Hülgepoeg sai järgmisesse klassi

Mister Robin (nagu teda siin õpetajad kohati naljatlevalt hüüavad) on nüüd ujumises edukalt “Hüljeste” klassi läbinud ning alustab järgmisel aastal “Super hüljeste” klassiga.

Nii et selge on koerastiilis ujumine (5m) ja selili vee peal hõljumine. Peamiselt harjutatigi just käte ja jalgade samaaegset töód.

Järgmises klassis tuleb ära õppida sellestsamast selili hõljumisest ümberkeeramine ja koerastiilis edasi liikumine. Distantsid suurenevad ja tehnika paraneb – pannakse rohkem rõhku jalgade õigele asendile jne. Samuti vee all liuglemine, mida nad ju tegelikult on juba beebina teinud, aga eks siis paistab, kuidas see eelnevast erineb. Ja peavad ka bassu põhjast mänguasja üles tooma.

Novembri lõpus oli veel üks tähtis päev meil siin. Poisikratt sai kolmeseks. Loomulikult on tordi kõige tähtsamaks omaduseks küünalde olemasolu… eks neid küünlaid sai siis kordi puhutud enne kui suu magusaks võis teha. Nüúd kui Robin kuskil küünlaid näeb, siis kohe nõuab torti – asi selge eksju! Ja teisel pildil siis poseeritakse uhkelt oma uue ratta seljas.

Ho Ho Ho

Tervitus!

Lõpuks siis kolitud ja internetki jälle majas. Eile said isegi jõulutuled maja külge riputatud ja Kai pani kuuse kokku, piparkooke oleme juba paar korda küpsetanud, aga mida ei ole ... jõulutunnet mõistagi ei ole :D No kuidas seda saakski olla, kui väljas on nii palav ja niiske, et öösel magada ei saa. Ehh, sellega ei harju üks põhjamaa inimene iial.

Ilm on meil olnud vihmane üle kuu aja juba. Kohalikud ei saa aru, mis toimub - nii märga suve nad ei mäletagi. Meil jálle igavesti huvitav nuputada, kuidas pesud ära kuivatada saaks. Jah, Eestis ju ka sajab tihtipeale ja pealegi korteris elades ei ole nagunii võimalust väljas pesusid kuivatada, nii et kus on probleem eksju, pane aga oma kuivatusrest tuppa ja kuivata palju jaksad. Aga ei ole nii lihtne... niiskustase on nii kõrge, et isegi toas ei kuiva pesud ära!! Ja endal on pidevalt juskui kerge higikord peal - selline ebameeldiv kleepuv tunne - niiskustase kõigub 70-90% vahel ja sooja on 30 kraadi ringis (http://www.weather.com.au/qld/brisbane).

Võib-olla on see kuidagi ilmaga seotud, aga me oleme siin küllaltki haiged olnud. Tundub, et igasugu viirused sellist sooja niisket kliimat armastavad ja nii me siin siis põeme järgemööda igasugu palavikulisi väikeseid haiguseid lábi.

Muus osas suuri muutusi ei ole. Viisat ootame endiselt ja nii kaua peame endiselt neid suuri arveid maksma laste eest. Kuidagi punnitame ikka välja. Eks me pidevalt loodame, et ehk saame 3 kuuga ja kui siis ei ole saanud, siis jälle loodame, et ehk ei ole enam kaua jáánud. Iga kord kui jälle Kai kooliraha tuleb ära maksta, siis loodame, et see oli nüüd viimane :) Mis meil muud ikka üle jááb kui loota.

Teil on seal paks lumevaip maas, loodetavasti tulevad siis ka ilusad valged jõulud. Mul oli aga mitu kuud tagasi tohutult ärev elamus kui kesklinnas hommikul tööle tulles mingi firma oma suusariideid reklaamis. Lava oli lund täis!! Ma kargasin kohe juurde ja ütlesin, et te peate mulle kohe ühe lumepalli tegema sellest. Siis ilgelt õnnelikult jalutasin tööle, PÄRIS lumi käes sulamas :D Ehh, ei kujuta ette, kust kaugelt nad selle lume siia pidid tassima :)

Neiuke on sellest nädalast alates suvevaheajal. Olen ikka endiselt imestunud, et vaatamata võõrkeelele ja faktile, et ta alustas kooli siis kui teised olid juba 2 aastat koolis käinud, on tal hinded väga head! Puhta A-d ja B-d ehk siis neljad-viied, ainult ühiskonnaõpetus oli C, mida pole ka imestada - ei tea táiskasvanud eestlasedki Austraalia ajaloost ja valusatest teemadest aborigeenide vallas eriti palju, mis siis veel lapsed. Olen tegelikult väga väga uhke tema üle, ta teab niigi juba rohkem kui mina! Loomulikult matemaatika ja teadus, kunst ja muusika on kindlad viielised ained - loogikat tal jagub - teab väga hásti, kuidas igasugu ebameeldivatest ülesannetest lihtsamalt läbi kavaldada :P Inglise keel on B, mis on ju ikka väga kõva saavutus. Nii et on meil üks pisike taibu siin. Polegi nii pisike enam, peaaegu minu pikkune!

