Banaani sai

Järgmine väga populaarne retsept siin... banana bread... juhuks kui banaanid enam piisavalt head välja ei näe, siis saab nad koogi sisse panna.

Banaani sai

265 g isekerkivat jahu (sisuliselt on tegemist nisujahuga, millel sooda juba sees)

40 g nisujahu

1 tl kaneeli

140 g fariinisuhkurt

125 ml lahjat piima

2 muna

2 üleküpsenud banaani

50 g sulatatud võid

Pane ahi 180 kraadi peale sooja, määri 11x21 cm keeksivorm võiga.

Sõelu jahud ja kaneel kaussi, sega ära. Sega sisse suhkur. Nüüd tee valmis vedel segu: mikserda kergelt munad, lisa piim, puruks tambitud banaanid ja sulatud või. Vala vedel segu jahusegu hulka ja sega kergelt, kuni kõik segunenud ja vala keeksivormi. Küpseta ahjus 45-50 minutit, kuni valmis. Lase vormis 5 min jahtuda, kalluta välja ja head isu!

Kiki seiklused

Kail on koolis klassi-maskott koaala Kiki, väike karvane mänguloom. Igaks nädalavahetuseks saab üks lastest selle pisikese kaisulooma omale koju kaasa ja jagab temaga kõike oma páevade jooksul. Esmaspäevaks tuleb Kiki tagasi klassi koos päevikuga, kus kirjas kus käidud ja mis tehtud.

Käisime üle pika pika aja Sunshine coastil Priitu külastamas ja näitasime Kikile ka seda ilusat randa ja merd, korjasime palju merikarpe ja solberdasime vees.

Ja ikka trennis ka…

 

Konnapoiss sai jálle edasi järgmisesse tasemesse. Nii et laupäeval oli viimane kord issiga koos vees solberdada, nüüd edaspidi on siis treener 3-4 pudilasega. Eks nalja hakkab saama, sest ega meil härra ju mingi dressuur-jänes ole, tema teeb ikka seda, mida tema ise tahab. Ja tavaliselt tähendab see ilgelt kaua vee all mulistamist, nii et kõigil juba närvid krussis on, aga lükata ega aidata ei tohi, siis saab kole pahaseks. Või siis näiteks on hásti lõbus kui peab bassu äáre pealt vette hüppama ja issini ujuma, aga siis just tirts enne issit vee all ringi keerata ja tagasi tuldud teed vurada… jne. Põhiidee on tegelikult selles, et selles tasemes peab ta õppima seda, mida ta juba oskab… koera ujuma 5 m ja seda ta juba oskab :)

Diplomid ka ikka, tähtis värk ikkagi :)

  

Järgnevalt pildilt on näha, kus nad oma tasemetega asuvad. Poiss on lilla rea esimeses nüüd ja tüdruk kollase rea teises tasemes.

Kohalikku kokakunsti

Nagu ikka igal maal, on ka siin omad Austraaliale iseloomulikud toidud. Paaril korral oleme teinud mõnusaid Anzac küpsiseid, mis on justkui iirisega kaerahelbeküpsised. Nüüd laksas pähe, et paneks õige retsepti siia ka, keegi tahaks äkki proovida...

Anzac küpsised

250 ml nisujahu

250 ml kaerahelbeid

250 ml fariinisuhkurt

125 ml kookoshelbeid

125 g võid

2 sl kuldset siirupit

1 sl vett

1/2 tl söögisoodat

Sõelu jahu kaussi, sega kaerahelveste, suhkru ja kookoshelvestega.

Sulata või, lisa kuldne siirup (just see siirup annab küpsistele väga iseloomuliku maitse), vesi ja sooda. Vala vedel segu jahusegu hulka ja sega kuni saad ühtlase taigna. Vormi ahjuplaadile u. kreeka páhkli suurused küpsised (või kui suured ise tahad) ja küpseta 175 kraadises ahjus 15-20 min. Mul kipuvad alati laiali valguma ja ahjust välja võttes on pehmed, kõvenevad seistes.

Need küpsised olid tuntud oma heade säilivusomaduste poolest ja neid saadeti I Maailmasõja ajal välismaal teenivatele ANZAC-tele ehk Austraalia ja Uus-Meremaa sõjaväele Türgis (Australian and New Zealand Army Corps). Igal aastal 25.aprillil Anzaci päeval austatakse ANZAC-lasi ja see on siin väga tähtis páev, koolis kutsutakse lapsed kokku ja räägitakse, kui tähtis on neid mehi meeles pidada ja neile tänulik olla jne. Ja kui kellelgi on keegi omastest sõtta jáänud, siis võivad seal küünla süüdata.

 

Ahjaa, naaber vahel laenab meile oma leivamasinat ja kes iganes juurdleb, kas osta või mitte, siis mina soovitan osta. Nii kergelt tuleb see leib sealt, et lihtsalt lust. Ja muidugi retsepte, mida katsetada, on ju väga palju. Rukkileib on meil endiselt täielik hitt!

Kai

Õpetaja eelmise kooliaasta lõpul ütles, et Kai on helge peaga tüdruk ja saime jälle sellele ka kinnitust. Selle õppeaasta algusest on ta väga palju lugema hakanud, aga kodust lugemist saavad nad koolist kaasa tasemete järgi. Eks uuel õpetajal ei ole olnud veel aega kõiki lapsi üle kuulata ja nii siis tekkiski väike probleem, et Kai tundis raamatud liiga titekad olevat. Rääkisime õpetajaga ka, sest ma ei taha, et tal see suur lugemisõhin kaotsi läheks. Selle peale kuulas õpetaja ta ekstra üle ja tõstis kohe 2 taset kõrgemale. Nüüd on ta samal tasemel oma sõbrannaga, kes on sündinud Ameerikas ja kooli alustanud siin, nii et võiks ju eeldada, et tema tase peaks ikka kõrgem olema kui Kail 1 aastaga... Siit siis tõestus, et on ikka helge peaga küll :)

Teine asi, mis on viimasel ajal kohe eriti avalduma hakanud, on tema joonistamisstiil. Tundub, et ta on läbi minu pärinud vanaisa joonistamisoskuse, sest just samamoodi võib ta alustada joonistamist mingist (minu jaoks) suvalisest täpist või joonest ja lõpetada super hea pildiga. Eks siin vahel olen ka kiita saanud, et pidavat hea käsi olema jne, aga see, kuidas Kai detaile märkab, on minu jaoks fenomenaalne. Ausalt ka, mina nii ei oska. Ja ruumiliselt joonistab viis pluss, tal on kohe olemas see taju, kuidas asjad erineva nurga alt peavad paistma, aina vaatan ja imestan ja hoian muudkui pöialt, et ükskord tekiks meil piisavalt võimalusi, et ta oma annet arendada saaks.

Ja siis veel kolmas uudis :D Nad olevat koolis otsustanud 11 tüdrukuga, et teevad bándi! See ei tundu neile muret valmistavad, et keegi neist tegelikult ju suurt muusikat ei ole õppinud, ei tea nad noodist veel midagi ega oska ka pilli mängida. Muudkui aga pidavat ise laule välja mõtlema hakkama ja kõigile on oma rollid selged. Ainuke suur probleem on hoopis, et kuidas küll kogu see tüdrukutekamp kokku saada, et siis edaspidist tegevuskava planeerida. No lubasid siis koolis enne tunde seda teha, eks siis õhtul uurin, et kas peale tema keegi teine ka veel kohale läks :D Vahva on vaadata, kuidas laste jaoks on kõik võimalik, need oleme meie suured inimesed, kes endale kohe igasugu takistusi ette hakkavad kujutama ja isegi ei proovi (seda võib ka reaalsustajuks nimetada muidugi).

Pisike maailm

Aga meil jälle ei vedanud, jälle hakkab majaomanik maja müüma ja inimesed saalima. Õnneks on meil leping novembrini ja nii kaua ei saa keegi meid siit välja ajada ega rendihinda tõsta, hea, et seekord nii varakult teada saime, siis on aega uut kohta otsida.

Aga räákida tahtsin hoopis sellest, et káis ka fotograafi-onu ja muidugi hakkasime arutama, et kust ma párit olen ja üllatus üllatus, tegemist oli leedukaga! Nii meil siis lobisemist játkus.

Ta räákis, et kuskil 25 a tagasi lubati siia riiki sisse ainult valgenahalisi ja sellest tekkis ülemaailmne skandaal, kus Ausse süüdistati rassismis. Siis riik otsustas, et maine parandamiseks lubatakse siia ka asiaate ja nii neid siia sisse voolama hakkas, tohututes kogustes ja residentsuse saamine peab neile kuidagi lihtsam olema, sest väga vága suur hulk neist ei ráági inglise keeltki. Ja arvatavasti ongi võimalik nii hakkama saada. Lisaks riigilt igasugu toetused, nii et ei pea isegi tööl käima... Núüd siis tundub, et neid mitte valgeid hakkab siia liiga palju saama, sest riik on hakanud piire seadma, alates 2012 näiteks ei lubata enam residentideks saada korealastel...

