Kolisime jälle

Oma vana maja üürisime aasta kaupa ja taas jõudis kätte aeg, kus tuli kinnisvarabüroole teada anda, kas üürime nende maja veel ühe aasta. Kuna meil neiu läheb ülejärgmisel aastal siinse koolisústeemi järgi keskkooli, siis vaatasimegi otsuse tegemist selle pilguga, et kuhu kooli ta siis minna tahab ja kas asukoht on mugav talle liiklemiseks või mitte.

Kooliaasta alguses vahetasime ju ta senist kooli, sest vana kooli tase langes hirmuäratava kiirusega. Uues koolis aga on ainult põhikool, mis tähendab, et keskkool tuleb jälle uus valida. Õnneks oli sellega lihtne, Kai juba teab täpselt, millisesse kooli ta minna tahab ja see on ka ilusti praeguse põhikooli lähedal. Seega, tuli kooli piirkonda kolida. Kuna poisinupp alustab järgmise aasta jaanuaris samas koolis, kus Kai praegu käib, siis selles mõttes sobib hästi, et nüüd elamegi palju lähemal ja pole vaja nii palju aega liikluses raisata.

Ühesõnaga kolisime jälle ja see oli väga túütu, nagu ka kõik eelnevad korrad, uskumatu kui palju inimene ikka suudab omale kraami kokku koguda!

Siin aga meeldib mulle, et õhtuti náeme aknast linnatulesid ja bussiliiklus tundub veel parem olevat. Maja ise on pisut suurem kui eelmine, köögis mahub nüüd isegi süüa tegema. Kodu lähedal on ka veel mitu suurt parki ja suur hulk poode kah hästi lähedal kui peaks vaja olema. Mida rohkem piiirkonda tundma õpime, seda rohkem meeldib. Kompleks ise on selline, üks nendest majadest siis meie kola täis hetkel.

Muud uudised: neiul on kuu aja pärast 6-s klass läbitud ja tunnistus on on endiselt super hea. Reedel käis oma esimesel koolidiskol ja tantsis varbad villi. Kooli aula oli ikka puhta klubiks muudetud, tuled sähvisid ja päris DJ oli kohal. Nüüd juba teist korda nomineeriti ta teadusklubi liikmeks ja käivad 5 teise klassikaaslasega selles samas keskkoolis, kuhu ta minna tahab, teadusklubis. Uurivad igasugu erinevaid teemasid seal. Kunstiõpetaja kui mind näeb, siis alati ütleb, et Kai on üks tema suurtest lemmikutest, eks tüdruk ei lahku kodust ilma oma joonistuskaustikuta ka, iga päev joonistab (maalimine ei pidavat meeldima). Nii et jah, hästi tubli on meil.

Poiss lõpetab see aasta lasteaia ja on aastaga väga palju õppinud, tal on hästi super õpetaja, viitsib nendega jännata ja seletada. Ma küll ei kujuta ette, kuidas see õpetaja ta laua taha istuma saab, aga näed, saavad – ma ei kahtlegi, et õpetajad on kasvatusküsimustes tihti osavamad kui meie, vanemad ise.

Ujumises oskab nüüd juba krooli ujuda koos hingamisega ehk et siis nüüdseks on kallist emmest oma oskustega ette läinud. Jalkas káib kah edasi ja saavad juba aru, mida tegema peab. Kuigi neil treener vahetus ja said omale mingi noore nagamani sinna juhatama, siis ta vahel ikka kasutab ära tolle poisi kogenematust ja jookseb teistest eemale oma mänge mängima – ta on meil nimelt Ben 10, superkangelane, kes võib ennast erinevateks koletisteks muuta, kes siis pahalastega võitlevad. Mängu juurde käivad ägedad liigutused kátega ja igasugu pahisevad-susisevad häälitsused.

Roland käib aga vapralt tööl edasi. Pärast uue valitsuse valimist hakati siin hoolega riigiametnikke koondama ja siiani on tal veel töökoht alles. Inimesi on ikka tööturule rabelema lastud hulgim, kaasaarvatud nende suur boss (kes nagunii munade sügamise eest kõva palka sai, vabandage väljendust). Nüüd aga on otsustatud kogu struktuur ümber teha ja senini ei ole veel selgunud kuidas täpselt. Niikaua jätkavad siis vanamoodi. Sosinad käivad, et tuleb veel üks koondamistelaine, eks paistab. Õnneks kõigile antakse ka koondamisrahade pakett, mis on enamasti piisavalt suur, et saab mõni kuu rahulikult tööd otsida ja IT alal ikka tööd leiab me arvame. Nii et mulle tundub, et ta ise väga ei muretse.

Minul on nüÜd otsapidi kõik teooriaeksamid tehtud ja järgi on veel 4 nädalat kliinikut – ehk siis masseerimise praktiline pool. Selle aasta algusest peale olen suhteliselt hullumeelselt oma aega jaganud kodu, töö ja kooli vahel ja ausalt öeldes on ikka hirmus hea meel, et see lõpuks läbi saab. Kindlasti tunneb kogu pere sedasama, Roland on olnud ikka tohutult tubli ja toetav, ilma temata oleks see kõik võimatu olnud. Loodan väga, et järgmisel aastal õnnestub rohkem oma tööotsi leida ja pigem iseendale töötada kui teisi orjata.