Väike mees kasvab ka hoolega, nagu neil ikka kombeks on. On hirmus õnnelik treppide üle, sealt on hirmus lahe palle alla loopida ja meie kõik siis kordamööda peame käima neid palle seal all püüdmas ja talle tagasi viskamas. Sünnipäevaks sai kolmerattalise töukeratta ja nüüd siis õpib sellega sõitma - allamäge sõitmine on juba selge :) Nagu ikka poisid, on ka tema suur ronija, turnija ja igalt poolt alla hüppaja. Ikka adrenaliin peab pidevalt laes olema, meil arvatavasti rohkemgi kui temal :)

Näe, ma ei tahtnud enne postitust teha, kui meil on uuest kodust mõned klõpsud ka tehtud. No ei ole veel jõudnud teha :) Tuleb siis postitus ilma piltideta teha.

Jookseme veel ehk ainult hulludele

Perekond lõvid üritavad end vahepeal ka veidi liigutada. Isalõvi on vahepeal veidi lõunati jooksmas käinud ning ühel ilusal hommikul märkasin tööle tulles liftis kuulutust. Seal seisis, et 29. oktoobril on toimumas igaastane jooks katusele. Täpsemalt haigla helikopteri maandumisplatsile. Start on loomulikult alt korruselt. Et isalõvi on igasugu hullud üritused tõmmanud nagu meepott Puhhi, siis ei olnud pikka mõtlemist, et end kirja panna. Seda enam, et üritus tuuakse ‘koju’ ehk siis tööle kätte.

Niisiis ootas ees kümme korrust treppe pluss viimane tõus katusel helipad’ile. Vasemal pildil on katuse serva tagant paistmas see kopterite maandumisplats ja sealsamas majast veidi väljaulatuv trepikoda mida mööda üles jookstigi.  Ainukene asi, mis veidikene kahtlust valmistas oli hommikune kohalejõudmine. Siin on nimelt kombeks kõiksugu üritusi suhteliselt vara korraldada. Esiteks tehakse seda kuumuse pärast ning teiseks toimus see jooks reedesel päeval ning arvatavasti ei taheta sellega tööpäeva segada. Niisiis oli algus kell 7 hommikul. Mis tähendas 4.50 äratust. Aga lõpuks osutus see päris lihtsaks. Väiksesd viperused bussiga küll olid aga jäi veel aega ennem starti mõned pildid teha ja soojenduseks sörkidagi.

Neil piltidel on näha stardi koht ja trepid ise. Ees ootas 20 sellist juppi ning lisaks veel 2 sutsu helipadile. Rahvast oli startimas rekordilised 200 osalejat. Hõigati ka välja 2 aastat tagasi püstitatud rajarekord 1.20. Tundus päris kiire. Ma ei osanud enda kohta mingit prognoosi teha. Starti läksin mõttega end mitte ribadeks jooksta ja mõnusasti üles jõuda. Et tegemist on ka ‘fun’ üritusega (kui keegi oskab hea ja lühida eestikeelse vaste välja pakkuda, siis võin vabalt ära parandada ) ja korraldajad olid välja pannud auhinna parimale kostüümile, siis oli startimas näha igasugu huvitavaid tegelasi.

Kuulutati välja üllatuskülalised – Queensland “Reds” – kes on kohalik rägbitiim. Rägbi ja jalgpall – see ovaalse palliga mäng kus palli rohkem käes tassitakse on siin ülipopulaarsed ja mängijad on vägagi au sees. Rahvas tervitas neid tormilise aplausiga.

Ja lõpuks läkski lahti! Külalised kõigepealt, siis eelmiste aastate tulemuste põhjal kiired jooksjad, siis need kes end niisama kiireks pidasid ning jalutajad kõige lõpus. Ma võtsin koha sisse kusagil kiirete seas, sest päris jalutajaks ma end ka ei pidanud. Iga kümne sekundi tagant lasti osaleja rajale ja nii me siis “trepile” tormasimegi. Enne starti tuli selline tuttav mõnus ärevus ja surin sisse. Ja siis oligi minu kord ning spurisin rajale. Püüdsin mitte kohe üle pingutada ja hoida jõudu ka lõppu. Eks ma teadsin, et kui juba joostes minna, siis lõpus läheb igal juhul raskeks. Esimesd 3-4 korrust oli väga mõnus ja kerge. Vaatasin läbi klaasi publikut ja rühkisin ülespoole. Siis hakkas raskekmaks minema. Enam ei pannu publikut tähele. Kuna mul polnud oma vormist aimugi, siis ootasin et tagant tulevad kiired ja vupsavad mööda. Aga kusagil 5-6 korruse paiku hakkasi hoopis mulle inimesed selg ees vastu tulema. Ei mäleta, aga kuskil 3-4 kodanikku järgemööda olid ülesminekuga päris hädas. See innustas edasi pingutama ja andis aimu et oli hea mõte alguses veidi tagasi hoida. Aga raskeks läks ikka – 7-8 oli juba tahtejõul liikumine ja 9-10 ei mäleta peaaegu üldse. Selleks ajaks oli piimhape oma töö teinud ja ülesminemise muskel suht jõuetu. Korruste lugemine oli ka sassi läinud. Keegi rühkis veel minust mööda aga äkki oli trepp otsas ja tuli katusele pöörata. Seal selgus et tasasel maal liikumiseks oli veel jaksu küll ning 50m sprint oli päris korralik. Veel viimased astmed ja finish!