Kool algab mul 1.märtsil, nii et õige pea läheb suureks aju rakendamiseks jälle.

Imelikud inimesed

Sama äkitselt kui too naisterahvas puhkusele otsustas minna, sama ootamatult ilmus ta ka tagasi. Noh, tundub, et Ladina-Ameerika rahvastele omased käitumisviisid ei peagi Eurooplasele arusaadavad olema. Eks siis on mul nüüd rohkem aega töö otsimiseks. Väiksel mehel on väike palavik ka, siis hea kui tööle pole vaja minna. Kõigile jaksu!!

Tirtsul oli aga koolis ujumiskarneval jälle. Kahjuks ei ole sellel päeval midagi tegemist naljakalt riietatud laste peoga, vaid see on lihtsalt ujumisvõistlus, mis kestab enam-vähem kogu koolipäeva ja kõik on oodatud seda vaatama ja kaasa elama. Miks selline nimi... Arvatavasti kõlab karneval palju vähem konkureerivalt ja peaks siis lastele soodsam olema või midagi sellist.

Võistlus käib sama klassi ja sama tasemegrupi laste vahel. Klass on jagatud kolme gruppi ja Kai on keskmises ja oh üllatust! Võisteldi kahes stiilis - krool ja seliliujumine ja mõlemad võitis ära! Väga väga tubli!

Teine uus asi sellel aastal on, et nüüd tuleb kirjalikku kodutööd iga páev teha. See on umbes üks veerand A4 paberist ja lisaks sellele kirjutada korrutamist, iga päev terve tulp 2x0, 2x1 jne. Nii need asjad meelde jäävad ju jah. Väga palju õpetatakse nn. üldteadmist, mis mulle väga meeldib. Näiteks eile olime ninapidi Austraalia kaardis kinni ja otsisime osariike ja nende pealinnu.

Lisaks õpivad nad igal nádalal u. 10 uue sõna kirjutamist, nagu eelmine aastagi. Aga seekord tuleb iga nädal neid sõnu kasutades väike jutuke kirjutada, no nii 4-5 lauset. Ja lugemine ka, nagu eelmiselgi aastal. Kai on ise hirmus elevil ja äksis iga páev oma kodutööga. Eks karta on, et see hoog mingi hetk väheneb, aga praegu siis naudime, et ei pea sundima, ise tahab teha. Ja pealegi, seekord on meil nii põnev jutt pooleli, et ta vaeseke ei tahtnud käest pannagi, et saaks ainult teada, mis edasi saab :D (nagu ma isegi teaks). Ja lugeda armastab nüüd pikki raamatuid, kus on nii umbes paarkümmend peatükki, millegipärast on need praegu eriti popid.

Natuke päikest

Ja täpselt nagu Annika ütles, et kui oma suure mure välja lased, siis lahendus tuleb... leidus siiski üks inimene, kes meid aidata sai ja me oleme nii tänulikud, et seda ei saa sõnades väljendada. Nüüd pean siis koolis jálle usinasti õppima, vähe on veel jáánud.

Ja olge te kõik tänatud, kes meie peale hásti mõtlevad. Ma nimelt usun, et selles on ka mingi jõud ja et midagi teie positiivsusest jõuab ka meie sisse ja me jaksame siin paremini toime tulla. Õnneks on sellist päris masendust meil kodus siiski vähe, vast lapsed ju ka vajavad oma igapäeva toimetusi ja mánge ja ega neil pole vaja siin kahte nutvat täiskasvanud náha pidevalt. Nii et enamus aega oleme ikka positiivsed ja kui on vaja öelda lauset "eks tuleb siis veel kuskilt kokku hoida...", siis tuleb sinna taha väike irvitus ka, sest me teame ju mõlemad vága hásti oma olukorda ja seda, et numbreid vaadates see justkui võimalik ei olegi. Aga ma usun, et paljud Eestimaalased kogevad tápselt sedasama, ma tean ju väga hästi, et me pole üldse mitte ainukesed, kes on hädas. Ja siis vaatad tagasi ja avastad, et mingi ime läbi oled suutnud selle ja tolle arve ära maksta, söögid ka teha ja isegi lapsele koolivihikud ja kingad ostetud. Eksole ju imeline!

Kuskil kuu aega tagasi leidsime siit kohaliku "saastamarketi" ja sellest peale teeme praktiliselt kõik ostud seal. Sest peale toidu/shampoonide/seebi on veel vaja mähkmeid ja vahel normaalseid puhastusvahendeid, mis tolles poes on küll imeodavad, aga ega neist kasu pole kah miskit. Ja iga kord kui nüüd poes käime, siis ikka imestame, et miks me küll varem sellest poeketist midagi ei teadnud, hinnavahe on ikka päris páris suur.

Ja nüüd tuleb meil jälle seda lauset öelda, et tuleb katsuda veel rohkem kokku hoida, sest járgmine hirmus arve ootab meid juunis, lapse teise poolaasta kooliraha...

Aga peamiselt tahtsin teid kõiki tänada! Ja anda teada, et seekord lahendus tuli ja olgu tuhandest tänatud see super inimene!

Nutulora

Ma ju tean, et aegade jooksul on tekkinud nii mõnigi inimene, kes sellel blogil silma peal hoiab. Või siis hoidis, sest juba tükimat aega siia ei teki ju midagi. Eks sellel on mitu põhjust.

Esiteks on lihtne füüsiline väsimus. Aga mis siin salata, see pole kahjuks peamine põhjus. Kuidagi raske on siia kirja panna meie praegust tegelikku olukorda, sest lisaks kaasaelajatele ja toetajatele on siin ilmas oi kui palju parastajaid ja teiste õnnetuse üle rõõmu tundjaid. Mitte ei tahaks neile viimastele "toitu" pakkuda, aga lõppude lõpuks asjad on nii nagu on ja eks see parastamine ei muuda olukorda suurt halvemaks, toetava sõna kuulmine aga kosutab palju.

Niisiis olen jõudnud punkti, kus viimnegi lootuseraas hakkab kaduma ja hirmul on eriti suured silmad. Rahadega on nii jamasti, et kogu suure tööga teenitu kulub tavaelu peale, iga kord kui oleme suutnud tibakesegi koguda, siis tuleb mingi suurem ettenägematu kulutus ja tuleb veelgi juurde koguda, et see ära maksta. Näiteks lapsed jäávad haigeks, loomulikult tormame siis arsti juurde, aga ühe lapse arstile ette náitamine läheb maksma nii u. 500 kr, kui láhed kahe lapsega, siis loomulikult topelt raha. Pluss veel rohud. Sellest saame kunagi hiljem tagasi 30%, aga see on kunagi hiljem ja raha on alati vaja kohe, mitte kunagi hiljem. Või siis saame iga kolme kuu tagant elektriarve ja loomulikult on see selle ajaga liiga suur, et suudaks kohe laksust ära maksta, nii me siis hoiame aga kokku (ma ei saa enamus aega ise ka aru, kust me veel kokku suudame hoida) ja saame lõpuks arvega hakkama. Aga siis on jálle uus kulutus ukse ees jnejne. Ehk siis tavaline elu, ainult et meie kulutused on siin liiga palju suuremad kui kohalikel ja siia tulemist planeerides me selle lihtsa asja peale ei tulnud. Ja peale selle on meil veel Eestis kaks ülitähtsat tegelast, kelle pärast süda tilgub verd, oleme neidki alt vedanud...

Me küll uurisime hindu ja palkasid, teadsime isegi minu kooli ja tütre kooli raha kohta, aga me ei lollakad ei arvestanud näiteks, et poisi lasteaed on nii lõpmata kallis. Ja tööl käimiseks või kooliskäimiseks on vaja lapsed kuskile panna... Oli mitmeid olulisi pisiasju, mida too agentuur meile ei räákinud või siis ei teadnud ise ka ja me ise ei tulnud kõige peale, mida kõik uurima peaks. Ja muidugi ei planeerinud me väga korralikult oma eelarvet jne

No vat. Sellistes oludes ei ole me suutnud koguda mu viimase termi kooliraha ja pole ka rikkaid tuttavaid, kellelt seda raha laenama minna. Pangalt me laenu ei saa viisa tüübi tõttu ja termi vahelejätmise kohta ka ei tea, sest kui alustada järgmine term, siis see lõpeb hiljem kui meie viisa aegub. Kas seda pikendatakse või mitte, seda ma ei tea. Nii et oleme siin suures segaduses, ainult lapsed on rõõmsad ja mängivad oma mänge, nagu alati. (Panen nüüd pöidlad pihku, et ma selle postituse kirjutamist kunagi väga kahetsema ei hakka.)