke järgi või makske kinni :)

Aga lepingut ei pea siinmaal mitte tööandja juures kiirelt-kiirelt allkirjastama. Ei, sa saad selle koju kaasa ning sul on sellega aega rahulikult tutvuda.  Firma ise on Thynne & Macartney – väike advokaadibüroo umbes 120 töötajaga. Nende kontor asub pildil olevas majas 27. korrusel. Sealt avanev linnavaade on loomulikult võrratu, eks edaspidi haaran kaamera kaasa. Tegelema hakkan ma seal kogu serveripargi ja ka muu tehnika hooldamisega – tüüpiline süsadmin. Esimeseks kohaks võõral maal väga hea alustamiseks.

Veidi ka sellest, kuidas minu tööotsimisprotseduur kulges. Alustasin otsingutega jaanuari alguses. Eks teadmatust oli palju. Palju tänu pean ütlema Priidule, kes oli selle kõik siin läbi teinud ja kellelt ma palju kasulikke näpunäiteid sain. Võrreldes Eestiga on siin paljud asjad hoopis teisiti. Oma CV tuleb siin teisiti kirjutada, tööotsing käib peaaegu eranditult läbi agentuuride, asjad liiguvad siin aeglaselt. Seda kõike õppisin tööotsingu käigus ja täiustasin oma cv-d. Ma olen väga tänulik ühele agendile, kas võttis vaevaks mulle rääkida, kuidas siin cv-d tuleks kirjutada. Põhimõtteliselt pead sa oma töökogemuse juures tooma näiteid, kuidas sa üht või teist oma oskust kasutasid ja milline oli sinu konkreetne roll selle näite juures. Ei piisa sellest, et sa loetled oma oskused üles. Teiseks tuleb igale töökuulutusele koostada oma cv, kus sa tood esimesena välja just seal nõutavad oskused koos oma näidetega. Loomulikult ei maksa siis teisi oskusi kirjutamata jätta :) Need küsitud oskused tuleks veel kokku võtta cv alguses sissejuhatavas enesetutvustuses. Ja seda kõike mitte väga pikalt – 3 lehte on hea ja 5 võiks olla maksimum. Tundub keeruline? Mulle tundus ka alguses. Vaatasin kurva näoga oma eesti cv-d, mille üle ma omaarust päris uhke olin. Aga lõpuks ei olnudi see nii raske. Pealegi oli hea mõelda selle üle, mida ma siis ikkagi konkreetselt teinud olen. Mu praegune cv tunduks eestis kõva kiitlemisena ja ma usun et paljud firmad jätaksid selle kõrvale. Ma olen ise osalenud valikuprotsessis, kus enda oskusi liiga üles kiitnud cv kõrvale visati kuna nii hea ei saa ju keegi olla :) Lõpptulemusena hakkasin saama kutseid agentuuri intervjuudele.

Niisiis võtsin alustuseks ette siinse suurima tööportaali ja hakkasin oma spetsiifikale sobivamatele kohtadele avaldusi saatma. Kokku saatsin ma neid pisut üle 100. Esimene kõne tuli kohe paari päeva pärast, kuid kahjuks oli mul veel siis cv-s kirjas 20 tunni piirang nädalas. Nimelt me ei teadnud, et siinseid seadusi on vahepeal muudetud ja arvasime, et ma ei tohi üle 20 tunni nädalas töötada. See aga paljudele tööandjatele ei sobinud. Millalgi veebruari alguses avastasime õnneks, et see piirang meile ei kehti ja see tegi asja palju lihtsamaks. Aga nagu selgus, võib siin ka esimese vastuse saamine venida mitu kuud. Ma sain agentuurist teada, et minu cv saadetakse firmasse edasi 10. märtsil. Hiljem selgus, et minu cv oli veel 20 tunni piiranguga :) Edasi oli mitu nädalat vaikust, kui siis kutsuti mind agentuuri vestlema ja hiljem ka firmasse. Firmas toimus ka veel teine vestlusring, aga mulle tundus juba siis, et vist näkkab. Ei julgenud veel kõva häälega rõõmustada. Siis tuli veel umbes 10 korda selgitada, et minu viisa ikka lubab piiramatut tööaega ning lõpuks tuli kauaoodatud kõne positiivse vastusega. Paari päeva pärast oli ka kuller lepinguga ukse taga!

