Nädala õpilane

Tirts tuli koju, selline paber kaasas

Mida see päris täpselt tähendab, ei osanud ta ise ka mulle seletada. Aga terve nädala ta vist oli alati rivi eesotsas, st. kui mindi kunstimajja, raamatukokku, lõunapausile või ükskõik kuhu, siis tema oli justkui juht.

Ahjaa, mu eksamitulemused olid ka väljas, kõik ilus – seega on ametlikult veerand kooliprogrammist läbitud. Täiskäigul edasi!

Palju õnne!

Head vabariigi aastapäeva! Ja et vastlapäeva liud oleks pikad-pikad!! Ja suur tänu Priidu emale eesti lippude eest!!!

Uus aasta Austraalia moodi :D

Avastasin just, et vahepeal on nii kiire tamp peal olnud, et osad vahvad asjad kirja panemata jäänud. Aga sellest tahan ma kindlasti pajatada – see oli meile ikka väääga imelik kogemus.

1. jaanuaril põrutasime kelgumägede asemel hoopis Bribie saarele, meist umbes 50 km põhja poole. Meid ootas tohutu lahmakas liivarand, kus liiv oli nii hele ja peeneteraline, et lausa laulis kui kõndisime. See oli muideks täpselt teine kord kui me rannas olime (täitsa nohikud eksju), aga meil oli meeletult palju tegemist elu sättimisega ja igasugu muude lõbustusasutustega, et lihtsalt ei olnud jõudnud. Rannas peab muidugi laste pärast ekstra valvel ka olema, et päike ära ei põletaks, et mütsid peas oleks jne. Ja väike Mäka-Päka armastab jooksu panna ka veel. Pildi peal veel seisab :D

Seal me siis laintes möllasime

Kaile muidugi vesi väga sobis. Ainuke mure oli, et lained olid nii tugevad, et tahtsid ta pikali paisata. Poja aga ehmus algul veidi ära ja ei julgend lainetele läheneda. Vaatas vaikselt pealt, kuidas õde mürgeldas. Natukese aja pärast läks proovis ise ka järgi, aga muidugi pidi ta ikka väga madala veega rahule jääma, sest paar sammu edasi vesi juba lükkas ta plaks pikali ja siis oli juba raske püsti saada.

Ehitasime muidugi liivalosse ja veekanaleid. Aga võib-olla otsis väike päka varandust hoopis

Ahaa! Poiss sai kohe aru, et mingi jahutussüsteem on vaja välja mõelda. Ookean lükkab pikali, see ei sobi. Selge! Auk ju kaevati, vesi ju toodi sisse, olemas!

Mis on ühel õigel rannapeesitajal vöö vahel?

Kui inimene päevitab, siis ta ju lamab nii mõnusalt paigal, seda tuleb kuidagi ära kasutada :P

Kõik nii roosiliselt ei läinud. Just enne äraminekut Kai veel sulistas jalgupidi vees kui keegi teda torkas. Läks vaeseke ikka näost päris ära, otsisime kiiresti vetelpäästjad üles ja saime jääkotid jala peale. Umbes 10 minutiga läks valu ära ja kõik oli jälle korras (noh nii korras veel ei olnud, et sülest maha minna muidugi). Aga selle 10 minuti jooksul tuli sinna päris mitu inimest, kellel sama häda. Siis vetelpäästjad ütlesid, et kui asi hullemaks läheb, siis pannakse punane lipp välja, et need olevat mingid “sinipudelid” või midagi sellist.

Aga meie ei läinudki koju veel, vaid linna, South Bank-ile. Seal on värviliste lampidega lilleseintega jalutusrajad

jõeäärsed jalutusrajad ilusa vaatega linnale

välibasseinid, millest meil praegu pilti polegi, küllap me kõik siis hoolega sulistasime ja keegi ei teinud pilti.

Sïnna on istutatud ka vihmametsa-ala, kus elavad suuremat sorti sisalikud, suuremat, kui mulle meeldiks :D Fuihhh! Kusjuures kui päeval näiteks botaanikaaias mõnusasti muru peal pikutada, siis võib vabalt selline kole elukas sust mööda vantsida. No ja siis selline jutt, et kui paigal seista ja üldse mitte liigutada, siis need arvavad, et sa oled puu ja ronivad üle sinu, ei ole ka just vahva kuulata :D

Nüüd jalutasime üle jõe ja sillalt avanes jälle imeilus vaade

Kuni jõudsime oma sihtkohta, botaanikaaia-parki opossumeid söötma!!! Olgu Priit tänatud!! Nee opossumionud on täitsa armsad sellid. Muidugi on nad ka harjunud, et neid seal söötmas käiakse ja nii kui kedagi jalutamas näevad, kohe tirlimsti kohal ja ninad püsti uurimas. Söövad peo pealt pähkleid.