Aga lõpetuseks näitan teile pilti üleujutusest, mida õnnestus koolis olles tunnistada. Kõik see juhtus vaid 10 minuti jooksul!!!

Olime üleval klassiruumis kui hakkas sadama, tuli ikka niisuguse hooga, nagu keegi oleks katuselt ämbriga visanud. Ühel hetkel keegi kommenteeris, et meie kooliesine autode plats ujutab üle ja tuleb autosid liigutada. Panime kõik padavai autode poole. Kuna ma olen alati suht viimane, kes kohale jÕuab, siis minu auto oli väikese kallaku peal, teiste taga, pildiloleva halli auto taga – vesi oli juba poole põlveni. Hüppasin autosse ja káivitasin, aga klaasid olid udused, ei julgenud tagurdada, sest taga on kohe tänav, kartsin, et sealt võib möni hull mulle sisse sõita. Mõtlesin, et lähen kiirelt pühin tagumise klaasi udust puhtaks, tegin ukse pilukile lahti ja vesi hakkas juba sisse tulema. Káhku uks kinni ja tagurdasin minema. Parkisin auto eemale tánava kõrgemale poole ja sumasin tagasi koolimajja. Selleks ajaks oli vesi põlvini ja nagu pildilt näete, siis hiljem punase auto ust lahti tehes oli vesi kõik autos sees ka olnud. Kooliuksest sisse enam ei saanud, sest vesi oli üle ukse äáre, tuli kuskilt nurga tagant tagauksest sisse sumada – prügikastid kõik ümber läinud jne. Ei olnud just kõige vahvam hetk. Loomulikult tuli vesi majja ka sisse ja järgnevad 3 tundi nühkisime põrandatelt vett minema :)

Kui vihm järgi jäi, siis võttis vist paarkümmend minutit, et vesi langeks nii, et sai uksest jälle välja minna ja autokahjustused üle vaadata. Päris sürr kogemus oli. Tuli kohe meelde see paariaasta tagune üleujutus, kus üks tuttav räákis, et ta pidi töölt pool tundi varem ära minema ja pool autoratast oli selleks ajaks vee all. Kui teised pool tundi hiljem tulid, siis olid autod peaaegu üleni vee all!!! Mnjaaa, päris jube.

Aga kodus oli kõik ilusti. Õhtul tuli veel üks suur torm ja sadu, korraks läks elekter ära, aga õnneks tuli tagasi. Hommikuks oli kõik rahulik ja vaikne ja õnneks meil polnud miskeid kahjustusi ega uputust kuskil.

Algas kolmas kooliterm

2 nädalat koolivaheaega jálle selleks korraks läbi ja tagasi kooli. Eelmise termi tunnistus oli super hea, nii et saime veel kinnitust, et koolivahetus oli hea mõte. Nüüdseks oleme koolist ka Robini kohta jah sõna saanud, nii et járgmise aasta jaanuaris alustab väike koolijüts õega samas koolis. Meile tähendab see järjekordset kolimist (ikka koolile láhemale jálle), nii et huraa, saab jälle asju kastidesse toppida ja tassida. Oligi juba imelik teist aastat samas kohas elada.

Koolivorm on tumeroheline, aga esmaspäeviti võivad kanda ka “oma maja” värvi pluusi, mis Kai puhul on punane. Siin jagatakse lapsed koolides nn. majadesse ja igal majal on oma värv ja Kai on “Hollandi majas”, mis on punase särgiga. Näiteks spordipäevadel võistlevad sama “maja” lapsed samas võistkonnas, vastavalt tulemustele antakse punkte. Punkte saadakse ka muudes valdkondades heade tulemuste eest, kahjuks ei osanud Kai ise ka praegu öelda, et mille eest siis täpselt neid punkte saab… ma arvan, et kes on Harry Potterit näinud või lugenud, siis seal koolis on ju ka lapsed erinevatesse majadesse jagatud ja saavad punkte… Näiteks täna oli neil kooli aulas ïganádalane kogunemine, kus siis direktor ja õpetajad võtavad nädala kokku ja ráägivad, mis järgmisel nádalal toimub ja kui lapsed lõpuks aulast välja tulid, siis jagati kah neidsamuseid ”majapunkte” - neile, kes kõige paremini sõna kuulasid ja vaiksemalt välja tulid.

Kool ise on armas pisike. Õppealajuhataja on aiandusest väga huvitatud, mida kooliterritooriumile jõudes ka kohe märgata võib. Siin on väga populaarne istutada looduses naturaalselt kasvavaid taimeliike, mitte niivõrd ilusaid lillekesi, nagu ka allolevatelt piltidelt náha saab. Arvatavasti just praktilisel eesmärgil – need taimed on suhteliselt lihtsalt hooldatavad ja jätavad muidugi hästi naturaalse tunde ka. (Kúll oleks huvitav näha, mis näoga üks eestlane neid pilte vaatab, ise oleme juba nii harjunud siinse elu-oluga, et ei oska enam asju endiste silmadega náha. Mõtlete äkki, et mis võsa vahele nad selle lapse küll on saatnud koolitükke tegema :))

Ja siis on koolis veel… lambad ja kanad!!! Ja iga päev peab erinev klass neid toitmas káima :) Tavaliselt saavad nad ikka aias ringi ka liikuda, aga selleks päevaks olid juba puuri pandud, ju siis olid juba toidetud ja hoolitsetud ja talitajad koju minemas.

