Ekka

Meil oli vahepeal arvuti paranduses, teise arvutiga on vilets siia lugusid postitada, seega jäi raporteerimine soiku. Aga täna saime oma väikese abilise kátte jálle ja palun väga…

Augusti keskel käisime kohalikul põllumajanduslaadal nimega Ekka. See iga-aastane üritus on hoopis midagi muud kui me endale ette oskasime kujutada :D Esimese iseloomustava sõnana tuleb pähe TO-HU-TU!! Jeerum, kus oli loomi, kus oli lõbustusi ja igasugu nn. kaarhalle erinevate müügilolevate toodetega ja erinevaid huvitavaid väljapanekuid. Karta on, et vähamalt pool jááb edastamata, pilte tuleb sellegipoolest jõledalt palju, tunnen kaasa siis mõnes mõttes… tsiteerides “Armastust kolme apelsini vastu” :)

Alustame siis sellest, et too Ekka toimus kohalikus ürituste kompleksis, mis on justkui meie näituste paviljonid, hipodroom ja lauluväljak kokku, aga palju suurem. Näiteks on seal pikad read talle ehitatud, et hobustel oleks võistluste ja muude ürituste ajal mugavam.

Ja selliste ürituste tarvis pannakse erirongid käima iga 15 minuti tagant. Seega otsustasimegi seda võimalust kasutada. Kasutasin kohe juhust ja palusin paar rongijaama klõpsu ka teha. Ja selleks, et rongil uksed avaneksid, tuleb nupule vajutada. Esimest korda ma seda ju ei teadnud… :D Ja maha on tõmmatud kollane joon ja tegelikult inimesed seda ületada ei tohigi, lubatakse trahvi teha. Muidugi kohalikud noortesalgad sellest ei hooli ja kasutavad rongiteed ülekäigurajana.

Kohale jõudes oli tore tõdeda, et isegi sellises kohas mõeldakse lapsevanemate peale, tittede mähkimiseks-söötmiseks on olemas eraldi majaosa.

Ja kadunud lastele ka eraldi koht… õnneks lapsi seal ei olnud :)

Kuna rongid sõitsid ürituse läbiviimise ala keskelt läbi, siis oli võimalik ühelt poolt teisele poole liikuda ka läbi õhu.

Ja oma silmaga sai ära nähtud ka kuskilt filmist meelde jäänud sidrunijoogi lett, suhkruvatti müüdi igasugu anumates ja erinevaid värve. Aga igasugu maitselised värvilised kummikommid olid lausa vist meeter tükk, astusid aga ligi ja küsisid maitsta ja ostsid siis kasvõi kilomeetri kummi nátsutamiseks.

 

Kui suud olid parasjagu (liiga palju loomulikult) magusaks tehtud, suundusime loomi vaatama. aga tuli välja, et loomi sai lausa katsuda. Hullemad elukad olid muidugi aedadesse kinni pandud, aga pisikesed armsad talled-vasikad jooksid ühes suures hallis vabalt ringi ja oi neid oli igasuguseid! Mul ei olnud õrna aimu ka, et ilmas nii palju erinevaid villa sorte on! Ja näidati villa pügamist elektrilise masinaga ja ka vanamoodsalt, kääridega (kui seda lõikurit võib käärideks nimetada)

Neiu ikka teadis lambaid-vasikaid ennegi, oli náinud ja katsunud, aga noormehele tuleb lausa õpetama hakata, et piim ei tule poest :) Oli vaeseke alguses nii üllatunud neid elukaid náhes, et vaatas kummalistes poosides eemalt.

Lõpuks sättis end esiritta istuma ja jälgis neid vudivaid isendeid rahulikult aia tagant. Kuni oli selge, et asi pole kuigi hull ja tuleb ohjad haarata ja ise näpuga járgi katsuda. Aga kui veel aru sai, et tagumiku peale patsutades paneb kitseke jooksu, siis algas üks suur tagaajamine ja naeru lagistamine. Loomulikult lõpetasid suured (loe: igavad) inimesed selle tegevuse üsna kiirelt.

