Leidsin lehest järjekordse üllatuse – linn on loonud lastele võimaluse võtta ühendust ñn. koduõpetajaga, kes aitab koolitöödega hakkama saada. Kuskile minema ei pea, istud kodus arvuti taga ja arendad on-line vestlust. Ja see kõik on tasuta. Väga mugav.
Tahtsin veel tiba lasteaiast rääkida. Saan aina kiitvaid sõnu öelda… rühmad on väiksed võrreldes Eestiga (pole veel näinud 10 lastki korraga) ja õpetajaid on kaks. Pidevalt tegeletakse lastega aktiivselt; mängud, laulud, tantsimine, joonistamine, klotsidega mängimine jnejne. õues jooksumängud, näomaalingud, veesulistused, liivakastis mängimine, ronimised, rattaga sõitmine ja mängumajades mängimine. Ruumid on väga värvikirevad, seinad on laste joonistusi täis, juba koridoris on kõik seinad pilte täis, isegi lagedest ripuvad alla. Mööblit tõstetakse tihti ümber, lapsed käivad palju ka teistes ruumides mängimas. Tegin poisi rühma toast pilte ka, seekord on ruum siis selline. Kahjuks õuest ei saanud pilte, sest see oli lapsi täis ja nad ei taha, et võõraid lapsi pildi peale jááks.
Õpetajatel on pikad tööpäevad, 8-10 tunni vahel, kui rühma lapsed on kõik koju läinud, siis õpetaja ei tohi koju minna enne kella 6 kui tööpäev lõpeb, istubki siis üksi seal (sest äkki tahab keegi lapsevanem, kes oma lapsele lasteaeda otsib, vaatama tulla), enne minekut peavad õpetajad veel ruumid ära koristama ja õuest mänguasjad, rattad ja igasugu lahtised pudinad ära korjama, et need siis hommikul jälle välja laotada. Ja palka saavad vähe, pidavat isegi vähem saama kui koristajad. Kõigele vaatamata kui majja sisened, siis igaüks, keda näed, teretab sind naeratusega, küsib kuidas läheb, mõni kommenteerib, kuidas Robin tegi seda või toda (suure saladuskatte all sain paar päeva tagasi teada, et meite poiss pidi kõigi suur lemmik olema). Vahel näen küll, kuidas nad õhtuks on hirmus vásinud olekuga, aga naeratada jaksavad ikka. Mnjaa. Müts maha!
Aga kodus mängitakse nii hoopis.
Aga Kai tuli paar nädalat tagasi koju ja teatas, et ta läheb kooli koori laulma. Käisin juba ka kontserdil, oli selline pisike reede hommikune üritus. Pildid on kaunis viletsakesed, sest ega mul poisiga polnud võimalik lähemale minna. Kai seisab esimeses reas mikri taga (kleidiga)
Kui kokkamiseks läheb, siis nüüd on mul 2 väikest abilist. Proovisime nussa shokolaadikreemi pärmitaigna sisse ja oli väga hea tegelt.
Lapsed venivad aina pikemaks ja pikemaks :)
3 kommentaari:
Oii te olete tublid! meil on ka juba nii, et kui taigna möllama hakkan, siis mõlemad poisid on abiks.. pisema peab kül issi vahepeal hoiule võtma :)
Nüüd kirjutades meenub, et enamasti ronib Mattis mulle sülle, kui ma kokkan.. tahab väga näha, mis pannil säriseb ja potis podiseb.. pannkooke peab ka taas pannilt visates ringikeerama. :)
njaa, ma kujutan ette, et närvikava peab ikka väga vinge olema neil lasteaiaõpetajatel... ma oleks vist juba esimeseks nädalalõpuks väsinud sellest übervärvikirevusest, rääkimata lastega pidevast tegelemisest.
Tõsti mõts maha! :)
Kusjuures just õpetajad ise on need aktivistid, kes seda kirevust seal tahavad tekitada ja vahetada, neil ei ole sellist kohustust :) Super jah :)
Postita kommentaar