Asjade käik

Nagu ma arvatavasti juba enne kirjutanud olen, siis hakkab meie praegune viisa otsa saama. Selleks et uus viisaavaldus sisse anda, tuleb lasta mu siinne haridus Austraalia Raamatupidajate ühingu poolt ära hinnata. Kohe seletan milleks.

Loomulikult ei ole Austraalia huvitatud, et iga suvaline siia elama lasta, vaid et ikka võimalikult targad ja tublid tuleks ja töötaks hoolega (keegi peab ju kohalikele neid mõnusaid tööturahasid ja muid riigitoetusi välja teenima! :D). Riik on andnud välja nimekirja ametitest, mille esindajatest on riigis parasjagu puudus ja seda nimekirja muudetakse vastavalt vajadusele (siiani on see toimunud igal aastal). Selleks et Austraalia sinust huvitatud oleks, peab sul olema piisavalt töökogemust tolles nimekirjas oleval ametilkohal või siis haridus, mis vastab riigi poolt seatud kindlatele tingimustele. Nagu näiteks minimaalne õppeaeg, mille jooksul õppekava võib läbida, samuti minimaalne õppeainete arv ja ka sisu.

Eks migreerumine on siin ikka väga suur rahategemine ja koolid on vágagi huvitatud, et nende õppekavad migreerumiseks vajalikele tingimustele vastaks. Nii on siis riigil taas nimekiri kõikidest õppekavadest, mis tigimustele vastavad. Tähtis on kõikidest ettekirjutustest täpselt kinni pidada, kaasaarvatud õppeaeg… Kui läbida õppekava kiiremini kui minimaalselt riigi poolt ette kirjutatud (sest sa näiteks oled maru tubli ja õpid ka suvevaheajal), siis teatud viisatüüpidest pole mõtet unistada. Jube keeruline masinavärk on see viisandus siin jah.

Me sattusime siia tegelikult just suvevaheaja alguseks, loomulikult ei kavatsenud ma ju nina nokkima jääda, vaid asusin kohe õppima. Järgmise aasta suvevaheajal aga pidin sunniviisiliselt suvevaheaja võtma, et mitte liiga usinalt kooli lõpetada, sest sel juhul oleksin lõpetanud 1 kuu liiga kiiresti ja oleks edaspidised võimalusd ära lörtsinud. Jah, tinigmused on kohati väga imelikud. Ju see on jälle hea viis tudengile töötamiseks aega anda ja järgmiste semestrite jaoks raha koguda. Meie puhul kahjuks osutus see suvevaheaeg hoopis õuduseks kuubis, sest mul ei õnnestunud tööd leida ja kõik säástud olid otsas. Nii lasteaed kui kool on hirmkallis, mõlemat me endale lubada ei saanud. Loomulikult pidi Kai koolis käima, mina jäin poisiga koju. Paha lugu oli see, et ainult Rolandi palgaga ots otsaga kokku tulla oli oi kui raske, koolide rahad ka kokku korjata - täiesti võimatu. Lõpuks leidusid siiski need võrratult head inimesed, kes uskusid, et me sellest jamast välja rabeleme ja laenasid raha, et saaksin kooli ära lõpetada. Nüüd on kool läbi ja on olemas ka töókoht. Kahju, et ei ole täiskohaga töö, sest iga dollar on meile väga vajalik, aga olen õnnelik, et omandan ju seda kohalikku töökogemust, mida siin kõik kuulutused küsivad. Pean häbelikult tunnistama, et olen meie üle ikka väga väga uhke – vaatamata kõigile raskustele ja hirmudele püüame end ikka jalgele sundida ja edasi pressida. Peaasi, et kannatust ja meelejõudu jätkuks, pikk tee on veel ees. Ja ikka tänaks neid kalleid inimesi, kes meile kogu selle aja jooksul on toeks olnud, hea sõna poetanud ja kaasa elanud.

Oi, nüüd läks heietamiseks. Viisajutu juurde tagasi pöördudes… Kuna meil praegune viisa lõpeb paari nädala pärast, siis me ei tahtnud vene ruletti mángida ja oodata, et ehk jõuab hariduse hinnang ikka viimaseks minutiks kohale. Õige viisa asemel tuleb siis valida praegu üks teine. See on nn. Koolilõpu viisa, mis on ette nähtud töökogemuse saamiseks pooleteise aasta jooksul. Selle viisa tüübi puhul piisab sellest, et me oleme oma hariduspaberi hindamisele saatnud ja ei ole oluline, et vastus käes oleks.