“Punased” olid helipadil koridori moodustanud ja ergutasid lõpetajaid. See oli ikka väga mõnus niimoodi vastu võetud saada. Iga lõpetaja sai ka joogipudeli pihku – nagu korralik jooksuüritus kohe. Tasapisi taastus hingamine ning tegin üleval veel mõne klõpsu. Mine tea, millal järgmine kord sinna saab.

See parempoolsel pildil olev kõrgeim maja on see, kus ma tööpäeviti 8. korrusel kohaliku tervishoiuameti heaks tööd teen. Täpselt varjab kesklinna vaate ära! Ning “hobune” võitis parima kostüümi auhinna. Lisaks oli veel huvitav näha, et kõik on valmis hädaolukorraks. Ei-ei, mitte jooksuga seonduvalt. Aga kui keegi kopteriga kohale tuuakse, siis on seal üleval ootel ratastel voodi ning üks lift seisab pidevalt üleval uksed lahti. Tore näha, et abivajaja jõuab võimalikult kiirelt arstide hoole alla.

Ah jaa, tulemustest ka. Esikoht läks seekord jagamisele. Selle aasta võitjad jõudsid üles 1.28-ga. Minule kirjutati lõpuprotokolli ajaks 1.52 ning kohaks 30. Selle kohta võiks lausuda kurikuulsad sõnad: “Pole paha keskkonnaministri kohta”. Järgmine aasta jälle! Tulge ja lööge kaasa!

Uus kodu

Tervitus üle pika pika aja!!

Palun vabandust, et ei ole nii pikalt jälle elumärki andnud, ei taha kedagi muretsema panna. Viimati kirjutasin, et olin oma tervise párast juba päris mures ja lasin kallid testid teha. Paari nádalaga sain vastuse, et testide járgi ei ole mu kilpnäáre haige ega ka kolesterool liiga kõrge jne. Ühesõnaga testide járgi on küll üks tänapäeval levinud naisi puudutav jama, aga mitte midagi sellist, mis peaks olemist lausa füüsiliselt piinavaks tegema. Niisiis - stress, depressioon, ärevus, muretsemine - kõik see hakkas lihtsalt märku andma, et nüüd tuleb midagi ette võtta. Nii et olin vahepeal väga väsinud ja viletsas meeleolus ja ei olnud tuju ega jaksu arvuti taga istuda.

Kolmapäeval õnnestus mul osaleda ühel loengul, kus üliaktiivne mõnusa huumorisoonega lektor andis palju mõtteid, kuidas muutustega elus paremini hakkama saada. Saime pool päeva kõhud kõveras naerda ja erinevaid rollimänge harjutada. Lahkusin päris tublisti motiveerituna, kuhjaga mõtlemisainet (tegutsemisainet tegelikult) kaasas...

Tahtsin ka jagada üht linki veebilehele, millel olen viimased paar nádalat aeg-ajalt peatunud, et ennast jälle jalgele aidata ja õppida elu uuesti positiivsemalt nägema. Mine sa tea, ehk on hea abimees kellelegi teiselegi... kahjuks on lehekülg ainult inglise keeles... http://moodgym.anu.edu.au/

Ja nüüd siis liigun tagasi postituse pealkirja juurde. Kuna nüüd novembri alguses saab meie üürileping jálle läbi, siis tuli meil uus pesapaik leida. Kui nüüd kõik ilusti plaanipäraselt läheb, siis laupäeval allkirjastame lepingu ja elame járgmise aasta Kai koolile väga láhedal - kui hullusti venida, siis võib lausa 5 minutit kooliminek võtta :) Maja ise on nagu meil Eestis ridaelamud, otsa pealne boks. Kahekorruseline seekord (millegipárast on see Kaile hirmus oluline), 3 suht väikest magamistuba üleval korrusel ja elutuba ja pisike avatud kööginurk (arvatavasti oluliselt mitte suurem kui hrustsovka köök), ühene garaaz ja väljas suhteliselt ruumi ei ole. Eks me paneme mingi hetk pildid ka. Selles majas on isegi loomapidamine lubatud, mida just väga tihti ette ei tule, mitte et me seda võimalust kasutada kavatseks. Nüüd tuleb vaid oodata, millal noormehele lasteaiakoht vabaneb, siis oleme kogu täiega jälle natuke rohkem linna pool ja bussisõidu peale läheb oluliselt vähem aega - võit 20 minutit!

Kolime 15 november ja arvatavasti siis võtab mõne nádala, enne kui meil kodus jälle Internet on. Nii et palume siis emmedel-issidel-õdedel-vendadel mitte pabistada. Tööl saame ikka pilgu meilidele peale visata, nii et päris leviaugus ei ole siiski.

Tasapisi sammume

Tänan tänan heade sõnade eest! Vaikselt harutame oma sasipundart lahti jälle, küll kõik lõpuks laabub. Igatsus on mägede kõrgune.

Inimene õpib kogu elu

Ka seekordne postitus ei pakata just rõõmust, kuid tahan selle siiski kirjutada, sest vahel mulle meeldib vanu postitusi sorides avastada, et nii mõnestki raskusest on minevikus üle saadud, nii et kes virinat lugeda ei taha, siis parem mitte alustadagi :)

Sain jälle “õppetunni”, et enne uuri ikka kõike hoolega ja siis alles tegutse. Juttu tuleb sellest, kuidas mitte-resident ei tohi haigeks jááda. Olen siin igasugu erinevate ebameeldivate sümptomitega hädas olnud juba kuid ja eks ma selle va raha pärast pole end ka arsti juurde vedanud. Aga viimase kuu jooksul läks asi juba liiga kahtlaseks, lisaks nõrkusele-iiveldustele-väsimusele jm millest ma siin kirjutada ei taha, hakkas kahtlastest kohtadest valutama ka veel. No kõva vähiliste ajalooga pere nagu me oleme, otsustasin, et nüüd tuleb see rahaline laks ära kannatada ja kindlaks teha, et midagi nii hullu kallal ei oleks. Selliste asjadega tuleb ikka võimalikult kiiresti jälile saada. Mõtlesin siis endamisi välja, et mis see summa võiks tulla, mis veel kuidagi välja kannataks, enne muidugi uurisin ka. Eks siis tehti Ultraheli, veretest ja uriinitest. Novat ja lõpuks tuli ikkagi kokku 2 korda rohkem kui oma niigi halvas ennustuses olin teinud. Loomulikult ei tulnud ma mingite asjade peale, mille eest ka maksma peab. Müstika. Kohalikud järjekordselt peaaegu minestavad kui kuulevad. Tulemusi veel ootan, aga ise arvan, et kilpnäärmega probleemid, kahtlaselt palju kokkulangevaid sümptomeid, aga eks siis paistab, mis arst räágib.

Nii et sain jälle õppetunni – ei ole vaja arsti juurde ronida kui raha ei ole. Seekord läks asi tõesti minu jaoks üle piiri. Noh siiamaani olen püüdnud mitte närvi minna, et me siit kunagi mitte mingit abi ega toetust ei saa (miks peaksimegi eksole), aga vot seda ma ei oodanud, et inimene kasvõi las sureb maha, aga kui raha ei ole, siis arsti juurde ära roni ja proovi siis edasi funktsioneerida oma hädadega. õnneks jah ma siin suremas ei ole, aga ikka veretesti ja uriinitesti eest 10 kordset hinda küsida on ikka ebainimlik küll. Ja ega laste puhul ju ka mingit allahindlust ei tehta, nii et andku Jumal, et lastega kõik hästi oleks! Ja siis kõnnid linna vahel ja iga nurga peal on mingi rahakogumise ühing raha palumas, ikka maailmas elavate vaeste laste jaoks – näiteks Läti on nende nimekirjas täitsa olemas. Paar päeva tagasi olin ikka nii vihane, et kui mõni neist oleks teele ette sattunud, siis ma vist küll poleks suutnud rahulikuks jäáda. Kes minu laste jaoks raha annab kui peaks häda káes olema?!

Selline lugu selle haigeks olemisega siin. Olen siin paari päevaga maha rahunenud jälle, no nii enam-vähem, eks tuleb jálle hakata nuputama, kuidas sellest olukorrast nüüd välja sipelda. Eks on olnud neid raskusi siin küll ja veel ja üldsegi – kellel neid ei oleks! Aga seekord mõtlesin kúll, et sai vist ikka üks väga vale otsus tehtud, tea kas sain oma roosadest prillidest nüüd lahti?

Kes nüüd mõtleb, et mida k…t te sinna siis ronisite, ise olete süüdi ja ongi teile paras… siis las mõtleb omaette edasi… vähemalt oli meil julgust midagi ette võtta ja proovida oma unistusi täide viia.

Teistele teeme suured kallid ja soovime jaksu ja olge hästi terved :)

Eluvaim taastub

Tore on teada, et inimesed viitsivad vahel siia põigata ja uurida, mis toimumas ja poetavad hea sõnakese. Eks ta vist nii ongi, et mida kaugemal omadest, seda suurem igatsus ja kasvõi läbi interneti suhtlemine olulisem. Mitte et ma ise hullult aktiivselt kõigiga siis suhtleks eksole…

Meil õnnestus päris pikalt terved olla seekord. Aga eks lastega neid haigusi ikka käib ja nagu meil arstionu naeris, et tubli poiss, ikka ilusti peab jagama teistega. Nagu alati, oli ka seekord Roland see terve meil, teised pidid ikka midagi läbi põdema. Nüüd ma olen veel see viimane oma antibiotsi kuuriga poole peal.

Enne veel kui kodus põdema kukkusime, käisime Gold Coasti “EKKA” üritusel ka. Ja nägime ka lõpuks ära need ülipopulaarsed hobuste võiduajamised. See on siin jah ikka klass omaette. Mis seals ikka, suur ringrada, väga palju möla läbi suurte kõlarite ja tohutul hulgal õlut kaanivaid kohalikke nii õues muru peal kui seemistes hallides, ikka pikad read telekaid seina peal tähtsaid sõite näitamas. Siin vist kõik kohalikud teevad panuseid ka, raha ei ole oluline, fiiling on tähtis, et siis on vist põnevam kaasa elada.

