Kõik on jälle endine

Nagu lubati, siis ilmaolud on jälle endised. Loodetavasti ei tule sellist tolmutormi nüüd jälle kaua-kaua.

Tolmu-torm

Jällegi saame kogeda midagi uut – siin on suur tolmutorm (dust storm). Kusjuures keegi kohalik kommenteeris, et ta on siin 78 aastat elanud ja ei ole iial midagi sellist näinud. Mingi hetk Kai ütles, et taevas on nii imelik. Hakkasime uurima ja tõepoolest – taevas oli lihtsalt “puudu”, kõik oli valge tihke udu sees, selline "maailmalõpu-tunne" tuli peale :) Uudistest saime teada, et suured tormid ajasid Sydney-s tolmu üles ja tõid selle Brisbane-i. Suured tormid on siis 100 km/h ja tolmuriba on 1500 km pikkune, tolm liikus edasi u. 45 km/h. Täiesti sürr kogemus, ainult, et mul on tolmuallergia – nahk kõik kipitab. Proovisin pildi peale ka püüda, väga täpselt ei õnnestu, aga tiba annab aimugi. Ja pildid on õige värviga, kõik oligi selline punakas-oranzikas.

Kuna tegemist ei ole siiski uduga, vaid tolmuga, siis toob see kaasa palju halba – silmapõletikud, astmahaigetel hingamisraskused0, allergia… aeglustunud liikluse, jamad elektriliste seadmetega… nii et soovitatakse kodus passida. Ja lehes väidetakse, et igas tunnis sadas linnale peale 16 000 tonni tolmu. Krigises hamba all küll. Lubatakse, et õhtuks on asi enam-vähem möödunud. Algas see umbes 10 paiku hommikul ja kella 3 paiku on jälle selgem, tundub küll, et möödub kiiresti.

Leidsin netist ka pildi tolmuga kattunud Brisbane-i linnast

‘Nüüd on ühte korralikku vihma siia ka vaja. Ainult, et siis vist sajab pori :D

New Farm park

Käisime uut parki avastamas. Minu meelest kõige ilusam park, mida senini oleme näinud. Sest lisaks suurele laste mänguväljakule on kõikjale istutatud tuhanded roosid, lihtsalt tulpadena, ringidena ja muude kujunditena. Seal lillemere keskele on tekitatud mitu “alleed” abielu tseremoonia läbiviimiseks. No nagu filmis. Ja lisaks suured, tohutult võimsad puud… neid olen siin alati imetlenud. Mänguväljakule oligi kahte sellist meeltut hiiglast ära kasutatud, lapsed võisid ronida nii palju, kui süda tahtis. Panen siis siia mõned pildid ka.

Mõned jämedad oksad kasvasid täiesti horisontaalselt ja nagu järgmiselt pildilt näha, sai seda mööda end edasi vinnata.

Aga ega siis meite poiss pole mingi papist kiisu! Kui õde sai sinna, siis peab tema ka saama!

Käidi emmega ja káidi issiga. Ausalt öeldes oli oks ikka vága siledaks ja libedaks hõõrutud juba. Kui poissi püsti kõndida ei lastud, siis sai tal mõõt täis ja nõudis alla :)

   Läks hoopis liugu laskma.

Ja need pikad sorakad on nagu puujuured, kõigepealt kasvavad puuoksast välja (suunaga alla, maa poole) ja siis kui maani jõuavad, siis kinnituvad sinna ja niimoodi see puu tekib ja järjest suureneb. Hämmastav.

Járgmisel pildil paremal pool on paremini näha, kuidas “juured” on maapinnani jõudnud ja varsti on otsapidi maa sees.

Midagi taolist on ka Tallinna loomaaias, ainult et siin on pandud kaks kõrvuti ja saab ühelt teisele ronida nagu ahvid kunagi. Huvitaval kombel olid kõik lapsed páris puude otsas ja see plats oli päris tühi :)     

Vahva soenguga koer. Ja lõppu veel üks ilus auto, millest mööda vurasime.

Vahva naaber

Näe, meil on selline vahva naaber

Alati kui pesusid riputan või lapsed niisama aias jooksevad, siis tuleb kiisu piiluma, et kas mängida ka saab. Õnneks tal perenaine lõikab ilusti korralikult küüsi, nii et võib mängida küll.

 

Leib hakkab ka lõpuks õige leiva moodi välja nägema. Eks harjutamine teeb meistriks, räágitakse.