Tegime just online avalduse ja saatsime ära ja oh üllatust! (mis ei olegi nii hirmus suur üllatus siinset IT-d silmas pidades), arvuti jäigi asja saatma ja siis saime veateate ka veel otsa. Lõpuks siis avastasime, et raha on arve pealt ära võetud, aga mingit kinnitust me ei saanud, et avaldus ka kátte on saadud. Eks kui raha võeti, siis läks avaldus ikka läbi, ainult et nüüd tuleb jälle ekstra kuskile migra-ametisse kohale ronida ja mingi number või kood saada, millega saab edaspidi avalduse käiku jälgida. Samuti ei saa me ilma selle numbrita dokumente üles laadida. Nii et halleluuja!

Ja lõpuks ongi vist nii, nagu mitmed teisedki rääkinud… et kui elamisluba käes, siis oled kogu sellest võitlusest nii läbi, et ei jaksa rõõmugi tunda :D

Botaanikaaed

Meil on siin 2 botaanika-aeda – üks väiksem kesklinnas ja teine veidi kaugemal. See on päris suur lahmakas – 52 hektarit ja mõne tunni jooksul suutsime vaid väikese osa läbi uurida. Nii et, Enna, ma usun, et sulle seal uurimist jaguks mitmeks páevaks :D

Tegelikult pidime seal paari tóökaaslasega kokku saama ja piknikku pidama, aga neil juhtus teel mingi sekeldus, nii et otsustasime ooteaja põnevamaks muuta ja asusime uurimisretkele. Nagu karta on, siis ega lastega koos ei ole põhirõhk pildistamisel, aga midagi ehk ikka.

Peamine mulje oli enamasti, et oh jeerum jeerum, kuidas taimed nii suured saavad olla. Päris tihti tuli itsitades nentida, et mnjaa, olen muidugi sellist taime näinud, ema mul ju ka igavesti rohenäpp, taimed kohe kasvasid isuga. Aga vot selliseid mõõtmeid ma polnud enne näinud :D

Eriti lemmikuks osutus seekord Jaapani Aed ja bonsai maja. Bonsaipuud on mulle alati meeldinud, mulle oli tõeline maiuspalaks erinevat liiki bonsaisid náha. (Ma teid hulgim nendega tülitama ei hakka). Üheks suureks unistuseks on kunagi oma aed jaapani stiilis korraldada koos kivide ja veesilmaga. Alloleval pildil on too aed veel ilma veeta, alles ehitamisjárgus ehk järgmine kord siis.

Lastele oli oma rada välja mõeldud, anti paber kätte ja siis pidid igasugu kujusid üles otsima ja vihjed olid seotud ümberolevate taimedega. Tüdrukud olid päris õhinaga ametis, poiss sörkis hoolega sabas.

Siin on üks vahva homaar köögitarvikutest ja uksehaakidest.

Tagurpidi õitega põõsas

Üleni ogaline puu…

Ja vuntsidega puu…

Troopikamaja kuppel.

Sellest majast leidsingi oma vanad tuttavad potitaimed, ainult et kümneid kordi suuremana. Kaldtee viis üles ja sealt avastasime veel väikese basseini kaladega.

Siis oligi aeg piknikku pidama minna.

Saiajäägid söötsime partidele kõrvaltiigis. Iibised, va varganäod aga passisid hoolega peale ja niikui lastel croissant-e näpuvahel nägid, nii napsasid terve suure saia káest ja panid ajama :D Lastel muidugi lõbu laialt, tuli aga uus sai näppu võtta ja loota, et juhtub jälle. Náe, jalutab minema oma saagiga…

Lõpuks oli meil kangesti hea meel, et teistel tee peal sekeldusi tekkis. Nad, igavesed laiskvorstid, poleks viitsinud kuskile jalutama minna ja meil poleks aimugi, mis seal kõik avastamist ootamas. Kindlasti läheme veel.

Segapudi postitus

Täna on meil vaba päev – riiklik püha EKKA seekord. See traditsioon sai alguse juba väga ammu, u. 1875 .a. loodi liit (National Agricultural and Industrial Association of Queensland) sisuliselt farmeritele nende tegevuse edendamiseks ja arendamiseks ning et anda võimalus ka maainimestele Brisbane-i linna toredusest osa saada suure näituse-pidustuste näol. Ja Brisbane-i linna elanikud on õnnelikud ühe vaba päeva üle siiamaani. Nagu eelmisel aastal juba ka kirjutasin, võib kohapeal näha meeletut hulka erinevat tõugu veiseid, lambaid, kitsi, hobuseid, kodulinde jnejne. Lisaks palju lõbustuspargilaadset meelelahutust lastele. Ning otse loomulikult suurel hulgal kaupmehi oma kraami müümas. Sellel aastal me hoidsime sellest üritusest heaga eemale, sest meil ei ole praegu taolisi lisakulutusi vaja. Praegu on aga Rolandi töökoht näitusekohale väga lähedal ja kui juba fotokas kaasas oli...