Teine kummaline lugu on sellel üritusel veel naistega. Need löövad end nii üles, et ma arvan, et üks tavaline eestlase pulm ikka kòvasti kahvatub selle kõrval. Ikka meeletud peokleidid aetakse selga, mingi suured tähtsad tutid topitakse pähe, jube kõrged kontsad alla ja siis kooberdatakse mööda muru. Ise muidugi joovad ja ürituse lõpuks ma tõesti imetlesin, et nad ikka suutsid nendel kontsadel minema kõndida. Náe otsisin internetis mingi pildi, et natukenegi oleks aimu teil, millest ma ráágin siin, kuigi tegelikult on need daamid pigem tagasihoidlikult riietatud :)

 

Tegelikult on seal ikka väga suurel hulgal imekauneid naisi, pikajalgsed kaunitarid, loomulikult pole mul siia pilti panna, sest ega mul mees loll ka pole, et neid pildistama kukub ja siis párast oma lühijalgse  naise káest kodus kolki saab :) Aga jah, vaatepilt on kummaline tõesti ja justkui ei sobi õllesele vabaöhuüritusele minu silme lábi.

Lapsed vähemalt on taaskord leidlikud. Kui kelguga máest alla lasta ei saa, siis tuleb end alla rullida! Kõik lapsed siin pildile sattunud, nii Kai kui suur ja väike Robin. Nende jaoks páeva tipphetk muidugi.

Kõigile sinna kah jaksu ja mõnusat sügist!

Heia

Eelmisel nädalal saime oma kauaoodatud hinnangu kätte ja eile esitasime oma viisaavalduse (selle õige viisa nüüd). Paari päevaga saame kindlasti kõik dokumendid internetti üles laetud ja edasi oleneb migraameti ametnikest kui kiiresti me oma otsuse kätte saame.

Muidu on ikka kõik endine. Punnitame, et rahadega ots-otsaga kokku tulla, osad töötavad ja osad ajavad koolis tarkust taga. Poiss alustas haigusejamaga paar nädalat tagasi, siis sain ise kah jamad kallale. Selline üleüldine suur väsimus on. Ehh, ikka lapsed on väga erinevad – just räákisime suvaliste inimestega tänavalt, kellel sama vana poisipõngerjas, et neil magab laps 3 tundi päeval ja 12 tundi öösel. Täielik müstika! Meil on hea nádal see, kui me ühe öö magada saame, ilma et öösel mingi jorin või lausa tramburai ei käiks. Mis sa siis ikka muud teed kui loodad, et küllap ükskord hakkab magama ka.

Nüüd siis kui ootame teise viisa vastust, siis anti meile nn. vaheviisa ooteajaks. Hea nali jälle oli see, et kuna viisatüüp muutus, siis tuli laps uuesti kooli sisse kirjutada – tegelikult táhendab see seda, et täidad uue avalduse, et kas mu laps võib ikka teie koolis edasi káia, direktor annab loa ja siis maksad lisaks tavalisele semestrimaksule veel lisaks sisseastumismaksu, kuigi tegelikult ju mitte midagi ei muutunud. Nojah, ikka aina imestan, kuidas riik oskab iga nurga peal omale raha teha.

Ravikindlustuse liik ka muutus seoses viisatüübi muutusega, kuni otsuse teatavaks saamiseni oleme “külastaja viisa” peal, mille maksud on tunduvalt suuremad kui tudengiviisal olles. Tuleb siis loota, et ei pea kaua vaheviisa peal olema...

Loodetavasti on teil seal ilus sügis ja mitte liiga porine või tuuline. Jaksu! Tänud kaasaelajatele!

Asjade käik

Nagu ma arvatavasti juba enne kirjutanud olen, siis hakkab meie praegune viisa otsa saama. Selleks et uus viisaavaldus sisse anda, tuleb lasta mu siinne haridus Austraalia Raamatupidajate ühingu poolt ära hinnata. Kohe seletan milleks.

Loomulikult ei ole Austraalia huvitatud, et iga suvaline siia elama lasta, vaid et ikka võimalikult targad ja tublid tuleks ja töötaks hoolega (keegi peab ju kohalikele neid mõnusaid tööturahasid ja muid riigitoetusi välja teenima! :D). Riik on andnud välja nimekirja ametitest, mille esindajatest on riigis parasjagu puudus ja seda nimekirja muudetakse vastavalt vajadusele (siiani on see toimunud igal aastal). Selleks et Austraalia sinust huvitatud oleks, peab sul olema piisavalt töökogemust tolles nimekirjas oleval ametilkohal või siis haridus, mis vastab riigi poolt seatud kindlatele tingimustele. Nagu näiteks minimaalne õppeaeg, mille jooksul õppekava võib läbida, samuti minimaalne õppeainete arv ja ka sisu.

Eks migreerumine on siin ikka väga suur rahategemine ja koolid on vágagi huvitatud, et nende õppekavad migreerumiseks vajalikele tingimustele vastaks. Nii on siis riigil taas nimekiri kõikidest õppekavadest, mis tigimustele vastavad. Tähtis on kõikidest ettekirjutustest täpselt kinni pidada, kaasaarvatud õppeaeg… Kui läbida õppekava kiiremini kui minimaalselt riigi poolt ette kirjutatud (sest sa näiteks oled maru tubli ja õpid ka suvevaheajal), siis teatud viisatüüpidest pole mõtet unistada. Jube keeruline masinavärk on see viisandus siin jah.