Eelmise aasta jõulude paiku lasin juuksuril veel korralikult juukseid pügada, sealt edasi on niisama kasvanud – 8 kuuga on ikka vahe näha küll. (no ma igaks juhuks panen pildi, et kui äkki linna vahel juhtume mööda jalutama, siis ära tunneksite)

Muuseum

Kai käis täna muuseumis ja hommikul oli meeles isegi fotokas kaasa sokutada.

Kõige ilusam tüdruk, kas pole?!

Ma aina imetlen tema huvi selle keerulise dinosauruste-maailma vastu, nüüdseks teab ta paljude sauruste nimesid (mis minu jaoks on nii keerulised, et ma neid väljagi pudistada ei oska, räákimata mäletamisest) ja igasugu huvitavaid asju nende suurte elukate kohta. Mingi dinosauruste DVD on meil 1000 korda vist juba läbi mängitud :) Mine sa tea, mis sest huvist ükskord välja võib kasvada.

Küll on ikka imelik kui nii suurel loomal on nii váikesed esijäsemed :D

Kelle kapist see luukere leiti :) Siin maal pole lihavõtte ajal mune värvida vajagi, nagu näha on nii várvi kui láiget kohe päris loomulikus olekuski piisavalt.

Koduteel sõitsime sellisest lõvipoisist mööda :)

  

Pontšikuleeeeee

Oh isssssssssake, kui pehmed ja kohevad ja head. Arvutasin siin just, et tegin neid viimati pool elu tagasi :D Oi aitäh emme, et oled mind nii hästi küpsetama õpetanud, nüüd on õpetamiskord minu käes, sest tegelikult tegi noor perenaine enamuse neist!!

Riverfire festival

Täna toimus Brisbane kesklinnas iga-aastane üritus nimega “Riverfire”. Selline traditsioon algas aastal 1998 ja tähistab River Festivali pidustuste algust. Põhimõtteliselt tähendab see väga suurejoonelist pooletunnist ilutulestikku Brisbane-i jõel, sildadel ja pilvelõhkujate katustel. Mul on tunne, et see on isegi võimsam üritus kui aastavahetuse ilutulestik. Kahjuks ise me sinna ei jõudnud, sest pisikesel Mäka-Pákal tulevad jälle hambad ja on 2 päeva palavikus olnud. Aga vaatasime telekast ja kindlasti tahame járgmisel aastal kohal olla.

Kõik algab lennukitega, sellel aastal sai sellel üritusel näha viimast korda hävituslennukeid F-111. Eriliseks teeb nende lennu aga “dump and burn” ehk siis lennu ajal lastakse kütust välja ja süüdatakse see põlema. Võite siis ette kujutada seda tulejutti ja tossu, mis selle tulemusel tekib :) Kes soovib, võib ise järgi vaadata

F111 Riverfire "Dump & Burn" 2007 - The best home videos are here

Seejärel algas suur paugutamine ja tulemöll, mis oli sünkroonis muusikaga. Kõik oli korraldatud väga tipptasemel, mis pole ka ime, sest ettevalmistustega tegeles 15 000 inimest. Siin paar pilti.

Ja lõppes kõik jälle lennukitega, seekord lendasid nii et “tulejutt taga” päris otseses mõttes :)

Samal päeval toimub botaanikaaias ka linna poolt kinni makstud Chris Isaak-i kontsert.

Järgneva 3 nädala jooksul võib nautida erinevaid kultuuriüritusi, kus erinevate muusikastiilide austajad leiavad omale sobiva kontsedi, tantsuhuvilistele ballett, kes tahab nii muusikat kui tantsu, võib rõõmustada kabaree üle.

Sulistused

Nüüd on see ahvimise vanus siis täiega käes. Mida iganes keegi kodus teeb, seda poiss ka jäljendab. Näiteks kõik dvd plaadid tuleb enne mängijasse panemist üle puhuda ja vastu pluusi hõõruda :)

Lõpuks sai õel mõõt täis! Kaua sa ikka kannatad, et kuhu iganes sa lähed, sinna väike vend ka járele ronib. Nii siis poiss sai mõlemad pooled omale mulistamiseks.

