Kai I semester lõppes

Meie preilil algab nüüd 2-nädalane vaheaeg. Tuli tähtsalt tunnistusega koju ja peab ütlema, et ikka väga-väga tubli tüdruk on meil siin. Puha viied ja paar nelja. Kusjuures eriti äge on, et inglise keel on tal puhas 5 – kirjutab hästi ja tahab palju lugeda ja kui konkreetset sõna ei tea, siis oskab teiste sõnadega end arusaadavaks teha. Tundub, et keel hakkab talle tõesti hästi külge. Oleme väga väga uhked!!

Prõnn-prõnn

Täna ilmus meie garaazipõrandale selline hunnik värvilisi osi, huvitav millega on tegu.

Kõigepealt Robin arvas, et tegu on erinevas suuruses ja vormis mütsidega ning asus neid järjest proovima.

Siis aga tekkis sinnasamma üks tüdruk, kes hakkas neid osi kokku panema.

Robin siis otsis kiirelt kruvikeeraja välja ja tormas appi, omal vunts alles jogurtine.

Vahepeal tuli teha üks pisike kallistamispaus (väike pugeja selline, noh nii tuleviku mõttes natuke).

Peaproov. Nagu näha on noorhärral terve vormelimeeskond asja kallale palgatud.

Viimane pingutus tuleb ikka ise teha.

  

Ja läksime!!

Ja nüüd midagi põrutavat. See oli paki peal!!!

Nää, ei diskrimineerita!!! Keeleseadus kehtib.

Jälle ühed rändurid

Paar kuud tagasi saime tuttavaks ühe Kai koolikaaslase vanematega. Tuli välja, et nii mees kui naine on teadlased ja elu on nii läinud, et iga 5 aasta tagant kolivad kuskile väga kaugele. Ja seekord sai neil jälle 5 aastat Brisbane-s täis ning kolimine ees. Juhtus nii, et meest hakati tööl diskrimineerima tema päritolu pärast, ta vanemad on Indiast, ning siin kohapeal ta  oma spetsiifilist tööd ei leia. Samal ajal pakuti talle aga super kohta Taani ja nii nad nüüd sinna põrutavadki. 5-ks aastaks.

Enne Brissi tulekut olid nad samuti 5 a Taanis ja enne seda 5 a Inglismaal. Pühapäeval käisime neid siis ära saatmas, tehti väike koosolemine, lapsed said mängida ja vanemad juttu ajada. Ega jah, rohkem kui pereema ise seal austraallasi ei olnudki, kõik lapsevanemad olid suht tõmmud, peale ühe inglasest naisterahva. Hmm, mnjah, eks see paistab pildi pealt ka :)

Plikade kari. Poiss ei lasknud end üldse häirida ja leidis omale ise tegevust. Liiga paljugi :D

Muuhulgas mängiti sellist mängu, kus makaronide seest tuli  aja peale jalgadega rõngaid välja otsida.

Väga raske hetk

Ma ei ole viimasel ajal just väga suhtlemisaldis olnud. Arvata võib, et kõige lähedasemate jaoks on see raske, teadmatus ju kõige hullem, tekitab paljude küsimuste hulgas ka hirmu. Olen püüdnud siis vähemalt siiagi teada anda, et meil kõik korras... et katus on ikka pea kohal ja toit nina ees, lapsed on terved ja ilm on ilus, vihma pole nüüd olnud, nii et ei pea ujutuste pärast ka muretsema. Aga suuremaks suhtlemiseks ei ole ma praegu võimeline, küllap saate aru.
Nüüd on pool aastat möödas. Esimene suur eufooria on möödas, reaalsustaju on tagasi, arvatavasti on praegu mingi madalseis, kus justkui kõik käib närvidele, sest on võõras. Lapsed, õppimine ja kodused toimetused võtavad kogu mu aja, nii et kodust välja suhelda lihtsalt pole aega, aga tahaks ju, lausa oleks vaja, sest selline pealesurutud rutiin tüütab tohutult, suur üksindustunne tuleb peale. Targemad räägivad, et see on normaalne etapp, et peale suurt eufooriat tulebki selline raske aeg, kust tahaks kiiresti välja rabeleda, tagasi tuttavasse keskkonda, oma inimeste juurde, kasvõi küüned tagurpidi ja et edasi oleneb iseendast kui kaua see nn. kohanemisperiood kestab, kui kiiresti oled nõus kõike uut aktsepteerima ja valmis ennast sellega kohandama... Nii et jah, ei ole mul praegu teps mitte hea olla. Árvasin, et peale eksameid on suur närvitsemine ju läbi ja elu jälle ilus, aga läks hoopis vastupidi, tekkisid peavalud ja väsimus ei kao kuidagi.
Raske on seda siia kirjutada, ma ei ole harjunud oma muredest väga avameelselt rääkima. Kindlasti ei taha ma nüüd kedagi muretsema panna, aga otsustasin siiski kirjutada, et teaksite, miks olen nii vaikne olnud.