Vesteldes kohalikega olen teada saanud, et välismaalasena 3,5 kuuga töö leida on hea tulemus. Siin on inimesed seda ka aasta ja kauemgi otsinud. Eriti veel nüüdses majanduse madalseisus. Ilmselt peab kogu asja juures tibakse õnne ka olema :) Ja kui see kõik hakkab üle viskama, siis tuleb vahepeal stressimaanduskomplekt välja otsida ;)

Munad, munad, munad

Häid munadepühi!

Meil toimus täna munade värvimine.

Niisugused nad seekord siis tulid.

Ja siis läks koksimiseks :)

   

Väikemees aga ei uskunud, et muna söömine hea mõte oleks, tema võttis hoopis juustu ja näsis seda :)

Sulaselge lapse kiusamine!

Ja-jah. Teisipäeval otsustasime, et nüüd aitab, nüüd tuleb meie tital suureks poisiks saada ja tiss rahule jätte. Kõik läks lihtsamalt kui kartsime. Esimesel ööl jorises üsna tihti, aga rahunes kohe kui issi kohale tuli. Vastu hommikut käidi ikka voodis emmet otsimas ja kobati hoolega issit, et äkki ikka on piimamannergud kohal, aga pika ninaga ta jäi. Hommikune pilt langenud kangelastest

Järgmised 2 ööd on olnud peaaegu ilma jorinata. Tublid poisid!! Seekord saan ma eksamite õppimise aegu isegi magada, mis nii elul viga! :)

Sünnipäeva järelkaja

Niisiis võtan oma esimese Austraalia sünnipäeva kokku. Kõige olulisem punkt  - kalleid inimesi, kes meist hoolivad ja kes hea sõnaga meeles peavad on palju :) Eks siin kaugel olles, kus ümberringi võõrad, muutub see punkt eriti oluliseks. Aitäh!

Teiseks peab mainima, et on väga imelik mõelda, et siin on mu sünnipäev hoopis sügisel ja sellele vaatamata oli see minu kõige soojema ilmaga hällipäev. Kes siis ei unistaks sellisel päeval ilusast ilmast ja looduses viibimisest, unistuseks see aga jäi…

sest vot sulle lugu – kõigepealt jäi poja haigeks ja siis jäin ise takkajárgi ja nüüd köhib juba tüdruk ka! Soe ilm, soe ilm, ei ole külmetushaigusi :))) Ja arsti käest kuulsin täna, et pòskkoopapõletik on siin vága tavaline haigus, rääkis midagi ookeani ääres olevatest puudest ja et tuul puhub sealt midagi rannikule (muidu nagu ei ole keelega vága raskusi, aga täna olin ikka täielik mökk-jokk). Ja kròbistamegi siin antibiotse, jáäks vähemalt Rolandki terveks!

Nii, aga ma tahtsin natuke kekata ka :) No kellel on nii palju mártsi kuu ristsònu kodus? ja lisaks veel selline aiapidaja raamat! Olge te tánatud, ema ja Arvo, ma ei teadnudki, et Eestis nii palju ristsõnu ilmub: 17!! :) nüüd on lahendamist küll aastaks :)) (palun vabandust viletsa pildi párast, mul siin magavad ja ei tahtnud kolistada, tegin uisapäisa kuidagi ára)

Ega siis mitte niisama mulle seda raamatut ei kingitud :) Meil on táitsa 2 tomatitaime olemas, nüüd isegi 3, sest poiss, va kratt, rebis úhe taime katki ja siis torkasime niisama nalja pärast otsapidi mulda. Juured tulid alla! Nüüd ootab ümberistutamist. Aga üks taim on juba minu pikkune ja 2 rohelist tomatit juba kasvamas.