Tegelikult on tore vaadata, et juba mängivad koos ka. Pigem ongi nii, et kui Kai koolist ära toon ja Robin on veel lasteaias, siis Kai vaikselt poetab, et venna võiks juba ka kodus olla…

Näe, väike notsu mõnuleb siin…

Eesti IT on väga tasemel

Sain oma suured tööd kaelast, nüüd ootan eksameid ja siis peaks plaani järgi puhkus olema. Selles mõttes on see koolis käimine väga õpetlik, et õpid oma võimeid tundma ehk siis rakendad  tudengi-sündroomi hoolega. Ainult, et seekord otsustasin natuke targem tudeng olla ja mitte jätta asju päris viimasele minutile. Karistada sain kuhjaga…

Nagu ka Eestis, nii ka siin, õppeaine läbimiseks tuleb semestri jooksul mingi iseseisev üllitis kokku soperdada ja lõpus ka eksam või arvestus sooritada. Vahe on selles, et Eestis on 2 semestrit aastas, siin 3 ja kui on soovi, siis võib suve-semestril ka veel õppida. Iga semester peab läbima vähemalt 3 ainet. Teistsugune on ka siinne korraldus ühe õppeaine koostamisel. Näiliselt tõõtab ühe õppeaine kallal terve meeskond, üks õppejõud loeb loengut (mõnikord ka 2 samaaegselt erinevates ruumides), teine annab praktilisi tunde (kui tudengeid on väga palju, siis jagatakse nad eraldi väiksematesse gruppidesse ja igal grupil on omakorda erinev õppejõud, sest praktika-tunnid toimuvad samal ajal erinevates audikates), aga ka õppematerjali slaidide koostamiseks on eraldi inimene ja siis veel eraldi inimene, kes koostab praktika tundide slaide (mõnikord näidatakse meile vastuseid slaididena ka) ja seda meeskonda peaks juhtima kursuse koordinaator. Tema peaks olema seega too inimene, kes oskab igasugu küsimustele vastata kursuse korralduse ja kodutöö reeglite kohta jne. Kahjuks olen kogenud, et see meeskond omavahel üldse asju ei kooskõlasta, õppejõud tihti ei nõustu slaididel esitatuga (mis näitab, et nad ei vaevu seda isegi enne loengut läbi lugema).

Seekord on ühe ainega ikka päris pahasti. Ma ütleks lausa, et koordinaatoril ei ole aimugi, mida ta teeb, kogu korraldus on läbi mõtlemata.

Esiteks on meil 2 õppejõudu, kes loengut loevad ja mul õnnestus sattuda tolle juurde, kes on väga noor, õpetatavas valdkonnas ilma reaalse elu kogemusteta, ka ilma kogemusteta loengut pidada, sest see on tal elus esimene ja kõige hullem – ta ei tunne ka ainet, mida meile õpetama peaks. Igas loengus sama asi – räágib midagi, siis keegi tudengitest ütleb, et see asi on ikka teistmoodi, siis ta kuulab, naeratab ja on nõus. Kaasa rääkida ei oska. Praktilistes tundides ei ole tal õrna aimugi, kuidas ülesandeid lahendama peaks, keegi tudengitest peab hüüdma talle valemi, numbrid oskab ta lausa ise valemisse asendada ja vastuse peame ka ütlema talle. siis ta vaatab oma eriti tarkadest paberitest järele, kas see on õige. Kui ei ole õige, siis ta ei tea, kus on viga tehtud, vaid ütleb, et ta vaatab pärast kuskilt järele, mis valesti ja pärast ütleb meile. Siiani ta meile öeldnud ei ole :D Nii et sellistes tingimustes on ikka ilgelt raske omandada teadmisi ainest, millest sul eelnevalt mitte mingisuguseid teadmisi ei ole ja õppejõudu ka nagu tõsiselt võtta ei saa.

Kodutöödega ei ole meil paremini läinud. Esiteks tuli keset semestrit on-line test sooritada. Valikvastustega 20 küsimust, millele vastamiseks aega 30 minutit, kaasatud olid nii teooria küsimused kui ka praktist lahendust vajavad ülesanded ja seda raamatu neljast peatükist lähtudes. Testi saab teha ainult 1 kord ja kõikidele tudengitele ikka erinevad küsimused loomulikult. Testi võis sooritada ükskõik mis ajal ühe nädala jooksul. No me mõtlesime enda arvates kole loogiliselt, et kui ikka 1,5 minutit küsimusele vastamiseks on, siis ei saa nad liiga rasked olla. Vale! Enne testi oli õppejõududele antud näidis-test, mida praktikatunnis siis vaatasime ja lahendada proovisime. Küsimused olid nii keerulised, et poole tunni jooksul oli jõudnud neli vastust leida!!! Mis siis ikka, mõtlesin, et teen selle testi kohe ära ja ei hakka midagi venitama. Tormasin arvuti taha, küsimustele vastatud ja “saada” ja vastuseks tuleb ERROR!!! Et võta ühendust administraatoriga ja rohkem ei midagi. Testi ära ei saadetud muidugi. Tuli ITipoiss ja trükkis ise kõik välja, kust oli lausa náha, et on viga tulnud, kõik tõestus olemas. Viisin siis õppejõule, rääkisin mure ära, et pole minu süü jne. Ta lubas ära parandada. Selgus, et ma polnud ainuke, oli veel vast kümmekond “Õnnelikku” sama murega. Inimesed saatsid küsimusi kursuse koordinaatorile, et kuidas edasi toimida. Ei mingit vastust.