Ja siis koduteel jäädvustas tolle mõõgapoe kah pildile, millest ühes eelmises postituses räákisin.

Kai kreeka-e asend õppimiseks. Arvatavasti tulevad niimoodi vastused paremini pähe :D Nägu on küll kaunis hädine peas – teeb oma iganädalast juttu. Iga nädal on umbes 10 sõna, mille kirjutamist harjutatakse põhjalikumalt koolis ja kodus tuleb nendest siis nádala jooksul üks jutt kokku mõelda.

Tuli selline imelik postitus, ilma konkreetse teemata, aga las ta olla siis pealegi selline :)

Lähme sõidame

Käisime vahepeal jälle Gold Coasti rahval külas. Ilm oli nii ilus, et otsustasime kohe skateparki sõita ehk maakeeli siis koht, kus noored saavad oma hulljulgeid ratta ja rula trikke harjutada. Ohh sa jutt – kus ikka teevad!! Ja kui ma nüüd pilte vaatan, siis tuleb välja, et me oleme suud ammuli vahtinud ja mitte pildistanud :D Midagi siiski jäi pildile ka.

Kogu plats oli parasjagu suur ja neid “kausse” ka ikka mitu (andku asjatundjad nüüd mulle andeks, minul pole ju aimugi, kuidas neid kutsuda, pean poistel tunde võtma)

Ja eks see tavaline lugu ikka käis, et rattaga kaussi äärest alla ja teisest äärest hüppega üles ja osad ikka väga kõrgele ja siis tuleb ju veel jalgu tõsta nii ja naa. Aeg-ajalt viskas üks naine sinna ääre peale kõhuli maha ja lasi poistel endast üle hüpata – hullumeelne, ma ütleks. Aga ühegi kriimuta ta jäigi.

Üks nurk oli vaikne ka, ei tea miks.

Kahjuks ei ole meil ei tõukekat ega ka rula, aga õnneks Suur Robin laenas lahkesti, nii et igaüks sai natuke proovida, ta ise käis ikka õiget asja ka tegemas seal kausis, nagu õige mees kunagi, meie omad harjutasid seekord veel tasasel maal.

Tegelikult on ju nii tore, et noortel on olemas koht, kus olla ja teha, mis neile meeldib. Ja lõbutsemas käivad isegi mitte nii noored, oli ka meist vanem meesterahvas seal rulatamas, täiesti omas elemendis.

Vaat kuidas elatakse!

Mulle avanes erakordne võimalus korraks näha, mis lõbud rikkamate inimeste eluga kaasas käivad. Arvatavasti nagu paljudes asutustes ka Eestis, on töötajatel võimalik asutuse kulul mõnel koolitusel käia kuskil kaugemas, loodetavasti ka kaunimas paigas. Tavaliselt saavad sellistele väljasõitudele kaasa ainult alalised töötajad ja sellepärast ütlesingi alguses, et erakordne võimalus, sest mina olen ainult lepinguline. Aga meie ülemus ütles, et nad on minuga niivõrd rahul ja õnnelikud, et nad väga loodavad, et asutuses tekib mulle ka alaline koht ja nii ma kaasa saingi.

Vahelepõikena selgitan korraks ka siinset tööturu praktikat. Siin on väga tavaline, et kasutatakse ajutist tööjõudu kasvõi üheks päevaks kellegi asendamiseks. Näiteks oli meil mingisugune “töötajate päev”, kus terve päeva jooksul erinevad inimesed rääkisid, mis nende valdkondades toimub ja suur boss tutvustas firma strateegiat, et siis me kõik teaksime, kuhu poole suund on võetud. Pean tunnistama, et kole igav päev oli, mitte ainult mulle, paljudele. Kahjuks kipub nii olema, et kui meie suur juht jutustab, siis kõik kipuvad magama jääma, ometigi on ta muidu täitsa tore mees. Osad lihtsalt ei oska, mis teha.