Ja siin on minu uus pisike abikokk. Samal ajal kui mina kuivaineid ja igasugu lödi mööda kööki kokku otsin, see tubli masin segab ja vahustab ja mul on käed täitsa vabad! Poeglane tahab kangesti meil kartuliputru igasugustes variatsioonides, nüüd asi palju lihtsam.

Aa. Ja siis väike näide, et meil ei ole siin häda midagi :) Leiba on lähedal poes lausa kahte sorti ja kausis on värske kurgi-redise-murulaugu salat kohe valmimas. Varsti saame oma kasvatatud tomatit ka jálle, ma peaks seda taime ka pildistama – tüüp on minu pikkune juba ja aina kasvab edasi :)

Kuhu asjad tõsta??

Noormees tassib toolid kõikjale, kus vaja kõrgele üles ronida. Iga sekund ju järgi ei käi, jõuab siin lollusi teha küll ja veel. Ühel päeval tuli laud tühjaks teha, sest vastasel juhul tegi selle tühjaks noormees ise ja täpselt nii mitu korda, kui mitu korda me asjad jälle lauale tõstsime. Ise on muidugi maru rahul :D

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ahjaa, viimased uudised hambarindelt – núüdseks on neid juba 4, mis ninad válja ajanud. Nüüd vist kasvatab kogu suu täis :O

Australian Zoo

Aga meil käisid vahepeal külalised Eestist! Olge te tänatud, Gerli ja Paul, nii hea oli teid näha üle pika aja! Kuna me polnud ise kuulsa krokodilli-mehe Steve Irvin-i perele kuulunud loomaaias káinudki, siis kasutasime juhust ja käisime sõpradega koos ka seal ära.

Kõigepealt Steve Irvin, kellest kahjuks tuleb minevikus ráákida, sest 2006 aastal suri ta rai rünnaku tagajárjel.

Steve oma perega. Ilusa loomaaia on nad rajanud. Loomadel on ruumi, elutingimused on vága sarnased looduses olevatega, vahel on igasugu taimi ja oksi ja kive nii palju, et looma ei leia üleski – peidupaiku jagub.

Nagu arvata võis, olid kõige arvukamalt esindatud krokodillid ja alligaatorid. Elasid seal erinevates aedades oma palmipuude ja tiigikeste keskel. No minu jaoks on nad kõik ühesugused, ma siis ei vaevunud neid kõiki üles pildistama. Aga nagu pildilt näha, elutingimused olid neil vága head!

Nagu siin loomaaedades kombeks, toimusid ka selles erinevate loomade show-d ja otse loomulikult krokodillide show eelkõige!

Kõigepealt löödi ämbrika mòned korrad vastu vett plarts-plarts ja siis ta tuli… see tume laik seal vees on suur kroko ise.

Siis meelitati ta mingi kalaga (vist) veest välja ja lasti tal natuke toidu járel loivata. Vahepealset osa ma kahjuks ei náinud, jalutasin poissi magama.

Aga nägin show lòppu, kus mees hoidis kanaliha káes ja kuda siis kroku sellele járele kõndis. Tundus, et see pala oli talle eriti meelt mööda ja selle järgi viitsis kiiremini liikuda, igal juhul sai mulle selgeks, et krokodilliga silmitsi sattuda ei tahaks. Need mehed seal on ilmselgelt hullud, see loom on ikka páris hirmuáratav.

Selles loomaaias olid pigem igasugu Austraaliale omased loomad, leidsime ka laste-loomaaia mõne koduloomaga ja tiigri ning elevandid ka, aga ülejäánud olid ikka siinsed liigid. Siin siis poseerib kakaduu. Neid lendab siin vabalt ka ringi, rohkem oleme náinud valgeid, kollase tutiga isendeid.

 

Soojale maale vajalik koht – ududush!! Arvata võib, et kui siin ikka suvel ringi töllerdada, siis on päris hea sealt läbi jalutada. Seekord nii jube palav ei olnud, Kai káis üksi meie peret esindamas :)

  

Siin neiu demonstreerib veepiisapárleid, mis ta uduvihmast sai. Kahjuks ei ole need hásti näha, aga olid olemas, ausòna!

