Saime õpetust

Aga meile sadas ükspäev uksest sisse kallis sõber Priit koos oma osadeks langevarjuga. Jajah, ta on meil hull, ütlen mina, kui suur kõrgusekartja jänespüks. Aga langevarjuga hüppamine on tal suur kirg ja lõpuks leidis ta võimaluse sellega siin jälle tegelema hakata. Ja tänu sellele nägime me kah esimest korda nii lähedalt langevarju ja selle kokkupanemist.

Kõigepealt tuli kõik nöörid ilusti sirgeks harutada, et poleks mingeid pusasid ja kõik oleks kenasti õiges järjekorras. Ja üldse on kogu varju kokkupanekul õige järjekord väga tähtis.

Siis lapiti suur vari kokku ja vooliti vorstiks, suruti õhk välja ja pandi väikeseks pambuks kokku.

See pandi omakorda ranitsa külge. Pildil on see must osa põhivari, üleval on varuvari koos avamisautomaadiga. Nüüd selga ja minek!

 

Peremees ise ka oma varjuga.

Miks me siia ilma sünnime

Tjah. Kes poleks sama küsimuse kallal juurelnud. Kes seda vastust nii täpselt teabki. Lihtsalt sünnime ja kõik. Edasi püüab igaüks, nii hästi kui oskab, oma elulõnga veeretada. Õnnelikud on need, kes sel teel omale piisavalt väljundit leiavad, saavad teha midagi, mis hingele hea tundub.

Vähemalt lapsed on sellest koormast vabastatud. Nemad lihtsalt ongi, päev päeva järel mängivad oma mänge, jooksevad oma jookse ja kui üldse muretsevad, siis ainult pisitillukese.

Lapsed on prioriteet

Leidsin lehest järjekordse üllatuse – linn on loonud lastele võimaluse võtta ühendust ñn. koduõpetajaga, kes aitab koolitöödega hakkama saada. Kuskile minema ei pea, istud kodus arvuti taga ja arendad on-line vestlust. Ja see kõik on tasuta. Väga mugav.

Tahtsin veel tiba lasteaiast rääkida. Saan aina kiitvaid sõnu öelda… rühmad on väiksed võrreldes Eestiga (pole veel näinud 10 lastki korraga) ja õpetajaid on kaks. Pidevalt tegeletakse lastega aktiivselt; mängud, laulud, tantsimine, joonistamine, klotsidega mängimine jnejne. õues jooksumängud, näomaalingud, veesulistused, liivakastis mängimine, ronimised, rattaga sõitmine  ja mängumajades mängimine. Ruumid on väga värvikirevad, seinad on laste joonistusi täis, juba koridoris on kõik seinad pilte täis, isegi lagedest ripuvad alla. Mööblit tõstetakse tihti ümber, lapsed käivad palju ka teistes ruumides mängimas. Tegin poisi rühma toast pilte ka, seekord on ruum siis selline. Kahjuks õuest ei saanud pilte, sest see oli lapsi täis ja nad ei taha, et võõraid lapsi pildi peale jááks.

Õpetajatel on pikad tööpäevad, 8-10 tunni vahel, kui rühma lapsed on kõik koju läinud, siis õpetaja ei tohi koju minna enne kella 6 kui tööpäev lõpeb, istubki siis üksi seal (sest äkki tahab keegi lapsevanem, kes oma lapsele lasteaeda otsib, vaatama tulla), enne minekut peavad õpetajad veel ruumid ära koristama ja õuest mänguasjad, rattad ja igasugu lahtised pudinad ära korjama, et need siis hommikul jälle välja laotada. Ja palka saavad vähe, pidavat isegi vähem saama kui koristajad. Kõigele vaatamata kui majja sisened, siis igaüks, keda näed, teretab sind naeratusega, küsib kuidas läheb, mõni kommenteerib, kuidas Robin tegi seda või toda (suure saladuskatte all sain paar päeva tagasi teada, et meite poiss pidi kõigi suur lemmik olema). Vahel näen küll, kuidas nad õhtuks on hirmus vásinud olekuga, aga naeratada jaksavad ikka. Mnjaa. Müts maha!

Aga kodus mängitakse nii hoopis.

Aga Kai tuli paar nädalat tagasi koju ja teatas, et ta läheb kooli koori laulma. Käisin juba ka kontserdil, oli selline pisike reede hommikune üritus. Pildid on kaunis viletsakesed, sest ega mul poisiga polnud võimalik lähemale minna. Kai seisab esimeses reas mikri taga (kleidiga)

Kui kokkamiseks läheb, siis nüüd on mul 2 väikest abilist.  Proovisime nussa shokolaadikreemi pärmitaigna sisse ja oli väga hea tegelt.

Lapsed venivad aina pikemaks ja pikemaks :)

Järgmine üllitis

Lubage esitleda meie viimase aia lemmikut

KAMA! Eestlase jonn on ikka võimas – kui peti leidsime poest üles, siis tuleb kama ka saada… otsisime aga üles, mis viljad sinna kokku käima peavad ja vut-vut poodi terade järele. Keetsime, kuivatasime, röstisime ja jahvatasime ja päris sarnane sai. Järjekordselt imestasin, kuidas häda härja kaevu ajab ja kaevus on lõpuks päris hea vesi.

Järgmiseks võtame kaljategemise ette :)

Meil on siin üks pere, kellele meie kokanduslikud katsetused väga maitsevad. Náiteks ei ole ma siin selliseid kaneelisaiu náinud, nagu Eestis müüakse, seega ei tea kohalikud ka esmapilgul arvata, mis saiadega tegu. Aga kui maitsevad, siis aina ahhetavad. Pontsikud on siin teistsugused, üldsegi mitte nii pehmed ja mõnusad. Viimati viisin neile leiba proovida, siis viilud aina kadusid viuh ja viuh. Eks paistab, mis näo nad kalja peale teevad :D

Aga muidu oleme nüüd terved jälle. Vahepeal oli poisil köha, neiul kõrvavalu, minul nohu ja Roland nagu ikka, terve kui purikas. Kai läheb esmaspäeval kooli jälle, viimane semester enne suvevaheaega ja mina ka õpin hoolega, eksamid on 12-15 oktoober juba. Siis on ka vaheaeg ja puhkus enne viimast semestrit.

Ilusat sügist teisele poole maakera!