Tasapisi sammume

Tänan tänan heade sõnade eest! Vaikselt harutame oma sasipundart lahti jälle, küll kõik lõpuks laabub. Igatsus on mägede kõrgune.

Inimene õpib kogu elu

Ka seekordne postitus ei pakata just rõõmust, kuid tahan selle siiski kirjutada, sest vahel mulle meeldib vanu postitusi sorides avastada, et nii mõnestki raskusest on minevikus üle saadud, nii et kes virinat lugeda ei taha, siis parem mitte alustadagi :)

Sain jälle “õppetunni”, et enne uuri ikka kõike hoolega ja siis alles tegutse. Juttu tuleb sellest, kuidas mitte-resident ei tohi haigeks jááda. Olen siin igasugu erinevate ebameeldivate sümptomitega hädas olnud juba kuid ja eks ma selle va raha pärast pole end ka arsti juurde vedanud. Aga viimase kuu jooksul läks asi juba liiga kahtlaseks, lisaks nõrkusele-iiveldustele-väsimusele jm millest ma siin kirjutada ei taha, hakkas kahtlastest kohtadest valutama ka veel. No kõva vähiliste ajalooga pere nagu me oleme, otsustasin, et nüüd tuleb see rahaline laks ära kannatada ja kindlaks teha, et midagi nii hullu kallal ei oleks. Selliste asjadega tuleb ikka võimalikult kiiresti jälile saada. Mõtlesin siis endamisi välja, et mis see summa võiks tulla, mis veel kuidagi välja kannataks, enne muidugi uurisin ka. Eks siis tehti Ultraheli, veretest ja uriinitest. Novat ja lõpuks tuli ikkagi kokku 2 korda rohkem kui oma niigi halvas ennustuses olin teinud. Loomulikult ei tulnud ma mingite asjade peale, mille eest ka maksma peab. Müstika. Kohalikud järjekordselt peaaegu minestavad kui kuulevad. Tulemusi veel ootan, aga ise arvan, et kilpnäärmega probleemid, kahtlaselt palju kokkulangevaid sümptomeid, aga eks siis paistab, mis arst räágib.

Nii et sain jälle õppetunni – ei ole vaja arsti juurde ronida kui raha ei ole. Seekord läks asi tõesti minu jaoks üle piiri. Noh siiamaani olen püüdnud mitte närvi minna, et me siit kunagi mitte mingit abi ega toetust ei saa (miks peaksimegi eksole), aga vot seda ma ei oodanud, et inimene kasvõi las sureb maha, aga kui raha ei ole, siis arsti juurde ära roni ja proovi siis edasi funktsioneerida oma hädadega. õnneks jah ma siin suremas ei ole, aga ikka veretesti ja uriinitesti eest 10 kordset hinda küsida on ikka ebainimlik küll. Ja ega laste puhul ju ka mingit allahindlust ei tehta, nii et andku Jumal, et lastega kõik hästi oleks! Ja siis kõnnid linna vahel ja iga nurga peal on mingi rahakogumise ühing raha palumas, ikka maailmas elavate vaeste laste jaoks – näiteks Läti on nende nimekirjas täitsa olemas. Paar päeva tagasi olin ikka nii vihane, et kui mõni neist oleks teele ette sattunud, siis ma vist küll poleks suutnud rahulikuks jäáda. Kes minu laste jaoks raha annab kui peaks häda káes olema?!

Selline lugu selle haigeks olemisega siin. Olen siin paari päevaga maha rahunenud jälle, no nii enam-vähem, eks tuleb jálle hakata nuputama, kuidas sellest olukorrast nüüd välja sipelda. Eks on olnud neid raskusi siin küll ja veel ja üldsegi – kellel neid ei oleks! Aga seekord mõtlesin kúll, et sai vist ikka üks väga vale otsus tehtud, tea kas sain oma roosadest prillidest nüüd lahti?

Kes nüüd mõtleb, et mida k…t te sinna siis ronisite, ise olete süüdi ja ongi teile paras… siis las mõtleb omaette edasi… vähemalt oli meil julgust midagi ette võtta ja proovida oma unistusi täide viia.

Teistele teeme suured kallid ja soovime jaksu ja olge hästi terved :)

Eluvaim taastub

Tore on teada, et inimesed viitsivad vahel siia põigata ja uurida, mis toimumas ja poetavad hea sõnakese. Eks ta vist nii ongi, et mida kaugemal omadest, seda suurem igatsus ja kasvõi läbi interneti suhtlemine olulisem. Mitte et ma ise hullult aktiivselt kõigiga siis suhtleks eksole…

Meil õnnestus päris pikalt terved olla seekord. Aga eks lastega neid haigusi ikka käib ja nagu meil arstionu naeris, et tubli poiss, ikka ilusti peab jagama teistega. Nagu alati, oli ka seekord Roland see terve meil, teised pidid ikka midagi läbi põdema. Nüüd ma olen veel see viimane oma antibiotsi kuuriga poole peal.

Enne veel kui kodus põdema kukkusime, käisime Gold Coasti “EKKA” üritusel ka. Ja nägime ka lõpuks ära need ülipopulaarsed hobuste võiduajamised. See on siin jah ikka klass omaette. Mis seals ikka, suur ringrada, väga palju möla läbi suurte kõlarite ja tohutul hulgal õlut kaanivaid kohalikke nii õues muru peal kui seemistes hallides, ikka pikad read telekaid seina peal tähtsaid sõite näitamas. Siin vist kõik kohalikud teevad panuseid ka, raha ei ole oluline, fiiling on tähtis, et siis on vist põnevam kaasa elada.

Teine kummaline lugu on sellel üritusel veel naistega. Need löövad end nii üles, et ma arvan, et üks tavaline eestlase pulm ikka kòvasti kahvatub selle kõrval. Ikka meeletud peokleidid aetakse selga, mingi suured tähtsad tutid topitakse pähe, jube kõrged kontsad alla ja siis kooberdatakse mööda muru. Ise muidugi joovad ja ürituse lõpuks ma tõesti imetlesin, et nad ikka suutsid nendel kontsadel minema kõndida. Náe otsisin internetis mingi pildi, et natukenegi oleks aimu teil, millest ma ráágin siin, kuigi tegelikult on need daamid pigem tagasihoidlikult riietatud :)

 

Tegelikult on seal ikka väga suurel hulgal imekauneid naisi, pikajalgsed kaunitarid, loomulikult pole mul siia pilti panna, sest ega mul mees loll ka pole, et neid pildistama kukub ja siis párast oma lühijalgse  naise káest kodus kolki saab :) Aga jah, vaatepilt on kummaline tõesti ja justkui ei sobi õllesele vabaöhuüritusele minu silme lábi.

Lapsed vähemalt on taaskord leidlikud. Kui kelguga máest alla lasta ei saa, siis tuleb end alla rullida! Kõik lapsed siin pildile sattunud, nii Kai kui suur ja väike Robin. Nende jaoks páeva tipphetk muidugi.

Kõigile sinna kah jaksu ja mõnusat sügist!

Heia

Eelmisel nädalal saime oma kauaoodatud hinnangu kätte ja eile esitasime oma viisaavalduse (selle õige viisa nüüd). Paari päevaga saame kindlasti kõik dokumendid internetti üles laetud ja edasi oleneb migraameti ametnikest kui kiiresti me oma otsuse kätte saame.

Muidu on ikka kõik endine. Punnitame, et rahadega ots-otsaga kokku tulla, osad töötavad ja osad ajavad koolis tarkust taga. Poiss alustas haigusejamaga paar nädalat tagasi, siis sain ise kah jamad kallale. Selline üleüldine suur väsimus on. Ehh, ikka lapsed on väga erinevad – just räákisime suvaliste inimestega tänavalt, kellel sama vana poisipõngerjas, et neil magab laps 3 tundi päeval ja 12 tundi öösel. Täielik müstika! Meil on hea nádal see, kui me ühe öö magada saame, ilma et öösel mingi jorin või lausa tramburai ei käiks. Mis sa siis ikka muud teed kui loodad, et küllap ükskord hakkab magama ka.

Nüüd siis kui ootame teise viisa vastust, siis anti meile nn. vaheviisa ooteajaks. Hea nali jälle oli see, et kuna viisatüüp muutus, siis tuli laps uuesti kooli sisse kirjutada – tegelikult táhendab see seda, et täidad uue avalduse, et kas mu laps võib ikka teie koolis edasi káia, direktor annab loa ja siis maksad lisaks tavalisele semestrimaksule veel lisaks sisseastumismaksu, kuigi tegelikult ju mitte midagi ei muutunud. Nojah, ikka aina imestan, kuidas riik oskab iga nurga peal omale raha teha.

Ravikindlustuse liik ka muutus seoses viisatüübi muutusega, kuni otsuse teatavaks saamiseni oleme “külastaja viisa” peal, mille maksud on tunduvalt suuremad kui tudengiviisal olles. Tuleb siis loota, et ei pea kaua vaheviisa peal olema...

Loodetavasti on teil seal ilus sügis ja mitte liiga porine või tuuline. Jaksu! Tänud kaasaelajatele!