On ka väike “aiamaa”, kus pisike viljapuuaed ja juurikaid-köögivilju kasvatatakse. Praegu väga massliselt sealt midagi ei leia, sest meil on ju talv!!

Koolil on ka bassein, 2 jalgpalliväljakut, tenniseväljakud, mitu ronimisväljakut, kus lapsed saavad vahetunnis auru välja lasta ja uhiuus maja aula ja muusikatunni ruumiga. Mulle tundub, et kooli juhid hoolivad ja näevad vaeva, et lastel oleks koht, kuhu tahaks tulla ja olla.

Selline lõbusavärviline maja ootab siis Robinisuguseid mudilasi järgmise aasta jaanuaris – siinne null-klass ehk Prep ja esimene klass on suurematest lastest tiba eemal, nii et suuremad väikseid kiusama ei saaks tulla. Aga eks sellest siis pikemalt kui Robin-poiss ükskord kooliteed alustab, sest ega me ise ka ju veel siinsest koolialustamisest suurt midagi tea, Kai läks kohe teise klassi ju!

Äkilised muudatused

Nii palju kui Kail õpetajaid on olnud, ikka ja alati olen ma tema üle uhkust tunda saanud, kui teda kiidetakse, et on koolis väga tubli tüdruk, kes haarab õpitut kiiresti, saab hásti hakkama ja teeb koolis alati kaasa. Ja ta ongi väga tubli! Oma kodutöö teeb praktiliselt ise ära, ilma et peaks temaga tundide viisi laua taga istuma ja punnitama, vahel ikka natuke on abi vaja, aga üldiselt on náha, et ega see õppimine tema jaoks ikka midagi hirmsat ei ole.

Tunnistused on head, neljad-viied ja ained lähevad tasapisi paremaks. See tähendab, et inglise keele grammatika läheb peamiselt paremaks, sest matemaatika ja teadus on tal algusest peale 5 olnud, reaalainetes väga tugev tüdruk. Naljakas on muidugi asja juures see, et ta väidab, et ta ei saa matemaatikast üldse aru :) Me jälle náeme väga selgelt, et tal seda nutti jagub ja on lihtsalt iseenda suhtes ülikriitiline laps.

Hea küll, pikk jutt teadagi…. kukesuhu eksole. Lühidalt kokkuvõttes õnnestus mul eelmine kord näha Kai sõbranna tunnistust ja tal olid seal ikka rohkem nagu kolmed. Siis hakkasin uurima ka neid üleriigiliste testide tulemusi, mida siin iga kahe aasta tagant tehakse kõikidele koolidele ja eks need on jah jupp maad viletsamad kui siin mõnel teisel koolis meie piirkonnas. Kui ikka lapsel, kes on inglise keele keskkonnas elanud 3 aastat on inglise keele grammatika (eriti spellimine) parem kui kohalikul lapsel, kes läks kooli 5 aastaselt, siis see pani ikka háirekella helisema. Tulid ka meelde jutud, et kuidas osad lapsed kodutööd üldse ei tee ja siis saadetakse nad kuskile ruumi seda tegema, aga lõpuks ei ole see ikkagi piisavalt ebameeldiv, et panna last siis kodutööd tegema. Imestan veel, et vanemad ka justkui ei hooli.

Võtsin ühendust kahe õpetajaga, kellest üks võttis eelmisel aastal oma 3 tüdrukut siit koolist ära ja pani teise. üks neist tüdrukutest oli Kai hea sõber ja ma tean väga hásti, et see laps on väga arukas. Sain oma kahtlustele kinnitust – kes on targem, see ei saa piisavalt rakendust ja kuna siin minnakse keskkooli 8ndas klassis (Kai on 6ndas praegu), siis on väga oluline, et sul ikkagi põhikoolis mingeid suuri tühimikke ei jááks. Tollel õpetajal (ta ei ole siin koolis õpetaja) oli vanem tüdruk juba 7ndas ja ikka veel ei lugenud ja kirjutanud vigadeta. Uues koolis sai oma tühimikud täidetud ja oli aastaga keskkooliks valmis. Teised tüdrukud saavad õpetajalt lisaülesandeid, kui õpetaja näeb, et laps on rohkemaks suuteline. Kõik see pannakse lapse akadeemilisse päevikusse kirja, mis tähendab, et tulevikus on keskkoolid ja ülikoolid sellest lapsest rohkem huvitatud.

Teine õpetaja tuli siia Ameerikast (uskumatu lugu, aga see Ameerika perekond tundub mulle ikka väga vahva ja normaalne, mu eelarvamused ameeriklaste kohta lõid kõikuma, hihiii) ja pidi oma kolmele lapsele kooli valima, nad on meie naabrid lausa ja samuti Kai koolile jalutuskäigu kaugusel. Lapsi siia kooli ei pandud, sest administratsioon ei olnud suuteline kooli plusspooli välja tuua, organiseerimatus paistis liiga hásti silma ja loomulikult võrdles ta ka neid NAPLAN testi tulemusi.