Nagu siin tihti avalikes kohtades võib selliseid sisalikke kohata, siis eriti palju on neid igasugu loodusparkides ja loomaaedades vabalt ringi silkamas. No ei ole minu maitse, aga Rolandile jálle hirmsasti meeldivad. Eriti nõme on veel see, et nad ei karda inimest ka, kui päris otse peale tormad, siis tõstavad kõhu úles ja vudivad minema. Gerli aga räákis hoopis kuidas nemad kuskil jalutades pingile puuvilja sóöma istusid ja laksti suur purakas kohal. Ja kohe puuvilja järele tulemas! Sai siis ka ja sõi ära küll. Ju siis saavad inimestelt, sellepärast ei kardagi.

Seekord siis pildil sisalik oma jalgu mõõtmas :))) Jõle tähtsalt istub!

 

Ahah, see on selline kummaline erksates várvides kiivriga tüüp. Mingi jaanalinnu-tüüpi vága vana liik.

 

Siin minu suur lemmik – kilpkonn!! Nende suurus on ikka võrratu, seal parasjagu tehti kilpkonnast ja ühest väikesest tüdrukust pilti. Täitsa põnev oleks sellist tohutut kilbilist katsuda, aga eks see oleks jálle pool varandust maksnud. Küll jõuab veel. Eriline aga on siin pildil see, et too suur mürakas tõusis jalgadele püsti ja mina sellist pilti enne näinud ei olnud!

Ja veel mingid sisalikud – siin maal saab mu arusaamine sisalikest hoopis uue tähenduse. No on ikka suured ja huvitavad elukad!

Siin India elevandid, kahjuks ei saa pildile nende liikumist jáádvustada. Nad justkui tantsisid, keerasid páid ühele ja teisele poole ja kiigutasid lonte, kusjuures 2 neist seda samal ajal. Eks jálle mingi show raames harjutatud.  

Koaalasid oli seal palju ja nagu ikka, nosisid oma eukalüptipuude otsas lehti või siis magasid. Mõned pildid ka.

Aga see on siin kohalik kisakõri. Uskumatu, kuidas see väike lind karjuda suudab, oskab erinevaid hááli, kutsutakse naervateks kuukaburradeks, sest iseloomulikuks häälitsuseks on justkui naerev kisa. Väga sarnane ahvikisaga ma ütleks :))) Ja oi kuidas neid ei taha oma kodu ümbrusesse, eriti magamise ajal.

Aga see on justkui meie toonekurg, ainult et várviline :)

     

Sipelgasiil

 

Esimest korda nägime ka Tasmaania kuradi ära. Vot see tüüp pikalt ei mõtle enne kui hambad kanni lööb. Ise paistab nii ohutu válja.

Siin káib parasjagu iganádalane vombati kaalumine. Naisterahvas sáttis kaalu nii kaua, et ma ei viitsinud kaalunumbrit ära oodata. Ei tea kuidas ta selle paksukese sinna váikse kaalu peale sai :))

 

Lastele olid lambad, kitsed, notsud… Vahi elukat!! Teab küll kust süüa tuleb otsida!! ütle veel, et loll nagu lammas :))

Ühes loomaaias olid ikka lehmad ka! Nüüd meil ju siin poiss kasvab, puha linnalaps! Peab loomaaias lehma ja lammast näitamas käima :))

Lõpetame selle loomaaia loo siis sellise toreda pildiga :)

Ja kodupoole sõites põrkasime ühest Noosa nimelisest rannast ka läbi. Oi kus olid lained!!! Pildile on nende suurust raske saada ja kindlasti kohalikud irvitaks praegu, et mis sa seletad siin, need on väikesed lained! Aga noh, minusuguse maaka jaoks ikka vága suured, kõvasti üle pea ju.

Neiu leidis kiiresti huvitava mängu, lainete eest minema jooksmine :)))

Robin proovib järgi teha.

Siin paar pilti lainetest. Kuskil seal on Roland – laine alt läbi ujumine pidi hirmus lahe olema :))