Lõpuks meie suur juht ehk kursuse koordinaator otsustas, et kõigile antakse uus võimalus testi korrata, ainult et seekord võib vastata tund aega ja et viimane tulemus loeb. Kuna õppejõud oli lubanud minu testi ära parandada, siis ma keskendusin muudele ainetele, mille kodutööde tähtajad olid ka kohe kukkumas ja mida ma polnud eriti teinud, sest õppisin selleks testiks. Ma ei teinud testi uuesti. Arvasin, et olen juba teinud, nende viga, et süsteem ei töötand, õppejõud parandab ära ja kõik on hásti. Vale!!!

Test jäi sooritamata ja aeg kukkus, enam ei olnud seda võimalik teha ka. Siis sain õppejõult teada, et ülikooli poliitika ei luba õppejõududel tudengite töid parandada (nii et selle jaoks on ka veel omaette inimene!) Tore teada eksju, aga miks ma sellest alles 2 nädalat peale seda kuulen kui ma testi ta kätte andsin!! Oi ma olin vihane. Aga mitte see ei ajendanud mind siin viha välja laskma :D Siis räákisin mitme inimesega, et mida ma siis teha saan, et oma tulemus kirja saada ikkagi. Suhtumine oli umbes selline, et nagunii püüdsid petta kuidagi ja et see error oli sinu viga, mitte meie. Lõpuks suutsin selgeks teha, et ma olen siin “good cop”, seega edastati mu test nüüd kursuse koordinaatorile. Sealt tuli vastus, et nemad seda ei aktsepteeri ja sorry, me ei saa aidata. (absoluutselt arusaamatu otsus, seal ei olnud mitte mingisugust võimalust, et ma oleks saanud kuidagi petta). Ahah. Ma siis mõtlesin oma järgmist sammu kui postkasti potsatas uus kiri, et nad on niiiiiii toredad ja annavad kõigile, kes veateate said uue võimaluse. Et täpselt reedel, kell 10 hommikul saadetakse test meile meilile ja aega on 1 tund, täidame ära ja saadame tagasi. Kõik testid, mis jõuavad kohale peale 11.05 jäávad hindamata. Oi kui õnnelikud me siis pidime olema, kriminaalid, nagu me oleme.

Kahjuks sattus see uus aeg olema päeval kui poja kodus on. Ime kombel suutsin testi omale päev varemaks kaubelda. Ja siin ma siis nüüd istusin, hommikul kell 10, liiter kohvi sees, sest lisaks sellele testile oli vaja ära lõpetada 2 kodutööd teisipáevaks ja tänaseks ja ega ma siis ei máletanud enam midagi, pidin uuesti testiks õppima ka veel.

No ja kell on juba 10 minutit 10 läbi ja mitte midagi! Kirjutasin siis väga viisakalt, et tahaks hullult teha juba, aga ei ole noh. Vastuse sain siis suurte táhtedega, et juba 10 minutit tagasi saadeti mulle! No ma siis vastasin, et aga mul ei ole, mida ma siis nüüd teen??? Siis saadeti mulle uuesti. Vastasin ära, saatsin tagasi, ja siis alles nágin, et ta oligi mulle kirja teele pannud kell 10, aga nende serverist oli see väljunud 25 minutit hiljem!!! Ja mind koheldi nagu sajandi suurimat valetajat. Muidugi ei saanud ma mingit vastust, et kas mu test ka kohale jõudis, samamoodi ei julge ma küsida, millal ma tulemuse teada saan ja üldsegi olen nii solvunud, et tahaks talle jalaga munadesse virutada.