Niisiis. Otsustasime Kai kooli vahetada, sest selle kooli küljes oleva keskkooli NAPLAN tulemused olid lausa hirmutavalt halvad! Samuti teadsime, et see kool, kuhu ta sõbranna läks oli väga üles kiidetud ja sõbranna on kah väga rahul. Ta ema hoiatas ette, et tema ootas sinna 3 termi kohti, nii et otsustasime Kai kirja panna ja poisi ka, sest järgmine aasta ju tema ka meil koolipoiss. Telefonikõne käigus pandi mulle kohe õppealajuhataja toru otsa ja pärast pisikest vestlust koolivahetuse põhjuste üle teatati, et aga teate, meil on 2 kohta sealsamas klassis vabanenud, kus Kai sõbranna káibki! Käisimegi eile kohal intervjuul ja kooli vaatamas – meile väga meeldis ja oldi meiega ka nii rahul, et öeldi, et kui tahate tulla, siis on koht sinu! Kui me selle mehega seal ringi kõndisime, siis ta räákis, mida kõike see kool pakub ja mul oli mitu korda tunne, et ma tahan ise sinna kooli minna! Loodame, et ta ei olnud lihtsalt hea müügimees, kes oskab õhku müüa, vaid et tegemist ongi nii mitmekülgse ja toreda kooliga. Pärast kahte nádalat lihavõttepühade puhkust alustab Kai uues koolis!!

http://www.marsroadss.eq.edu.au/index.html

Seal oli vist mingi 10 erinevat spordiala, millega sa võid tegeleda või kui sa ei ole spordiinimene, siis sa võid valida pilli, mida mángid kooliansamblis või käi koolikooris laulmas (see on vist küll enamus koolides siin võimalik :)), iga kahe aasta tagant on suur kunstifestival, kus sa võid võistelda oma kunstitöödega (maalid, joonistused, skulptuurid, taidlemine, tantsimine jm kunstistiilid), samuti toimb suur teaduse üritus, kus siis lapsed näitavad mingit teaduslikku projekti, mille kallal nad on mõned kuud töötanud ja uurinud koos oma seltskonnaga. Lapsed on kaasatud kooliala haljastuse loomisel ja hooldamisel, samuti on koolil oma puuviljaaed ja kanad-lambad, kelle eest nad siis kordamóöda käivad klassidega hoolitsemas. Lõunapausidel saavad lapsed staadionitel ja mänguplatsidel mängida ja bassein on ka olemas. Pilt oli hea ja muljetavaldav, väga loodan, et reaalsus on sellele vastav – eks emana ju ikka pabistan, et kas ikka läheb kõik hásti ja valutult :)

Käisin just Kai praeguse õpetajaga räákimas, kes on hästi tore ja hea õpetaja ja tuli välja, et tema enda 4 last káisidki kõik selles Kai uues koolis ja ta kinnitas mulle mitu korda, et te jááte kindlasti selle kooliga seal väga rahule!! Ta ise töötas seal 12 aastat tagasi ja Kai uus õpetaja on tema suur sõbranna ja naaber :) Kui nüÜd nii ohtralt on selle kooli ja õpetajate kohta kiidusõnu saadud, siis võib küll kergendatult hingata ja olla rahul, et Robinil on ehk võimalus algusest peale paremas koolis káia. Kohe pisar tuli silma kui õpetaja ütles, et ei, tema ei anna Kaid oma klassist ära, võta keda tahad, aga mitte Kaid :D

Eesti Seltsi külastus

Vabariigi aastapäeva paiku oli Eesti Seltsi aastakoosolek, kus valiti seltsile uus juhatus ja juhataja. Käisin üle pika pika aja kah kohal. Noooh, loodetavasti ükski lugeja ei solvu nüüd, aga kui ruumi sisse astusin, siis oli tunne “midagi pole muutunud” ja ma ei ütleks, et ma siinkohal selle üle väga suurt rõõmu tundsin… justkui oleks vana piltpostkaardi sisse astunud :) Kindlasti on palju ka neid, kes tunnevad selle üle just suurt rõõmu.

Ruumid, kus selts oma kokkusaamisi korraldab on enamasti umbne ja palav ja tegevuseks on laua taga istudes jutuajamine võileiba ja kohvi nautides. Mitte et see nii hirmus oleks, aga arvatavasti sobib selline korraldus ilma lasteta inimeste jaoks päris hästi ja lastega peredele mitte nii hásti.

Ma ei taha küll tänamatuna ja vingujana tunduda, aga ma ei ole kunagi õieti aru saanud, miks meil ei võiks kohtumisi toimuda ka väljas pargis, sest ilm on siin ju ometigi väga sobilik ning pargikesi on meeletult, kõik on ilusti korras ja hooldatud, istumiskohad ja lauad enamasti olemas ja nagu kirsike koogi otsas seal on ju veel grillidki olemas! Lastel oleks ruumi joosta ja ronida, vanemad saaks rahulikult teistega juttu ajada, ilma et peaks kartma, et trepist alla kukuvad või tánavale autode ette uitavad. Olen aru saanud, et seda ettepanekut on mitmeid kordi ka arutatud, aga see pole kunagi heakskiitu leidnud, sest vanematel liikmetel ei ole pargis hea istuda. Imelik lugu, et mina näen seal küll väga asjalikke vanemaid eestlasi, kellel ei paista liikumisega nii suuri probleeme olevat – võiks vähemalt kompromiss tekkida, et osad istumised on kuskil ruumis ja teised jälle õues värskes õhus, siis igaüks saab ise valida, millistel ta osaleda saab ja tahab.

