Vabariigi aastapäeva paiku oli Eesti Seltsi aastakoosolek, kus valiti seltsile uus juhatus ja juhataja. Käisin üle pika pika aja kah kohal. Noooh, loodetavasti ükski lugeja ei solvu nüüd, aga kui ruumi sisse astusin, siis oli tunne “midagi pole muutunud” ja ma ei ütleks, et ma siinkohal selle üle väga suurt rõõmu tundsin… justkui oleks vana piltpostkaardi sisse astunud :) Kindlasti on palju ka neid, kes tunnevad selle üle just suurt rõõmu.
Ruumid, kus selts oma kokkusaamisi korraldab on enamasti umbne ja palav ja tegevuseks on laua taga istudes jutuajamine võileiba ja kohvi nautides. Mitte et see nii hirmus oleks, aga arvatavasti sobib selline korraldus ilma lasteta inimeste jaoks päris hästi ja lastega peredele mitte nii hásti.
Ma ei taha küll tänamatuna ja vingujana tunduda, aga ma ei ole kunagi õieti aru saanud, miks meil ei võiks kohtumisi toimuda ka väljas pargis, sest ilm on siin ju ometigi väga sobilik ning pargikesi on meeletult, kõik on ilusti korras ja hooldatud, istumiskohad ja lauad enamasti olemas ja nagu kirsike koogi otsas seal on ju veel grillidki olemas! Lastel oleks ruumi joosta ja ronida, vanemad saaks rahulikult teistega juttu ajada, ilma et peaks kartma, et trepist alla kukuvad või tánavale autode ette uitavad. Olen aru saanud, et seda ettepanekut on mitmeid kordi ka arutatud, aga see pole kunagi heakskiitu leidnud, sest vanematel liikmetel ei ole pargis hea istuda. Imelik lugu, et mina näen seal küll väga asjalikke vanemaid eestlasi, kellel ei paista liikumisega nii suuri probleeme olevat – võiks vähemalt kompromiss tekkida, et osad istumised on kuskil ruumis ja teised jälle õues värskes õhus, siis igaüks saab ise valida, millistel ta osaleda saab ja tahab.
Eelmisel pühapäeval käisime kogu perega kohal, sest ma ei suutnud jälle kord oma suud päris kinni hoida ja panin ette, et lastele peaks ikka ka tegevust olema. Kuna tundub, et uus juhatus on vägagi huvitatud asjale uue hoo sissepuhumisest, siis nad pakkusid välja, et mina kui ettepaneku tegija võiks siis selle lasteasjaga alustada :) Hahaa, ära ikka tee oma suud väga lahti, mine tea, mis supi sisse end räákida võid eks. No teen nalja ainult – mul ei ole laste vastu midagi, täitsa vabalt võin nendega tegeleda. Tegelikult ju vinguda oskame me kõik, aga kui keegi midagi ette ei võta, siis midagi ju ei muutu ka. Ikka kurvaks teeb kuidas just see kõige vanem põlvkond eriti kohusetundlikult varem kohale tuleb ja laudu sätib ja pärast koristab/peseb, paljud noored inimesed jalutavad sisse ja välja, nad nagu ei tule selle pealegi, et keegi selle korraldamise eest palka ju ei saa ja tehakse lihtsalt andmiserõõmust. Natuke kummaline oleks minna täiskasvanud inimestele ütlema, et kuule, korista nüüd enda járelt ära ka, seda võiks ikka ise taibata :)
Hästi tore oli, et meile korraldati Eesti-teemaline viktoriin, mis justkui puhus kogu asjale elu sisse. Küsimused olid vága head ja leidus ka kohe üks seltsi liige, kes aktiivselt härjal sarvist haaras ja viktoriini läbiviimise enda peale võttis. Saime kõik targemaks ja naerutatud. Lõpuks võisime selle 3 tundi pühapäevast vägagi meeleolukaks lugeda. Kuna sain aru, et mingist hetkest me toda ruumi enam kasutada ei saa, siis otsitakse seltsiüritustele nüüd uut kohta, eks siis paistab, kus ja mis.
Sai vist kole pikk ja vigisev post seekord :) Eks ma loodan siis, et ma járgmine kord seltsiüritusel teiste käest peksa ei saa ja et mind ikka uksest sisse veel lastakse. Lõppeks torisetakse ju ikka nende asjade üle, millest hoolitakse, tahaks ikka, et meie lastel oleks kah kord võimalus ja tahtmine teiste eestlastega suhelda, kohalikke sõpru on neil nagunii küllalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar