Inimene õpib kogu elu

Ka seekordne postitus ei pakata just rõõmust, kuid tahan selle siiski kirjutada, sest vahel mulle meeldib vanu postitusi sorides avastada, et nii mõnestki raskusest on minevikus üle saadud, nii et kes virinat lugeda ei taha, siis parem mitte alustadagi :)

Sain jälle “õppetunni”, et enne uuri ikka kõike hoolega ja siis alles tegutse. Juttu tuleb sellest, kuidas mitte-resident ei tohi haigeks jááda. Olen siin igasugu erinevate ebameeldivate sümptomitega hädas olnud juba kuid ja eks ma selle va raha pärast pole end ka arsti juurde vedanud. Aga viimase kuu jooksul läks asi juba liiga kahtlaseks, lisaks nõrkusele-iiveldustele-väsimusele jm millest ma siin kirjutada ei taha, hakkas kahtlastest kohtadest valutama ka veel. No kõva vähiliste ajalooga pere nagu me oleme, otsustasin, et nüüd tuleb see rahaline laks ära kannatada ja kindlaks teha, et midagi nii hullu kallal ei oleks. Selliste asjadega tuleb ikka võimalikult kiiresti jälile saada. Mõtlesin siis endamisi välja, et mis see summa võiks tulla, mis veel kuidagi välja kannataks, enne muidugi uurisin ka. Eks siis tehti Ultraheli, veretest ja uriinitest. Novat ja lõpuks tuli ikkagi kokku 2 korda rohkem kui oma niigi halvas ennustuses olin teinud. Loomulikult ei tulnud ma mingite asjade peale, mille eest ka maksma peab. Müstika. Kohalikud järjekordselt peaaegu minestavad kui kuulevad. Tulemusi veel ootan, aga ise arvan, et kilpnäärmega probleemid, kahtlaselt palju kokkulangevaid sümptomeid, aga eks siis paistab, mis arst räágib.

Nii et sain jälle õppetunni – ei ole vaja arsti juurde ronida kui raha ei ole. Seekord läks asi tõesti minu jaoks üle piiri. Noh siiamaani olen püüdnud mitte närvi minna, et me siit kunagi mitte mingit abi ega toetust ei saa (miks peaksimegi eksole), aga vot seda ma ei oodanud, et inimene kasvõi las sureb maha, aga kui raha ei ole, siis arsti juurde ära roni ja proovi siis edasi funktsioneerida oma hädadega. õnneks jah ma siin suremas ei ole, aga ikka veretesti ja uriinitesti eest 10 kordset hinda küsida on ikka ebainimlik küll. Ja ega laste puhul ju ka mingit allahindlust ei tehta, nii et andku Jumal, et lastega kõik hästi oleks! Ja siis kõnnid linna vahel ja iga nurga peal on mingi rahakogumise ühing raha palumas, ikka maailmas elavate vaeste laste jaoks – näiteks Läti on nende nimekirjas täitsa olemas. Paar päeva tagasi olin ikka nii vihane, et kui mõni neist oleks teele ette sattunud, siis ma vist küll poleks suutnud rahulikuks jäáda. Kes minu laste jaoks raha annab kui peaks häda káes olema?!

Selline lugu selle haigeks olemisega siin. Olen siin paari päevaga maha rahunenud jälle, no nii enam-vähem, eks tuleb jálle hakata nuputama, kuidas sellest olukorrast nüüd välja sipelda. Eks on olnud neid raskusi siin küll ja veel ja üldsegi – kellel neid ei oleks! Aga seekord mõtlesin kúll, et sai vist ikka üks väga vale otsus tehtud, tea kas sain oma roosadest prillidest nüüd lahti?

Kes nüüd mõtleb, et mida k…t te sinna siis ronisite, ise olete süüdi ja ongi teile paras… siis las mõtleb omaette edasi… vähemalt oli meil julgust midagi ette võtta ja proovida oma unistusi täide viia.

Teistele teeme suured kallid ja soovime jaksu ja olge hästi terved :)