Tulevased kunstnikud

Alguses oli kõik valge, siis tekkis ilus helesinine plätserdus ja nagu teada, mida rohkem värve kokku segada, seda sopasemaks kogu lugu muutub.

 

Aga üldiselt oleme terved praegu ja naudime ilma.

Puhkus algas!

Täna käisime mäe otsas. Nimeks Tibrogargan (no kuskohast need inimesed neid nimesid võtavad :D).

 

Kuna meil olid mudilased kaasas, siis sai lihtsamat sorti mägi valitud ja nublikud olid ka tohutult tublid, mõlemad kõndisid 3 kilomeetrise ringi ümber mäe ja ei piiksugi. Poisist tuleb vist mingi suuremat sorti aktivist mägironija, oli teine nii äksis, et ainult jooksusammul tormles edasi ja kus liiga kiviseks kiskus, pani käpakil nagu väike traktor.

Üsna teekonna alguses tehti meist veel naeratava näoga pilt ära.

Siitsamast hargnes tee kaheks, kas minna üles tippu või teha rahulikum tiir ümber mäe. Esialgu valisime lihtsama.

 

Aga peale seda läksid kõige tublimad veel üles ka. Naised lastega otsustasid selle nalja vahele jätta seekord ja õige otsus oli, sest seal oli ikka päris kivine ja lapsed süles ei oleks just kõige ohutum olnud.

No ja osad olid veel eriti tegijad ja püüdsid taevasse ronida.

Igaljuhul vaade oli ilus seal maailma ääre peal.

Äge oli veel see, et kui meie seal ähkides rühkisime, siis aeg-ajalt sörkis mõni aussi meist mööda sellise näoga, nagu oleks ennegi seal trenni tegemas käinud. Tegijad küll.

Paar vahvat puud metsast ka. Üks oli toredasti keerdu kasvanud.

Aga järgmine puu on vist välku saanud tunda.

 

Aga see tuustik siin on ananassi-põld. Pean ausalt üles tunnistama, ma ei teadnudki, et ananassid põllul sedasi kasvavad. Aga näedsa siis. Inimene õpib iga päev (panin igaks juhuks pildi, et kui keegi veel ei tea, siis saab oma silmaga näha). Sellisesse puhmasse ei oskaks minusugune põhjamaalane isegi raksu minna, aga tegelikult tasuks küll.

Ja siia veel üks pilt ühest metsast, kus me pisikese käbi-korjamise peatuse tegime. Nagu Eestis, kas pole?!

   

Kuna me pisike päkats nii kiiresti ei suuda liikuda nagu ta pikkade jalgadega väle õde ja meie turvameeskonnana väikesele mehele järgnesime, siis jäi seekord õde pildile püüdmata.

Kõnnib siin laulu jorutades talvele vastu.

Jippii-jee-jee

Nüüd ootame tulemusi.

Palju õnne!

Soovime vanaemale, Sikile ja Priidule palju palju palju palju õnne!!!! Aitäh, väga hea tort oli!!

Jälle õpime hoolega

Ma vahepeal annan teada, et me ei ole veega ära uhutud ega pole ka päikesepistet saanud, mina endiselt õpin ja õpin ja õpin.

Oi kui palju plaane ma olen juba mõttes koolivaheajaks teinud, loodetavasti saab mõni neist ka teostatud:D

Enne aga tuleb natuke veel pingutada.

 

Soovime siis kõigile päikest ja mõnusat sooja ilma ja kallistame kõvasti!