Mina muidugi olen argpüks, ma olin kohe täitsa hädas, et need sellid mind nuusutama tahtsid tulla ja muudkui läksin eemale. No aga siin on millegipärast kõik pargid suht pimedad, ei saa aru, miks siin ei võiks nad mõnusalt valgustatud olla (ehk loomade pärast). Igaljuhul oli ikka päris pime, piltide pealt ei saagi aru, sest välk valgustab. Ja lähen muudkui eemale ja järsku kukkub mingi asi mul jalgade vahel siiberdama ja nii kiiresti, et jube. Kui aru sain, kes, siis tõusid küll juuksed peas püsti ja tahtsin oma paljad varbad poja kärusse tõsta.

Veel toredaid avastusi

ja üks uhkem kui teine!

 

Piima müüakse siin 1.5 l –3l plastmassist pakkides, sangaga ja puha. Meil tavaliselt 2 liitrine kasutusel. Ja riis on näiteks 5 kg riidest kotis, tõmbelukuga lausa.

Igasugu imelikke asju leiab poest, tihtipeale pole õrna aimugi, millega tegu, ei ole hirmus palju julgend katsetada ka. Aga teadaolevaid tooteid on siin mitut sorti: näiteks mugulsibulad… meile harjumuspärastele kollakaspruunidele ja punastele on siin veel hästi valged, mingid rohelised, suured, väga suured ja pisikesed. Tahtsin kartulisalatit teha ja leidsime näiteks piparmündiga maitsestatud konservherned. Maitsnud veel ei olegi :) Või siis tõlkes “magus kartul”, mis on midagi kaalika laadset, ainult magusam ja puisem. Tavalist kurki on igas mõõdus, nii rohelisi kui suuri pirakaid valgeid. Aga puuviljadest ma ei oskagi rääkida, nende nimedki mulle meelde ei jää. Kahjuks ma ei suuda praegu tuvastada, kuhu ma need pildid kõik pannud olen.

Leidsin nii armsa pildi, kus noorsandil olid veel pikad lokid kuklas ja vaatab parasjagu lennukit (neid ikka lendab meil üle maja)

Enne ja pärast

Neiu otsustas, et seekord lõikame kohe palju ja lõikasime ka! Läks vist 10 cm. Varsti on jälle pikad-pikad.

Ja siis täna omletti tehes avastasime niisuguse armsa üllatuse!! Teeb ikka hommikul tuju heaks küll!!

Kai tegemised

Kõigepealt räägin kohe ära, et Kai on oma ujumisega nii hästi edenenud, et sai edasi 3-ndasse tasemesse. Ikka vaatan ja imestan, 4 kuud tagasi ei tulnud kõne allagi, et võiks pead vee alla panna ja nüüd... trenni lõpuks teevad vettehüppeid ja viimase hüppega on lubatud ise ujumisstiil valida, millega teisele poole basseniotsa ujuda. Ja Kai valib liblika! Kõige raskema stiili ja ujub ilusti terve basseinipikkuse (25m) ära. Väga tubli!!
Täna kirjutan siinse kooli kodutöödest. Kui kõigepealt lugesin, et lastele on ette nähtud 1 tund nädalas kodutööd, siis tekkis kahtlus, et kas nii vähesest ikka piisab. Nüüd aga näen, et asi ei ole üldsegi nii hull. Tegelikult tuleb kirjutamist ja arvutamist ikka iga päev üle korrata, lisaks soovitatakse väga raamatuid lugeda ja kui nüüd need pisikesed ajad kokku liita, siis nädalas tulebki vast kokku tunnike, mida on päris parasjagu. Kel huvi, siis klõpsisin ta vihiku pildile ka (kõik pildid on klikatavad, et kui muidu on liiga pisike ja silm ei seleta hästi)

Igal reedel võtab õpetaja vihikud koju kaasa, kontrollib tehtud kodutööd ja kleebib uue vihikusse. Esmaspäeval saame selle jälle enda kätte ja põhimõtteliselt õpetaja jaoks nähtav osa ongi see 2 kleebitud lehte: 10 sõna kirjutamine ja 10 pisikest nuputamisülesannet. Selle tegemine võtab vast 10 minutit.

Nüüd algab nn. lavatagune töö. Siin on pilt arvutamisest. Esimesel nädalal 1-ga arvutamine, teisel nädalal 2-ga jne. Iga päev tuleb harjutada. Sellele lisaks on siin tabelis iga nädala kohta 10 sõna, mille kirjutamist tuleb ka iga päev harjutada. Vahel veab, osad sõnad korduvad :)

Lisaks on veel vihiku alguses mingid sõnad, mida ka iga päev koolis harjutatakse ja eks siis nädala jooksul õpetaja kontrollib ja reedel teeb linnukesed nende sõnade ja arvutamiste taha, mida laps oskab. See on jälle mulle hea tagasiside ja annab ülevaate, mida tuleb veel juurde harjutada.

Tunnid on neil ühe ja sama õpetajaga ja nn. paindliku tunniplaaniga. See tähendab, et ei olegi konkreetseid tunde nagu matemaatika või keel konkreetsel ajal ja iga tunni vahel vahetunnid. Siin on pigem nii, et õpetaja ise vaatab, mida ja millal teeb, klassides on mängunurgad, vahepeal kui õpetaja otsustab, siis võivad mängida hoopis (siin on üldse klassid justkui hästi segamini, igalpool on joonistused, aknad on igasugu laste tehtud pilte täis, laest ripuvad samuti kõiksugu meisterdused, laste joonistused riputatakse nende peade kohale nöörile, mis lihtsalt ühest klassiotsast teise veetakse, õpetaja laud on igasugu mõeldavat kraami täis - kohe näha, et tegemist on lastega tegeleva asutusega!). Siiski on olemas ka selline tunniplaani moodi asi, aga kellaajaliselt sellest kinni ei peeta. Lisaks inglise keelele, kirjandusele, matemaatikale, kunstiõpetusele ja muusikale (neid kahte ainet õpetavad ikka oma ala spetsialistid, mitte tavaõpetaja) on ka näiteks ained "tervis" - kus nad pidid näiteks igasugu harjutusi tegema, "sotsiaalõpetus" - räägitakse kõigest alates riigist ja riigis toimuvast ja lõpetades nende omavahelistest suhetest. "Teadus", arvutiõpetus, "Paraad" - nii et jätkub igasugu meile arusaadavaid ja mitte nii arusaadavaid aineid :) No mis asi on paraad?! Seda pole isegi jõudnud veel õpetajalt küsida. Lõunapause on neil 2 ja oma toit peab kaasas olema, suuremad võivad ka koolist midagi osta (aga ega seal midagi tervislikku ei kipu olema, kuigi pean tunnistama, et see toidu kaasapanemine on mulle pidevalt suur peamurdmine, sinna ei anna ju ka selle palavaga midagi väga tervislikku panna). Siis nende lõunapauside ajal on neil võimalik ka näiteks raamatukogus käia (see pole ainult lugemise koht, seal muud tegevust ka, mingid meisterdamised ja joonistamised näiteks), viimati räägiti, et hakatakse hip-hoppi õpetama pauside ajal või siis jooksevad niisama ringi ja mängivad nagu ikka lapsed. Aa ja muidugi ujumine on ka kord nädalas koolitunnina. Vanemana pidavat veel lisaks mingit füüsilist lisanduma. Tihti jagatakse igasugu reklaamlehekesi igasugu trennide kohta, me küll mõtlesime tantsimise peale, aga hetkel hoiame veel rahalises mõttes madalat profiili.

Nii. Lisaks igapäevasele arvutamisele ja sõnade kirjutamisele loeme. Kai kohe tahab lugeda, toob iga nädal oma 3 raamatut klassist (mis ongi nädalas maksimum, mis antakse) ja lisaks raamatukogust 2-3 raamatut. Neil on klassis raamatud tasemete järgi jaotatud, eks ta loeb hästi lihtsaid praegu, aga tähtis on ju, et ta loeb neid ise ja päris soravalt hakkab tulema juba. Raamatukogu raamatud on veidi raskemad ja pikemad ka, neid siis loeme kahepeale.

Ja tagasisideks õpetajale, et me ikka koos loeme ka neid raamatuid, mida laps koju toob, panen allkirja iga raamatu kohta, leht hakkab juba täis saama.