No ja lisaks sellele testile tuli veel mingi kodutöö ka teha, millega olid jállegi suured probleemid. Kohe náha, et keegi ei ole isegi proovinud seda kraami läbi lahendada, isegi õppjõud ütles selge sõnaga välja, et jah, seda ei olegi vága võimalik lahendada, aga te mõelge puuduvad asjad välja. Nojah, selline kasulik nõuanne edaspidiseks eluks :D Ja samamoodi, elektrooniliselt seda esitada ei ole võimalik ehk siis tehnilised probleemid taaskord. Kas on siis liiga palju küsitud, et koordinaator oleks suuteline aru saama, mis võimalused koolil on ja vastavalt sellele meile nõudmisi esitada.

Vot selline kurb lugu siis tänaseks. Tunnen kaasa, et nii pikk ja igav lugemine oli, minu lugupidamine, kui keegi läbi ka viitsis lugeda :D IT on siin maal Eestiga võrreldes ikka lapsekingades ma ütleks. Selle kooli süsteemiga üks pidev jama ongi ainult, küll ei avane siin üks küll teine asi ja kuhu iganes sa sealt lehelt minna tahad, tuleb alati uuesti sisse logida ja see on nii tüütu, et kasutan nii vähe kui võimalik.

Aga hea asi on see, et meil on KEEFIR (Roland väidab, et pigem pett)!!! Tegin omale paar juustuleiba ja luristasin seda peale ja tuju läks kohe paremaks :)

Meie esimene rahvajooks siin

Jah, osalesime üritusel, millel nimeks Bridge to Brisbane Fun-run (http://www.bridgetobrisbane.com.au/) 5 km käimisrajal. Priit oli lausa 10 km jooksurajal ja tegi oma parimat tulemust, mine tea, ehk õnnestub meil järgmisel aastal temaga rajal kohtuda. Seekord otsustasime poisiga veel káimist teha ja oli vága õige otsus, sest noormees ehmus suurest rahvamassist ja nõudis rajal oleku ajal sülle. Eks me siis püüdsime teda kordamööda tarida ja mitte viimasteks jäáda :D Ja lõppude lõpuks oli väike mees seal ju oma suure õe au kaitsmas! Õde ei viitsinud ise tulla, aga registreeritud oli, Robin oli lahkelt nõus õe numbri kõhule kinnitama ja minek!

 

Viimaseks jäámisest aga ei saanud juttugi olla, pigem oli meil suur häda aeglaste kõndijatega, kellest ei saanud kuidagi mööda ka. Raja alguses oli stardis juba meeletu tropp, ikkagi 12 624 osalejat (10 km jooksul oli osalejaid 32 611 ja Priidu sõnul ootasid osad starti jõudmist isegi 2 tundi!!). Meil õnnestus ennast kuskile esimese kolmandiku sisse pressida  ja saime kuskil 10 mintsaga rajale. 

Joogipunktid olid iga natukese aja tagant. Samas oli vajadusel võimalik telki päikesevarju minna ja muidugi ei puudunud laudadelt suured päikesekreemi totsikud. Rajal oli palju erinevaid tegelasi, kahjuks jäid paljud  jäädvustamata.

Lisaks hoolitseti osalejate meelelahutuse eest, mitmes kohas raja äáres mängis bänd!!

Osad pealtvaatajad olid juba oma olemuselt vága innustavad tervislikke eluviise játkama…

Ja tegelikult oleks meie tulemused ju oluliselt paremad olnud, aga seadusekuulekate kodanikena me siiski kiirust ei tahtnud ületada :D  Tegelikult olime vága tublid, olime aeglasemad umbes 5870-st osalejast, ülejäánud jätsime seljataha. Mitte et me sinna hullult tulemusi läksime tegema :)

Peale sporditegemist tuleb ikka korralikult süüa.

Ja rongijaama jalutades leidsime Hiinalinna, mitte niisama nime poolest Chinatown-i vaid ka inimeste, tänavasiltide, majade peal olevate siltide ja turul müüdavate kaupade järgi.

  Ja turul müüdi nii ilusaid vidinaid naistele, et mine hulluks. Jäid seekord küll ostmata, aga pilti tegime hoopis muust, mis ka müügil. Eks arvake ära, miks need sildid meile nii erilised tundusid.

Sellel nädalal on kõigi mu koolitööde tähtajad, seega nádalavahetusel tuleb lõõgastuda, plaan on minna jälle mõnda mäge vallutama, eks näis. Seniks aga soovime kõigile ilusat várvilist sügist ja pikka vananaistesuve.