Eriti põnevaks läks hoopis siis, kui poja teiseltpoolt aeda suurema tüdrukuga kohtus. Pisikestele poistele kipuvad ikka vanemad tüdrukud meeldima, vananedes asi muidugi muutub 150%. Tüdruk ei ole puuris! Hoopis meie olime aias, kus loomad ringi jalutasid.

 

Tibu- ja pardipojad on alati armsad olnud, aga me saime lausa näha, kuidas tibud munast kooruvad.

Siis me jõudsime ühte hirrrrrmus lärmakasse halli. Kuked! Ja vot sellist asja ma ei oleks uskunud – sajad ja sajad erinevad kuked! Milliseid kanaliike on olemas!!! Osad on nii suured nagu purakad kalkunid, osad on pisikesed nagu tuvid, igasugused kirevad mustrid ja várvid, meeletu! Ja see valge kohev tegelane on ka kukk, nii pehme, et käega katsudes pole peaaegu tundagi.

Muidugi ei puudunud ka erinevad värvilised linnukesed. Meie lemmik siin poseerimas.

Baktereid siin ei armastata. Väljas seina peal on sellised totsikud, puhasta aga kási, kui soovi on. Loomulikult oli pesemisvõimalus ka loomade hoones.

Nii. Uutele vallutustele minnes avastasime ka õuest uut liiki kuke ja Kai tutvus maailma suurima munaga.

Too kuke-isand püüdis kogu hingest poisi tähelepanu püüda ja ilgelt semutseda. Poiss kostitas teda üpriski arusaamatu pilguga, kommentaarid on üleliigsed, ma arvan :))

Nüüd saabus Rolandi rõõmuhetk. Lõpuks ometi leidis üles oma kauaaegse sõbra, seal nad siis istusid vaikselt üksteise kõrval, milline teineteisemõistmine.

   Aga meie käisime tüdrikuga vahepeal mett proovimas. Arvatavasti ei tule see kellelegi üllatusena, et erinevast toormaterjalist saab erineva maitsega mett. Seal olid väiksed kraanikestega masinad, kust sai siis neid erinevaid meesorte maitsta ja soovi korral kõrvalt letist kaasa osta. Avastasime enda jaoks uue vahule aetud ingveriga mee.

Samas hoones olid suured “pildid”, mis olid kokku pandud erinevatest teraviljasortidest. Paar ilusamat siin. Absoluutselt imeline!

Loomulikult ei puudunud eriti suured juurviljad, näiteks see kõrvits siin on 124 kilone, ma paistan selle kõrval lausa pisike :)

  

Midagi perenaistele, tehke järgi.

    

Sai ka käidud pirukaküpsetamist vaatamas. Vormide peale laotatakse õhukeseks rullitud tainas ja siis lihtsalt rullitakse üle vormide äärte ja tainas ongi ilusti vormides.

Kai sai ise pirukat kaunistada.

Eks siingi on majanduslangus ja inimestel raskemad ajad. Näed, mõned peavad juba riideid ka tegema kommipaberitest…

Järgmine kohalik populaarne toode oli vaja ära proovida. Ingveriõlu. Heledat värvi kahtlane ollus.

          

Ökkkk!

Lõpuks ometi liikusime lõbustuspargi ossa. Sai karussellitatud ja loosi võetud ja täpsusviset harjutatud. Veel oli mingi vahva maja, kus sees igasugu liikuvad pinnad, millest üle kõndida, pehmed keerlevad tulbad, mille vahelt end läbi pressida, liulaskmiskanal ja muud põnevat.

    

Näevad õnnelikud välja, oli vist tore :):P

Siis leidsime veel mingi maja, kus tehti igasugu teadust. Oli tarku inimesi täis, kes seletasid, kuidas asjad töötavad ja sai ka ise mingeid möginaid kokku segada.

Nii, aitab tänaseks. Ma olen seda postitust vähemalt 2 tundi siin kirjutanud, saan aru küll, miks mul vahepeal siin pikad pausid tekivad – kust see aeg võetakse, eksju! :D Aga loodetavasti suutsin pisikesegi osa siia edasi anda tolle päeva sündmustest.