Eelmisel pühapäeval käisime kogu perega kohal, sest ma ei suutnud jälle kord oma suud päris kinni hoida ja panin ette, et lastele peaks ikka ka tegevust olema. Kuna tundub, et uus juhatus on vägagi huvitatud asjale uue hoo sissepuhumisest, siis nad pakkusid välja, et mina kui ettepaneku tegija võiks siis selle lasteasjaga alustada :) Hahaa, ära ikka tee oma suud väga lahti, mine tea, mis supi sisse end räákida võid eks. No teen nalja ainult – mul ei ole laste vastu midagi, täitsa vabalt võin nendega tegeleda. Tegelikult ju vinguda oskame me kõik, aga kui keegi midagi ette ei võta, siis midagi ju ei muutu ka. Ikka kurvaks teeb kuidas just see kõige vanem põlvkond eriti kohusetundlikult varem kohale tuleb ja laudu sätib ja pärast koristab/peseb, paljud noored inimesed jalutavad sisse ja välja, nad nagu ei tule selle pealegi, et keegi selle korraldamise eest palka ju ei saa ja tehakse lihtsalt andmiserõõmust. Natuke kummaline oleks minna täiskasvanud inimestele ütlema, et kuule, korista nüüd enda járelt ära ka, seda võiks ikka ise taibata :)

Hästi tore oli, et meile korraldati Eesti-teemaline viktoriin, mis justkui puhus kogu asjale elu sisse. Küsimused olid vága head ja leidus ka kohe üks seltsi liige, kes aktiivselt härjal sarvist haaras ja viktoriini läbiviimise enda peale võttis. Saime kõik targemaks ja naerutatud. Lõpuks võisime selle 3 tundi pühapäevast vägagi meeleolukaks lugeda. Kuna sain aru, et mingist hetkest me toda ruumi enam kasutada ei saa, siis otsitakse seltsiüritustele nüüd uut kohta, eks siis paistab, kus ja mis.

Sai vist kole pikk ja vigisev post seekord :) Eks ma loodan siis, et ma járgmine kord seltsiüritusel teiste käest peksa ei saa ja et mind ikka uksest sisse veel lastakse. Lõppeks torisetakse ju ikka nende asjade üle, millest hoolitakse, tahaks ikka, et meie lastel oleks kah kord võimalus ja tahtmine teiste eestlastega suhelda, kohalikke sõpru on neil nagunii küllalt.

Sportlikud lõvid

Trallalalaaaa – oleme siin Rolandiga mõlemad hoolega jooksmas káinud, igal omad eesmärgid täitmist ootamas. Kuna me koos võistlustel káia ei saa, siis tuleb kordamöóda seda teha. Seekord käis Roland 10km jooksmas ja lapsed jooksid mõlemad 1km pikkuse distantsi.

Lapsed valmistasid hásti toreda üllatuse, sest mõlemad äbisid oma raja kiires tempos ilma ühegi mokakobinata ja tundub, et teevad seda tulevikus jälle suurima heameelega. Isegi poiss jooksis ühtlase kiire tempoga KOGU raja läbi, see oli veel eriti suur üllatus. Kai aeg 5.07 minutit ja poisil aeg 6.27 minutit. Tublid mudilased! Kui nad veel viitsiks harjutada…

Kõigepealt oli Rolandi 10 km jooks. Nagu arvata võib, siis rahvast oli meeletult, mida võis juba kohalesaabudes vetsu-sabadest járeldada. Meestel jállegi eelis missugune!! Otsi aga põõsas ja tee oma asi vaikselt ära.

Siin ta siis uhkelt seisab ootusärevuses, kas jookseb omale ennustatud ajaga või mitte. Jooksis küll. Tirts paremini isegi.

Näe punnitab siin :)

Aga samal ajal kui issi jooksis, me mängisime rannavolle platsil liiva sees, püüdsime lombist pisikesi konnalonnisid, harjutasime veidi jooksmist ja passisime kah sabas – et nende lahedate pallide sees veereda

Lõpuks oligi kauaoodatud hetk kaes ja lapsed võtsid oma kohad sisse.

Lõpuks pani Kai minema nagu tuul ja ei meie suutnud teda ühelegi pildile nii püüda, et sealt teda ka ilus vaadata oleks – kõik pildid olid udused, sest tempo oli ikka kõva, mida aretati. Kui te nüüd hoolega seda pilti vaatate, siis Robin on see valge Twilight nokatsiga meheke ja Kai on juba ammugi seal ees see oranzi pluusiga välejalg.

Üks kummaline isend kah siia lõppu teile imetlemiseks. Jeerum keerum, tõepoolest!! Kohalikel on kummaline arusaam loomapidamisest tundub.

Aa, tuli veel meelde... viimane uputus, millest te võib-olla kuulsite, oli nüüd siis Sunshine Coastil ja üks enne seda veel Townsville-s - jällegi palun mitte emmedel-issidel muretseda, meieni see kõik ei ulatu, Jumal olgu täntud!! ja ka ühegi meie tuttavaga ei ole midagi juhtunud (isegi nendega, kes Sunshine Coastil elavad!)

Ilusat kevadet kõigile! (aga meil on sügis nüüd ja pargid on puhta seenelõhna täis!)

Sünnipäevaline

Aeg muudkui tiksub, aasta möödas ja meie tirts sai 11. Õnneks ta ise lubab, et teismelise-eani on veel aastake aega, no hea seegi, hingame kergendatult!

Suur tänu kõigile õnnesoovijatele, kingituste ja shokolaadi saatjatele!!

Seekord toimus lausa 2 sünnipäevapidu – üks koos klassikaaslastega Laserforce-s (nagu Laserzone) ja teine meie lemmikperega Gold Coastist.

Loomulikult meeldis Laserforce noortele väga ja kõik jäid väga rahule. See on neil kõige populaarsem sünnipäevakoht hetkel, mida rohkem sinna satub, seda uhkem. Kai sõbranna pidas just kuu aega tagasi sealsamas oma sünnipäeva ja ma mõtlesin, et äkki tahetakse nüüd midagi muud, aga ei, taheti sedasama veel rohkem.

Mundrid selga

Ja tulistama… pildistajagi sai omad matsud kátte

Siis väike kehakinnitus ja tordisöömine (loomulikult pidi Kai seda tähtsat momenti oma váikese tüütu vennaga jagama, sest muidu oleks kisa taevani kõrgunud)

Järgmisel päeval aga tulid meile külla sõbrad Gold Coastilt (ma pilte ei julge panna, äkki nad ei kiida heaks oma piltide netti toppimist). Väga vahva õhtu oli, lapsed said hullata ja mängida, meie saime taas kord toredate inimestega juttu vesta. Robin aga otsustas, et kui Kaile tehti suur tort, siis tema teeb endale ise pisikese – ja puterdaski oma “tordi” valmis nagu juuresolevalt pildilt näha saate. Ikka küünalde puhumine tuli ka teha ja pildid jne. Kogu kompott ikka.

Prügi

Väike ülevaade meie seekordsest saagist. Grillist rääkisin eelmises postituses ja ei hakka seda siia uuesti panema. Kõik need täiesti korras asjad olid äraviskamiseks mõeldud. Siinkohal saame vist rohelise eluviisi eest lisapunkte :-D.

Ei hakkagi pikka juttu tegema, vaid alusatme aiamööbliga:

Kõigepealt väike ümar laud ja kaks tooli, mille panime rõdule. Hea hommikukohvi joomas käia või õhtuti raamatut lugeda ja päikeseloojangut nautida. Lauajalgade otsas olevad plastnupsud olid veidi väsinud ja vahetasin need uute kummist nupsude vastu välja. Tõe huvides tuleb küll mainida, et toolid osutusid veidi õnnetus seisukorras olevaks ja ühel murdus juba jalg ära :). Aga lauast ei saanud küll aru, miks see tänavale tõsteti.

Suurem laud ja 6 tooli aeda. Olime juba ammu mõelnud, et peaks sellised muretsema. Nüüd selgus et on ainult kohaletoomise vaev! No seda parem. Laua ja tooli raamid värvin ilmselt mingi hetk üle. See ei ole küll hädavajalik tegevus aga paar keget aimatavat roostelaiku hakkab neil paistma.

Siin on see toolihunnik ja veelkord laud – seekord koos päikesevarjuga, mille ka kellegi maja eest kaasa haarasime.

Veel üks aialaud :-D Ei-ei, meil ei ole suurushullustut peal. See, mille teisena leidsime osutus veidi väiksemaks ja sobib meie tillukesse õue paremini. See isend sai üle värvitud ja on praeguseks juba 35 doltsi eest uue omaniku leidnud. Ei hakanud mina seda lihtsalt äravedamiseks maja ette tõstma.

Edasi siis rattaspordi juurde. Mõtlesime, et äkki leiab poisile mingi jalgratta. On teine juba parasjagu nii suur, et võiks sõitma hakata küll. Ja leidsimegi nii et vähe polnud!

Esimeseks see ratas. Sellega läks nii, et leidsin kokku kolm ratast, millest see oli kõige paremas seisukorras ja teised kaks võtsin juppide doonoriteks. Ja ärge muretsega, ka esiratas on ilusasti olemas. Ainult hetkel teise ratta all.

Kui esimene ratas oli juba ilusasti sõidukorras, sattusime mööda sõitma ühest majast, kus peremees parasjagu kola hakkas tee äärde tõstma. Ja tõi sinna kaks täiesti korras ratast. Mis ma kohe auto peale tõstsin. Ta isegi leidis abirattad kusagilt üles. Ainult miskipärast oli tal poiss pooled esiratta kodarad pooleks lõiganud. Ja seepärast on selle esimese ratta esiratas praegu selle all. Nagu võisite juba aru saada ongi see punane Schwinn poisi uus sõiduvahend. Ta oleks muidugi spidermani ratast tahtnud, aga Schwinni sadul läheb kõige madalamale ning see on ka tehniliselt kõige paremas seisus. Puhastasin ja hooldasin ära. Praeguseks on ka uued kodarad olemas ja nüüd jääb välja mõelda, mida selle rattapargiga peale hakata.

Ja lõpuks veel tõukekas. Seda me küll ei korjanud kusagilt vaid ostsime oma tänaval korraldatud garaazimüügilt 5 doltsi eest. Vaja läks vaid uusi õhukumme ja ühte rattamutrit :) Aga lõbu kui palju. Kai omastas selle kohe ära, sest see liigub palju kiiremini kui tema pisikeste ratastega skuuter.

Vat kui palju lõbu ja elevust võib endaga kaasa tuua paar nädalat prügitalgusid Põhimõtteliselt võib öelda, et veidigi osavate kätega tegelane võib sel viisil vabalt terve elamise ära sisutada. Välja tõstetakse praktiliselt kõike. Isegi külmikuid, telekaid, mikroahjusid, mööblit, spordi ja jõusaali masinaid. Nägime veel õmblusmasinat. Osadele asjadele panevad omanikud kirja et täiesti töökorras, sest neid kaubakorjajaid liigub ikka päris palju ringi. Kaubavahetus käib täiega!

Tulge grillipeole

Üle hulga aja üks postitus ka isalõvi poolt. Vahepeal on eluratas omasoodu edasi pöörelnud ja polegi nagu midagi väga põnevat korda saaatnud. Kuni jõudis kätte meie linnaosa prügikoristusnädal. Oleme sellest ka varem kirjutanud. Kord aasta-kahe tagant (kuidas just linnaisadele pähe tuleb) viib linn tasuta ära kõik kola, mis sul on üle. Tuleb ainult õigel ajal oma asjad maja ette tänava äärde välja panna.

Aga lisaks linnavalitsusele käivad ka kohalikud ringi ja vaatavad, mida head ja paremat naabrid välja tõstavad. Sest kohati pannakse tee äärde ka täiesti korralikke asju, sest lihtsalt ostetakse poest uus. Kuna parasjagu juhtub näiteks sooduspakkumine olema. Siis ei saa ju ometi võimalust kasutamat jätta. Ning vana tõstetakse tänavale. Tavaliselt juhtub nii, et ennem kui linnavalitsus asjad ära veab, veavad inimesed paremad palad minema. No ja hoidsime ka meie silmad lahti. Ning oh üllatust. Naaber lükkas kolme põletiga grilli tänava äärde ning mina lükkasin selle omakorda oma aeda edasi.

Esmasel vaatlusel tundus, et konkreetne isend on lihtsalt veidi käest ära lastud. Oli teine siit-sealt roostes ning puhastamata. Kiire tuleproov näitas, et põletid on korras. Tundus hea kandidaat kõpitsemiseks. Kahjuks sai kohe kiirelt lahtivõtmise ja puhastamisega pigta hakata ja alguse pilte ei olnud mahti teha. Selle eest on siin kokkupanemise protsess täies hiilguses.

Aga hakkame siis grilli kokku panema ennem kui kõht liiga tühjaks läheb :).

Siin on laual põletid, gaasitoru koos kraanidega, pisikesed jubinad ja tööriistad. Nagu näha, siis plekist plaat oli kannatada saanud ja vajas kohendamist.

Siin karbis on peotäis polte, mutreid, splinte mis vajasid WD-40-es leotamist. Enamus neid olid korralikult roostes, aga nagu näha, siis keemia tegi imet.

Siin piltidel on põletid, gaaasitoru koos kraanidega ja nupud. Nenedega ei olnud midagi erilist vaja ette võtta. Vaid nupud sai ära pestud.

Suured korpuse detailid. Kui nüüd vasakult minema hakata, siis esimene on põleti osa korpus. Selle külge käivad põletid, sinna peale restid ja see osa läheb päris kuumaks. Edasi tuleb grilli alus. Sinna peale käivad põleti osad ning gaasiballoon on mugavasti seal aluse kõhus varjus. Kogu kremplile on veel rattad alla keeratud, nii et seda oleks hea mööda verandat veeretada.

Edasi tuleb kaan. Kaanele on külge monteeritud termomeeter, mis oli väga heas seisukorras. Kõik need korpuse osad said roostest puhastatud ja kaks korda üle värvitud. Kuumaks minevad osad kuumakindla värviga ning alus kõigepealt kruntvärviga ja seejärel tavalise mustaga. Alus oli kõige õnnetumas olukorras – osad kohad olid suisa läbi roostetanud. Õnneks on see rohkem iluviga.

Ning lõpuks pildi keskel on kaks tsingitud plekist detaili, mis moodustavad põletiosale põhja ning eraldavad aluse kuumusest. Samuti tilguvad sinna peale rasv ja muud vedelikud mis grillimisega kaasnevad. Need said seekord lihtsalt suuremast roostest puhtaks nühitud. Oli küll plaan muretseda keemilist tsinki aga hetkel see plaaniks jäigi. Samas saab need ilma kogu kupatust lahti võtmata eemaldada ja seda kunagi hiljem teha.

Siin on veel korpusedetailid eraldi piltidel. Kõik ilusa uue värvikihi all.

Ning alus eest- ja tagantpoolt. Sinna auku istub gaasiballoon.

Neil piltidel on näha kõige õnnetum koht, kust roosteuss kohati läbi närinud oli. Sealt august paistab minu näpp. Seda sai hoolega roostesurma- ja liivapaberiga töödeldud. Eks siis näis, kaua see vastu peab.

Edasi tuli appi labidavars ja kummihaamer ning esiplaadi mõlk kadus kui nõiaväel.

Peale seda olid kõik ettevalmistused tehtud ja kõige mõnusam osa ehk kokkupanek võis alata.

Esimeseks läks oma kohale põletikorpus – otse alusele. Sinna vahele tuli tagantpoolt pista üks tsinkplekist vahetükk. Ning lõpuks tükid nelja poldiga üksteise külge kinnitada. üks kinnitusaukudest on näha vahetüki külje peal ning poldid tuli külge keerata aluse seestpoolt nii et väljase ti jää midagi paistma – väga slikk!

Selline nägi see eestpoolt välja.

Järgmiseks tuli kinnitada põletid ning gaasitoru. Põletid kinnitusid tagumisest otsast poltidega.

