Oo püha pirukas!!

Arvatavasti selle viimase kolme kuu jooksul olen ma väga oma söögitegemisoskust hakanud hindama, sest tänu sellele ei ole meie sisseelamine nii valulik olnud. Mõtled küll, et ah, mis sa plärad, mis suurt tähtsust sel toidul ikka on, aga on ikka päris kõvasti. Seda saime tunda esimese kolme nädala jooksul, kui elasime alles nn. homestay perekonnaga. Nemad pidid hoolitsema ka meie toidulaua eest. Põhiliselt saime kord päevas kalapulki, makarone või pizzat. Ei olnud kõhule meeldiv. Eks siis käisimegi ise kuskil väljas söömas, aga ka see ei olnud lihtne ettevõtmine, sest siin on enamasti toitumiskohad täis kõike muud kui tervislikku toitu. Aga sealsele perele (kus oli kokku ju peale meie veel 6 inimest) me ka vaaritama ei tahtnud hakata, sest söögiraha olime juba maksnud ja ei leidnud põhjust, et me peaks siis veel neile ka süüa tegema ja ostma. Kui siis oma elamise rentisime, ostsime kohe paar potti ja padavai ise süüa tegema. Eesti toitu! Milline õndsus!!!

Eks nüüd tasapisi oleme leidnud sobivaid toiduaineid piisavalt, et süüa, nagu harjunud oleme. Eriti rõõmsad olime, kui tavalise manna ja kaerahelbed leidsime, saime hommikul putru teha. Leidsime need siinses mõttes "imelike toitude riiulilt", kust arvatavasti kohalikud midagi ei ostagi :D Minul on olemas must leib, mis ei ole küll nii hea, kui Eestis, aga praeguseks ma isegi ei mäleta enam seda õiget maitset ja olen täiesti rahul siinse leivaga (ja see on täiesti ainuke tume leivasort, mida ma siin näinud olen, teised on väljast pruunid, aga seest heledad). Näiteks keeduvorsti siin üldse ei ole, nii me siis tükeldame kartulisalatisse hoopis viinereid. Ja neid tuli ka väga hoolega otsida, uskumatu kui palju imelike maitsetega viinereid on olemas ja kui vähe meile harjumuspäraseid. Veel üks eriti rõõmus hetk saabus, kui leidsime kuivpärmi ja sellest ajast peale küpsetame tihtipeale ise pirukaid. Võib-olla sealt kaugelt lugedes tundub mu seekordne kirjutis kummaline, aga tegelikult on palju kergem kohaneda kui vähemalt toitki on tuttava maitsega. Head isu!