Ja ka see pole veel kõik :D Kuna meil on tegemist väikese rahvusvahelise õpilasega, siis kord nädalas kohtub ta veel lisaks ühe õpetajaga (koolitundide ajal), kes talle inglise keelt lisaks õpetab. Ja temalt sai tähtede kirjutamise harjutamiseks veel ühe vihiku, neid siis kirjutame ka vahepeal. See muidugi väga põnev ei ole, aga õnneks oleme juba o-tähe juures. Nii. Saigi kõik kirja. Ei ole ju liiga vähe? ;) Õnneks on nädalavahetusest koos reedega kodutöödest täiesti vabad ja saab puhtalt sõpradega hommikust-õhtuni mängida.

Kõige vahvam üllatus oli esmaspäeval. Kai oli oma ujumistrennis ja me istusime sealsamas ja tuli meiega rääkima ühe klassikaaslase ema. Tuli välja, et Angela räägib kodus pidevalt kuidas tema selle INGLISMAALT tulnud tüdruku Lauraga mängib koolis. Nimelt ei saanud Angela üldse aru, et Laura emakeel ei olegi inglise keel. Seda oli ikka päris hea kuulda. Ega ma ise ju ei tea kui hästi ta tegelikult keelt juba oskab, kodus ju räägime ikka eesti keeles. Väga tubli. väga tubli!

Kes selle jube pika postituse nüüd läbi viitsis lugeda väärib küll auhinda! :) Siin on minu eukalüptipuu esimesed õied

Heureka!!!

Kõigepealt ronin kasti peale
selle pealt saab suurde voodisse
sealt nihverdan end edasi öökapile, sest seal on
SEE

Nädal veel...

Põhjus, miks siin blogis viimasel ajal kaunis vaikne on, on väga lihtne - järgmisel nädalal on eksamid. Ja aina õpin ja õpin ja õpin. Küll oli sel nädalal mõnus koolis käia, viimane kord nendes ainetes ikkagi! Ma loodan väga, et saan need eksamid ka nüüd tehtud. Ja siis saab puhata, paar nädalat lausa (ehk selle ajaga silmpunsus ja ajutosslus mööduvad).

Oo püha pirukas!!

Arvatavasti selle viimase kolme kuu jooksul olen ma väga oma söögitegemisoskust hakanud hindama, sest tänu sellele ei ole meie sisseelamine nii valulik olnud. Mõtled küll, et ah, mis sa plärad, mis suurt tähtsust sel toidul ikka on, aga on ikka päris kõvasti. Seda saime tunda esimese kolme nädala jooksul, kui elasime alles nn. homestay perekonnaga. Nemad pidid hoolitsema ka meie toidulaua eest. Põhiliselt saime kord päevas kalapulki, makarone või pizzat. Ei olnud kõhule meeldiv. Eks siis käisimegi ise kuskil väljas söömas, aga ka see ei olnud lihtne ettevõtmine, sest siin on enamasti toitumiskohad täis kõike muud kui tervislikku toitu. Aga sealsele perele (kus oli kokku ju peale meie veel 6 inimest) me ka vaaritama ei tahtnud hakata, sest söögiraha olime juba maksnud ja ei leidnud põhjust, et me peaks siis veel neile ka süüa tegema ja ostma. Kui siis oma elamise rentisime, ostsime kohe paar potti ja padavai ise süüa tegema. Eesti toitu! Milline õndsus!!!

Eks nüüd tasapisi oleme leidnud sobivaid toiduaineid piisavalt, et süüa, nagu harjunud oleme. Eriti rõõmsad olime, kui tavalise manna ja kaerahelbed leidsime, saime hommikul putru teha. Leidsime need siinses mõttes "imelike toitude riiulilt", kust arvatavasti kohalikud midagi ei ostagi :D Minul on olemas must leib, mis ei ole küll nii hea, kui Eestis, aga praeguseks ma isegi ei mäleta enam seda õiget maitset ja olen täiesti rahul siinse leivaga (ja see on täiesti ainuke tume leivasort, mida ma siin näinud olen, teised on väljast pruunid, aga seest heledad). Näiteks keeduvorsti siin üldse ei ole, nii me siis tükeldame kartulisalatisse hoopis viinereid. Ja neid tuli ka väga hoolega otsida, uskumatu kui palju imelike maitsetega viinereid on olemas ja kui vähe meile harjumuspäraseid. Veel üks eriti rõõmus hetk saabus, kui leidsime kuivpärmi ja sellest ajast peale küpsetame tihtipeale ise pirukaid. Võib-olla sealt kaugelt lugedes tundub mu seekordne kirjutis kummaline, aga tegelikult on palju kergem kohaneda kui vähemalt toitki on tuttava maitsega. Head isu!