Ja gaasitoru paari poldi ja mutriga. Omavahel neil mingit kinnitust ei ole, lihtsalt korpus hoiab need koos.

Edasi läks oma kohale katteplekk.

Ja nuppude tarvis iluplaadid. Need kinnitusid poltidega põletite külge, mis omakorda aitavad neil paigal püsida. Lõpuks torkasin kraanidele nupud otsa. Asi hakkab juba ilmet võtma :).

Nüüd oli kätte jõudnud paras hetk teha ära esimene tuleproov. Selleks tuli ära ühendada gaasivoolik ja pista see läbi käepideme ava aluse sisse.

Ning selle külge ühendada oma kohale asetatud gaasiballoon. Gaasiballooni saime ühelt tuttavalt, kellel oli see samuti vana kola koristamise käigus üle jäänud. Lasime selle 23 dollari eest BCF (kohalik paadi-kämpingu-kalastustarvete kett) ära täita.

Sellelt pildilt pole vist eriti hästi leeki näha, aga kõik osutus töökorras olevaks ja seega võis kokkupanek jätkuda.

Järgmiseks tuli oma kohale asetada põletite katted. Neid ei olnud vaja kuidagi kinnitada – lithsalt paikapanemise vaev. See rest vasakpoolsel pildidl on mõeldud toidu soojashoidmiseks ja läheb paika alles kõige lõpus.

Peale seda oli grillrestide kord. Need olid ka aja jooksul roostekorra peale võtnud. Aga olin just hiljuti lugenud artiklit, kuidas taastada/hooldada malmist nõusid ja tundus olevat paras hetk loetu järgi proovida. Nõude asemel tundusid minu grillrestid väga hästi sobivat. Selleks tuleb nõusid töödelda linaseemne õliga (flaxseed oil). Protsess ise käib järgmiselt. Kõigepealt puhasta pind roostest. Seda võib teha näiteks äädikalahusega. Seejärel määri nõu õhukese õlikihiga ja pane see 30 minutiks kuuma (260 kraadi) ahju. Korda seda protsessi 4-7 korda. See jätab nõudele ilusa läikiva teflonisarnase kaitsekihi. Nagu pildidlt näha, siis rest on juba töödeldud aga plaat ootab oma järge. Ja tuleb tunnistada, et tulemus oli minu üllatuseks palju parem kui ma oodata julgesin! Edaspidi võib seda kuumutamist aegajalt korrata näiteks koos mingi teise küpsetisega. Pane oma nõu lihtsalt ahju alumisele riiulile ja ei pea eraldi mässama.

Kes tahab artiklit ennast lugeda, siis seda saab teha siit.

Oli veel jäänud lõpusirge. Kaan käis külge kahe poldiga ning seestpoot stoppersplint läbi poldi.

Hakkab juba looma!

Ka pisidetailidele tuleb tähelepanu pöörata. Ma jälestan ülevärvitud silte! Kui sa ei viitsi nendega jamada, siis parem võta need päris ära. Seega eemaldasin ennem värvimist olemasoleve sildi ja nüüd läks see ilusasti oma kohale tagasi.

Jäi veel Külge kruvida riiulid. Need saab vastavalt vajadusele alla lasta.

Ning viimase asjana rasvakogumise sahtel. Sinna kallatakse selline kassiliiva sarnane klibu, mis seda tilkuvat vedelat endasse imab.

Sahtel tuli tagantpoolt oma kohale lükata. Parempoolsel pildil on näha, et see klibu on otse põletite all – täpselt seal kus ta olema peakski. Ja oligi kõik. Grill oli koos! Püha söömaorgia võis alata!

Liha säriseb grillil. Jammi!

“No kas saab juba ka süüa! Ma juba hommikust saati ootan! Kaua võib”

Ja nii nad küpsevad. 8 minutit ühelt poolt ja 8 minutit teiselt poolt. Well done!

Ja sööma võib alata. Salat ja liha suveõhtul koos kõige armsama kaaslasega. No mida sa hing veel ihkad!

Järgmine katsetus. Kanavardad, grillvorstid, saiaviilud ja kartulid fooliumis – maitsestatud erinevate maitserohelistega – mmmm, keele viib alla!

Tundub, et peadegustaator on saiaga rahul. Huhh, seekord ei saadetudki toitu kööki tagasi :)

Sellise kavalaputukavõrgu leidsime poest. Maksis paar dollarit, käib kokku nagu vihmavari aga asendamatu väljas lauda kattes – ei ühtegi kärbest liha peal siblimas.

Nonii, selline pikk pildilugu sai seekord. Selline paras nädalavahetuse projekt, mis ilma ja muude asjaolude tõttu venis küll pooleteist nädalaseks, aga kiiret ju polnud. Materjalikulu oli minimaalne, vaja läks:

- Värvid olid kõik pihustatavad: 1 purk kruntvärvi, 2 purki kuumakindlat musta ja 2 purki tavalist musta.

- Veidi WD-40, mis oli juba ennem olemas.

- Roostesurma.

- Asendada tuli 1 põleti polt, mis tuli lahti puurida. Kõik teised tulid üllatavalt kergelt lahti. Ilmselt oli seal oma osa ka WD-40-l, mida ma ohtralt pihustasin :).

- Liivapaberit.

- Veidi osavaid käsi, mis küll õnneks ära ei kulunud ja on taaskasutatavad.

Jääb veel üle kutsuda teid kõiki lahkesti grilli nautima!