Täna käisime mäe otsas. Nimeks Tibrogargan (no kuskohast need inimesed neid nimesid võtavad :D).
Kuna meil olid mudilased kaasas, siis sai lihtsamat sorti mägi valitud ja nublikud olid ka tohutult tublid, mõlemad kõndisid 3 kilomeetrise ringi ümber mäe ja ei piiksugi. Poisist tuleb vist mingi suuremat sorti aktivist mägironija, oli teine nii äksis, et ainult jooksusammul tormles edasi ja kus liiga kiviseks kiskus, pani käpakil nagu väike traktor.
Siitsamast hargnes tee kaheks, kas minna üles tippu või teha rahulikum tiir ümber mäe. Esialgu valisime lihtsama.
Aga peale seda läksid kõige tublimad veel üles ka. Naised lastega otsustasid selle nalja vahele jätta seekord ja õige otsus oli, sest seal oli ikka päris kivine ja lapsed süles ei oleks just kõige ohutum olnud.
No ja osad olid veel eriti tegijad ja püüdsid taevasse ronida.
Igaljuhul vaade oli ilus seal maailma ääre peal.
Äge oli veel see, et kui meie seal ähkides rühkisime, siis aeg-ajalt sörkis mõni aussi meist mööda sellise näoga, nagu oleks ennegi seal trenni tegemas käinud. Tegijad küll.
Paar vahvat puud metsast ka. Üks oli toredasti keerdu kasvanud.
Aga järgmine puu on vist välku saanud tunda.
Aga see tuustik siin on ananassi-põld. Pean ausalt üles tunnistama, ma ei teadnudki, et ananassid põllul sedasi kasvavad. Aga näedsa siis. Inimene õpib iga päev (panin igaks juhuks pildi, et kui keegi veel ei tea, siis saab oma silmaga näha). Sellisesse puhmasse ei oskaks minusugune põhjamaalane isegi raksu minna, aga tegelikult tasuks küll.
Ja siia veel üks pilt ühest metsast, kus me pisikese käbi-korjamise peatuse tegime. Nagu Eestis, kas pole?!
Kuna me pisike päkats nii kiiresti ei suuda liikuda nagu ta pikkade jalgadega väle õde ja meie turvameeskonnana väikesele mehele järgnesime, siis jäi seekord õde pildile püüdmata.
Kõnnib siin laulu jorutades talvele vastu.
2 kommentaari:
hästi tire matk näikse oli :)
ilusad pildid!
tOre st. :))
Postita kommentaar