Me sattusime siia tegelikult just suvevaheaja alguseks, loomulikult ei kavatsenud ma ju nina nokkima jääda, vaid asusin kohe õppima. Järgmise aasta suvevaheajal aga pidin sunniviisiliselt suvevaheaja võtma, et mitte liiga usinalt kooli lõpetada, sest sel juhul oleksin lõpetanud 1 kuu liiga kiiresti ja oleks edaspidised võimalusd ära lörtsinud. Jah, tinigmused on kohati väga imelikud. Ju see on jälle hea viis tudengile töötamiseks aega anda ja järgmiste semestrite jaoks raha koguda. Meie puhul kahjuks osutus see suvevaheaeg hoopis õuduseks kuubis, sest mul ei õnnestunud tööd leida ja kõik säástud olid otsas. Nii lasteaed kui kool on hirmkallis, mõlemat me endale lubada ei saanud. Loomulikult pidi Kai koolis käima, mina jäin poisiga koju. Paha lugu oli see, et ainult Rolandi palgaga ots otsaga kokku tulla oli oi kui raske, koolide rahad ka kokku korjata - täiesti võimatu. Lõpuks leidusid siiski need võrratult head inimesed, kes uskusid, et me sellest jamast välja rabeleme ja laenasid raha, et saaksin kooli ära lõpetada. Nüüd on kool läbi ja on olemas ka töókoht. Kahju, et ei ole täiskohaga töö, sest iga dollar on meile väga vajalik, aga olen õnnelik, et omandan ju seda kohalikku töökogemust, mida siin kõik kuulutused küsivad. Pean häbelikult tunnistama, et olen meie üle ikka väga väga uhke – vaatamata kõigile raskustele ja hirmudele püüame end ikka jalgele sundida ja edasi pressida. Peaasi, et kannatust ja meelejõudu jätkuks, pikk tee on veel ees. Ja ikka tänaks neid kalleid inimesi, kes meile kogu selle aja jooksul on toeks olnud, hea sõna poetanud ja kaasa elanud.

Oi, nüüd läks heietamiseks. Viisajutu juurde tagasi pöördudes… Kuna meil praegune viisa lõpeb paari nädala pärast, siis me ei tahtnud vene ruletti mángida ja oodata, et ehk jõuab hariduse hinnang ikka viimaseks minutiks kohale. Õige viisa asemel tuleb siis valida praegu üks teine. See on nn. Koolilõpu viisa, mis on ette nähtud töökogemuse saamiseks pooleteise aasta jooksul. Selle viisa tüübi puhul piisab sellest, et me oleme oma hariduspaberi hindamisele saatnud ja ei ole oluline, et vastus käes oleks.

Tegime just online avalduse ja saatsime ära ja oh üllatust! (mis ei olegi nii hirmus suur üllatus siinset IT-d silmas pidades), arvuti jäigi asja saatma ja siis saime veateate ka veel otsa. Lõpuks siis avastasime, et raha on arve pealt ära võetud, aga mingit kinnitust me ei saanud, et avaldus ka kátte on saadud. Eks kui raha võeti, siis läks avaldus ikka läbi, ainult et nüüd tuleb jälle ekstra kuskile migra-ametisse kohale ronida ja mingi number või kood saada, millega saab edaspidi avalduse käiku jälgida. Samuti ei saa me ilma selle numbrita dokumente üles laadida. Nii et halleluuja!

Ja lõpuks ongi vist nii, nagu mitmed teisedki rääkinud… et kui elamisluba käes, siis oled kogu sellest võitlusest nii läbi, et ei jaksa rõõmugi tunda :D

Botaanikaaed

Meil on siin 2 botaanika-aeda – üks väiksem kesklinnas ja teine veidi kaugemal. See on päris suur lahmakas – 52 hektarit ja mõne tunni jooksul suutsime vaid väikese osa läbi uurida. Nii et, Enna, ma usun, et sulle seal uurimist jaguks mitmeks páevaks :D

Tegelikult pidime seal paari tóökaaslasega kokku saama ja piknikku pidama, aga neil juhtus teel mingi sekeldus, nii et otsustasime ooteaja põnevamaks muuta ja asusime uurimisretkele. Nagu karta on, siis ega lastega koos ei ole põhirõhk pildistamisel, aga midagi ehk ikka.

Peamine mulje oli enamasti, et oh jeerum jeerum, kuidas taimed nii suured saavad olla. Päris tihti tuli itsitades nentida, et mnjaa, olen muidugi sellist taime näinud, ema mul ju ka igavesti rohenäpp, taimed kohe kasvasid isuga. Aga vot selliseid mõõtmeid ma polnud enne näinud :D

Eriti lemmikuks osutus seekord Jaapani Aed ja bonsai maja. Bonsaipuud on mulle alati meeldinud, mulle oli tõeline maiuspalaks erinevat liiki bonsaisid náha. (Ma teid hulgim nendega tülitama ei hakka). Üheks suureks unistuseks on kunagi oma aed jaapani stiilis korraldada koos kivide ja veesilmaga. Alloleval pildil on too aed veel ilma veeta, alles ehitamisjárgus ehk järgmine kord siis.

Lastele oli oma rada välja mõeldud, anti paber kätte ja siis pidid igasugu kujusid üles otsima ja vihjed olid seotud ümberolevate taimedega. Tüdrukud olid päris õhinaga ametis, poiss sörkis hoolega sabas.

Siin on üks vahva homaar köögitarvikutest ja uksehaakidest.

Tagurpidi õitega põõsas

Üleni ogaline puu…

Ja vuntsidega puu…

Troopikamaja kuppel.

Sellest majast leidsingi oma vanad tuttavad potitaimed, ainult et kümneid kordi suuremana. Kaldtee viis üles ja sealt avastasime veel väikese basseini kaladega.

Siis oligi aeg piknikku pidama minna.

Saiajäägid söötsime partidele kõrvaltiigis. Iibised, va varganäod aga passisid hoolega peale ja niikui lastel croissant-e näpuvahel nägid, nii napsasid terve suure saia káest ja panid ajama :D Lastel muidugi lõbu laialt, tuli aga uus sai näppu võtta ja loota, et juhtub jälle. Náe, jalutab minema oma saagiga…

Lõpuks oli meil kangesti hea meel, et teistel tee peal sekeldusi tekkis. Nad, igavesed laiskvorstid, poleks viitsinud kuskile jalutama minna ja meil poleks aimugi, mis seal kõik avastamist ootamas. Kindlasti läheme veel.

Segapudi postitus

Täna on meil vaba päev – riiklik püha EKKA seekord. See traditsioon sai alguse juba väga ammu, u. 1875 .a. loodi liit (National Agricultural and Industrial Association of Queensland) sisuliselt farmeritele nende tegevuse edendamiseks ja arendamiseks ning et anda võimalus ka maainimestele Brisbane-i linna toredusest osa saada suure näituse-pidustuste näol. Ja Brisbane-i linna elanikud on õnnelikud ühe vaba päeva üle siiamaani. Nagu eelmisel aastal juba ka kirjutasin, võib kohapeal näha meeletut hulka erinevat tõugu veiseid, lambaid, kitsi, hobuseid, kodulinde jnejne. Lisaks palju lõbustuspargilaadset meelelahutust lastele. Ning otse loomulikult suurel hulgal kaupmehi oma kraami müümas. Sellel aastal me hoidsime sellest üritusest heaga eemale, sest meil ei ole praegu taolisi lisakulutusi vaja. Praegu on aga Rolandi töökoht näitusekohale väga lähedal ja kui juba fotokas kaasas oli...

Ja siis koduteel jäädvustas tolle mõõgapoe kah pildile, millest ühes eelmises postituses räákisin.

Kai kreeka-e asend õppimiseks. Arvatavasti tulevad niimoodi vastused paremini pähe :D Nägu on küll kaunis hädine peas – teeb oma iganädalast juttu. Iga nädal on umbes 10 sõna, mille kirjutamist harjutatakse põhjalikumalt koolis ja kodus tuleb nendest siis nádala jooksul üks jutt kokku mõelda.

Tuli selline imelik postitus, ilma konkreetse teemata, aga las ta olla siis pealegi selline :)

Lähme sõidame

Käisime vahepeal jälle Gold Coasti rahval külas. Ilm oli nii ilus, et otsustasime kohe skateparki sõita ehk maakeeli siis koht, kus noored saavad oma hulljulgeid ratta ja rula trikke harjutada. Ohh sa jutt – kus ikka teevad!! Ja kui ma nüüd pilte vaatan, siis tuleb välja, et me oleme suud ammuli vahtinud ja mitte pildistanud :D Midagi siiski jäi pildile ka.

Kogu plats oli parasjagu suur ja neid “kausse” ka ikka mitu (andku asjatundjad nüüd mulle andeks, minul pole ju aimugi, kuidas neid kutsuda, pean poistel tunde võtma)

Ja eks see tavaline lugu ikka käis, et rattaga kaussi äärest alla ja teisest äärest hüppega üles ja osad ikka väga kõrgele ja siis tuleb ju veel jalgu tõsta nii ja naa. Aeg-ajalt viskas üks naine sinna ääre peale kõhuli maha ja lasi poistel endast üle hüpata – hullumeelne, ma ütleks. Aga ühegi kriimuta ta jäigi.

Üks nurk oli vaikne ka, ei tea miks.

Kahjuks ei ole meil ei tõukekat ega ka rula, aga õnneks Suur Robin laenas lahkesti, nii et igaüks sai natuke proovida, ta ise käis ikka õiget asja ka tegemas seal kausis, nagu õige mees kunagi, meie omad harjutasid seekord veel tasasel maal.

Tegelikult on ju nii tore, et noortel on olemas koht, kus olla ja teha, mis neile meeldib. Ja lõbutsemas käivad isegi mitte nii noored, oli ka meist vanem meesterahvas seal rulatamas, täiesti omas elemendis.

Vaat kuidas elatakse!

Mulle avanes erakordne võimalus korraks näha, mis lõbud rikkamate inimeste eluga kaasas käivad. Arvatavasti nagu paljudes asutustes ka Eestis, on töötajatel võimalik asutuse kulul mõnel koolitusel käia kuskil kaugemas, loodetavasti ka kaunimas paigas. Tavaliselt saavad sellistele väljasõitudele kaasa ainult alalised töötajad ja sellepärast ütlesingi alguses, et erakordne võimalus, sest mina olen ainult lepinguline. Aga meie ülemus ütles, et nad on minuga niivõrd rahul ja õnnelikud, et nad väga loodavad, et asutuses tekib mulle ka alaline koht ja nii ma kaasa saingi.

Vahelepõikena selgitan korraks ka siinset tööturu praktikat. Siin on väga tavaline, et kasutatakse ajutist tööjõudu kasvõi üheks päevaks kellegi asendamiseks. Näiteks oli meil mingisugune “töötajate päev”, kus terve päeva jooksul erinevad inimesed rääkisid, mis nende valdkondades toimub ja suur boss tutvustas firma strateegiat, et siis me kõik teaksime, kuhu poole suund on võetud. Pean tunnistama, et kole igav päev oli, mitte ainult mulle, paljudele. Kahjuks kipub nii olema, et kui meie suur juht jutustab, siis kõik kipuvad magama jääma, ometigi on ta muidu täitsa tore mees. Osad lihtsalt ei oska, mis teha.

Nii, aga näiteks selleks üheks päevaks kutsuti agentuurist keegi neiu, kes võttis päev otsa telefoni vastu, sest meie oma telefonineiu on ometigi ju firma töötaja ja peab ka sellest päevast osa saama võtta.

Tavalisem on siiski kui asendaja võetakse paariks-kolmeks nädalaks või kauemaks. Nii ma sinna ju sattusingi – asendama kolmeks nádalaks. Peale seda oli parasjagu suur konverents korraldamisel ja vajati mind seal appi. Ja niimoodi ma olengi seal asutuses tilkunud ja alati püüti kohe midagi välja mõelda ja leida, et ma ära ei läheks. Kuna tegemist on mitte-tulundus asutusega, mida finantseerib riik, siis ei ole võimalik lihtsalt uut töökohta luua, vaid tuleb oodata, kuni tehakse uus leping ja selgub, kas uue koha jaoks antakse raha.

Mis on veel erinev (või siis ma ei ole Eestis ise kokku puutunud, aga on olemas), on erinev lepingulise töö iseloom. On olemas lepingud, kus määratakse ära, mitu päeva nädalas töötad või kui palju tunde. Aga teine sort lepinguid on sellised, kus oled mingiks perioodiks töóle võetud, tead oma tunnihinda, aga tunde kindlalt paika ei panda. Siis ülemus jooksvalt teatabki, järgmine nädal on meil sind vaja nii ja naa palju tunde või päevi. Mis sisuliselt tähendab, et sa ei tea iialgi ette, kui palju sa sellel nädalal teenid. Arvatavasti ilma lasteta pole see midagi hirmsat, lastega on olukord muidugi keerulisem – ka siin ei ole lasteaias vabu kohti igal suvalisel hetkel, seega ei saa ka öelda, et see nädal tuleb laps 2 päeva ja järgmisel 4. Nii et vahel jah hambad ristis tuleb maksta lasteaia tasu ka nende páevade eest, kus ise midagi teenida ei saa, muidu on oht, et keegi teine võtab koha alaliselt endale ja loomulikult eelistatakse lasteaias lapsi, kes kindlat sissetulekut tähendavad.

Samas on siin ka väga levinud, et töötatakse näiteks 4 päeva nádalas (eriti naised). Ideaalne variant ma arvan, siis jääb üks päev nädalas, kus kõik on eest ära ja saab nädalavahetuseks kõik korda teha/pesud pesta jne ja siis hoopis midagi lahedat perega ette võtta. Nii et töötamisviise on siin erinevaid.

Hea küll, jutu teema peale tagasi liikudes… Sõitsime Sunshine Coast-i, Brisbane-i linnast u. 100 km põhja poole. Koha nimi jálle naljakas – Mooloolaba. Seal toimus meil kahepäevane koosolek-arutelu osakonna strateegia paikapanekust ja kui ma alguses mõtlesin, et ohhhh pühhha jummmal küll (nagu mu isa ilmekalt oskab öelda), et mis mulliajamine sellest küll tuleb. Tegelikult aga ragistasid kõik ikka hullumoodi peaaegu 2 täispikka tööpäeva.

Tegin loomulikult pilte ka hotelli “toast”, kus ööbisime. Tegemist oli pigem korteriga, milles 3 magamistuba 

Aknaga vannituba, suure mullivanniga

elutuba

 

Köögis olid olemas kõik vajalikud nõud – potid/pannid/ahjuplaadid, isegi kartulikoorija jnejne. Loomulikult ka triikraud ja lausa pesuruum koos pesumasina ja pesukuivatiga.

Kõige võimsam oli vaade 13-ndalt korruselt ja otse mere ääres. Siin pildil on mu kallis töökaaslane, keda asendasin kunagi. Tohutult armas neiu.

 

Ja siis veel üks väike klõps ületee naabritest – pange táhele basseini nende rõdul pilvelõhkuja viimasel korrusel. Oehh, no on ikka elu! Ma ei taha ettegi kujutada, mis see kõik maksab :D

   

Mis ma oskan öelda. Esimene hetk oli küll tohutu imetlus, milline vaade ja milline korter ja tegemist on hotelliga, mitte kellegi koduga. Ma oleks loomulikult väga rahul, kui mul selline köök siin oleks :D Teise päeva õhtuks maandusin lõpuks koju, lapsed tulid rõõmukisaga vastu, mees tuli ja kallistas ja nii hea oli olla – oligi kõik, mida mul vaja! Küll kõik muu ka kunagi tuleb :)