Õnneks ei ole me siiamaani ühtegi mürgist tüüpi kohanud ja loodame, et vabas looduses nii ka jääb. Oleme küsinud ka naabritelt, enamasti ei ole ka nemad mingeid jubedusi kohanud, nii et lootust on :P Ämblikud on jah suuremad. Alguses, kui esimest natuke suuremat ämmelgast nágime, siis kiljusime ka ikka - nüüd ükspäev just oli, Roland näitab, et nää kui suur, ma ei liigutanud enam kulmu ka :D Eks harjud vaikselt. Ja õpid ära, et öösel ei ole vaja peadpidi kuskil põõsas puterdada, ämblik on ööloom, peab vahti. Üks mõnus rasvane elukas elab meil siin lillepeenra juures, igal öösel teeb suure-suure võrgu ja hommikul pühib Roland selle ära :D Pean tunnistama, et see tüüp ei ole just mu lemmik.
Väga palju liigub siin gekosid ja sisalikke, mõni lollike ronib isegi tuppa ja redutab siis kuskil diivani taga. Proovisime kätte saada, aga on jube kiired teised, ei ole lootustki tabada. Nii ta siis tuppa jäi. Diivanile istudes tuli ikka meelde alguses, siis paari päevaga ei viitsind enam pead murda ja nüüd pole aimugi, mis tast sai. Niimoodi võib isegi minust, suurest argpüksist, normaalne inimene saada.
Aga siiamaani kõige hullemateks on osutunud hoopis mingid suured sipelgad. Nad on isegi váiksemad kui Eestis need punased metsas, aga kui hammustab, siis valutab mitu tundi päris tugevalt, siis paar päeva sügeleb ka veel ja punane ring on hammustusekohas isegi 2-3 nädalat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar