Uus aasta Austraalia moodi :D

Avastasin just, et vahepeal on nii kiire tamp peal olnud, et osad vahvad asjad kirja panemata jäänud. Aga sellest tahan ma kindlasti pajatada – see oli meile ikka väääga imelik kogemus.

1. jaanuaril põrutasime kelgumägede asemel hoopis Bribie saarele, meist umbes 50 km põhja poole. Meid ootas tohutu lahmakas liivarand, kus liiv oli nii hele ja peeneteraline, et lausa laulis kui kõndisime. See oli muideks täpselt teine kord kui me rannas olime (täitsa nohikud eksju), aga meil oli meeletult palju tegemist elu sättimisega ja igasugu muude lõbustusasutustega, et lihtsalt ei olnud jõudnud. Rannas peab muidugi laste pärast ekstra valvel ka olema, et päike ära ei põletaks, et mütsid peas oleks jne. Ja väike Mäka-Päka armastab jooksu panna ka veel. Pildi peal veel seisab :D

Seal me siis laintes möllasime

Kaile muidugi vesi väga sobis. Ainuke mure oli, et lained olid nii tugevad, et tahtsid ta pikali paisata. Poja aga ehmus algul veidi ära ja ei julgend lainetele läheneda. Vaatas vaikselt pealt, kuidas õde mürgeldas. Natukese aja pärast läks proovis ise ka järgi, aga muidugi pidi ta ikka väga madala veega rahule jääma, sest paar sammu edasi vesi juba lükkas ta plaks pikali ja siis oli juba raske püsti saada.

Ehitasime muidugi liivalosse ja veekanaleid. Aga võib-olla otsis väike päka varandust hoopis

Ahaa! Poiss sai kohe aru, et mingi jahutussüsteem on vaja välja mõelda. Ookean lükkab pikali, see ei sobi. Selge! Auk ju kaevati, vesi ju toodi sisse, olemas!

Mis on ühel õigel rannapeesitajal vöö vahel?

Kui inimene päevitab, siis ta ju lamab nii mõnusalt paigal, seda tuleb kuidagi ära kasutada :P

Kõik nii roosiliselt ei läinud. Just enne äraminekut Kai veel sulistas jalgupidi vees kui keegi teda torkas. Läks vaeseke ikka näost päris ära, otsisime kiiresti vetelpäästjad üles ja saime jääkotid jala peale. Umbes 10 minutiga läks valu ära ja kõik oli jälle korras (noh nii korras veel ei olnud, et sülest maha minna muidugi). Aga selle 10 minuti jooksul tuli sinna päris mitu inimest, kellel sama häda. Siis vetelpäästjad ütlesid, et kui asi hullemaks läheb, siis pannakse punane lipp välja, et need olevat mingid “sinipudelid” või midagi sellist.

Aga meie ei läinudki koju veel, vaid linna, South Bank-ile. Seal on värviliste lampidega lilleseintega jalutusrajad

jõeäärsed jalutusrajad ilusa vaatega linnale

välibasseinid, millest meil praegu pilti polegi, küllap me kõik siis hoolega sulistasime ja keegi ei teinud pilti.

Sïnna on istutatud ka vihmametsa-ala, kus elavad suuremat sorti sisalikud, suuremat, kui mulle meeldiks :D Fuihhh! Kusjuures kui päeval näiteks botaanikaaias mõnusasti muru peal pikutada, siis võib vabalt selline kole elukas sust mööda vantsida. No ja siis selline jutt, et kui paigal seista ja üldse mitte liigutada, siis need arvavad, et sa oled puu ja ronivad üle sinu, ei ole ka just vahva kuulata :D

Nüüd jalutasime üle jõe ja sillalt avanes jälle imeilus vaade

Kuni jõudsime oma sihtkohta, botaanikaaia-parki opossumeid söötma!!! Olgu Priit tänatud!! Nee opossumionud on täitsa armsad sellid. Muidugi on nad ka harjunud, et neid seal söötmas käiakse ja nii kui kedagi jalutamas näevad, kohe tirlimsti kohal ja ninad püsti uurimas. Söövad peo pealt pähkleid.

Mina muidugi olen argpüks, ma olin kohe täitsa hädas, et need sellid mind nuusutama tahtsid tulla ja muudkui läksin eemale. No aga siin on millegipärast kõik pargid suht pimedad, ei saa aru, miks siin ei võiks nad mõnusalt valgustatud olla (ehk loomade pärast). Igaljuhul oli ikka päris pime, piltide pealt ei saagi aru, sest välk valgustab. Ja lähen muudkui eemale ja järsku kukkub mingi asi mul jalgade vahel siiberdama ja nii kiiresti, et jube. Kui aru sain, kes, siis tõusid küll juuksed peas püsti ja tahtsin oma paljad varbad poja kärusse tõsta.