Nii, aga näiteks selleks üheks päevaks kutsuti agentuurist keegi neiu, kes võttis päev otsa telefoni vastu, sest meie oma telefonineiu on ometigi ju firma töötaja ja peab ka sellest päevast osa saama võtta.

Tavalisem on siiski kui asendaja võetakse paariks-kolmeks nädalaks või kauemaks. Nii ma sinna ju sattusingi – asendama kolmeks nádalaks. Peale seda oli parasjagu suur konverents korraldamisel ja vajati mind seal appi. Ja niimoodi ma olengi seal asutuses tilkunud ja alati püüti kohe midagi välja mõelda ja leida, et ma ära ei läheks. Kuna tegemist on mitte-tulundus asutusega, mida finantseerib riik, siis ei ole võimalik lihtsalt uut töökohta luua, vaid tuleb oodata, kuni tehakse uus leping ja selgub, kas uue koha jaoks antakse raha.

Mis on veel erinev (või siis ma ei ole Eestis ise kokku puutunud, aga on olemas), on erinev lepingulise töö iseloom. On olemas lepingud, kus määratakse ära, mitu päeva nädalas töötad või kui palju tunde. Aga teine sort lepinguid on sellised, kus oled mingiks perioodiks töóle võetud, tead oma tunnihinda, aga tunde kindlalt paika ei panda. Siis ülemus jooksvalt teatabki, järgmine nädal on meil sind vaja nii ja naa palju tunde või päevi. Mis sisuliselt tähendab, et sa ei tea iialgi ette, kui palju sa sellel nädalal teenid. Arvatavasti ilma lasteta pole see midagi hirmsat, lastega on olukord muidugi keerulisem – ka siin ei ole lasteaias vabu kohti igal suvalisel hetkel, seega ei saa ka öelda, et see nädal tuleb laps 2 päeva ja järgmisel 4. Nii et vahel jah hambad ristis tuleb maksta lasteaia tasu ka nende páevade eest, kus ise midagi teenida ei saa, muidu on oht, et keegi teine võtab koha alaliselt endale ja loomulikult eelistatakse lasteaias lapsi, kes kindlat sissetulekut tähendavad.

Samas on siin ka väga levinud, et töötatakse näiteks 4 päeva nádalas (eriti naised). Ideaalne variant ma arvan, siis jääb üks päev nädalas, kus kõik on eest ära ja saab nädalavahetuseks kõik korda teha/pesud pesta jne ja siis hoopis midagi lahedat perega ette võtta. Nii et töötamisviise on siin erinevaid.

Hea küll, jutu teema peale tagasi liikudes… Sõitsime Sunshine Coast-i, Brisbane-i linnast u. 100 km põhja poole. Koha nimi jálle naljakas – Mooloolaba. Seal toimus meil kahepäevane koosolek-arutelu osakonna strateegia paikapanekust ja kui ma alguses mõtlesin, et ohhhh pühhha jummmal küll (nagu mu isa ilmekalt oskab öelda), et mis mulliajamine sellest küll tuleb. Tegelikult aga ragistasid kõik ikka hullumoodi peaaegu 2 täispikka tööpäeva.

Tegin loomulikult pilte ka hotelli “toast”, kus ööbisime. Tegemist oli pigem korteriga, milles 3 magamistuba 

Aknaga vannituba, suure mullivanniga

elutuba

 

Köögis olid olemas kõik vajalikud nõud – potid/pannid/ahjuplaadid, isegi kartulikoorija jnejne. Loomulikult ka triikraud ja lausa pesuruum koos pesumasina ja pesukuivatiga.

Kõige võimsam oli vaade 13-ndalt korruselt ja otse mere ääres. Siin pildil on mu kallis töökaaslane, keda asendasin kunagi. Tohutult armas neiu.

 

Ja siis veel üks väike klõps ületee naabritest – pange táhele basseini nende rõdul pilvelõhkuja viimasel korrusel. Oehh, no on ikka elu! Ma ei taha ettegi kujutada, mis see kõik maksab :D

   

Mis ma oskan öelda. Esimene hetk oli küll tohutu imetlus, milline vaade ja milline korter ja tegemist on hotelliga, mitte kellegi koduga. Ma oleks loomulikult väga rahul, kui mul selline köök siin oleks :D Teise päeva õhtuks maandusin lõpuks koju, lapsed tulid rõõmukisaga vastu, mees tuli ja kallistas ja nii hea oli olla – oligi kõik, mida mul vaja! Küll kõik muu ka kunagi tuleb :)