Nutulora

Ma ju tean, et aegade jooksul on tekkinud nii mõnigi inimene, kes sellel blogil silma peal hoiab. Või siis hoidis, sest juba tükimat aega siia ei teki ju midagi. Eks sellel on mitu põhjust.

Esiteks on lihtne füüsiline väsimus. Aga mis siin salata, see pole kahjuks peamine põhjus. Kuidagi raske on siia kirja panna meie praegust tegelikku olukorda, sest lisaks kaasaelajatele ja toetajatele on siin ilmas oi kui palju parastajaid ja teiste õnnetuse üle rõõmu tundjaid. Mitte ei tahaks neile viimastele "toitu" pakkuda, aga lõppude lõpuks asjad on nii nagu on ja eks see parastamine ei muuda olukorda suurt halvemaks, toetava sõna kuulmine aga kosutab palju.

Niisiis olen jõudnud punkti, kus viimnegi lootuseraas hakkab kaduma ja hirmul on eriti suured silmad. Rahadega on nii jamasti, et kogu suure tööga teenitu kulub tavaelu peale, iga kord kui oleme suutnud tibakesegi koguda, siis tuleb mingi suurem ettenägematu kulutus ja tuleb veelgi juurde koguda, et see ära maksta. Näiteks lapsed jäávad haigeks, loomulikult tormame siis arsti juurde, aga ühe lapse arstile ette náitamine läheb maksma nii u. 500 kr, kui láhed kahe lapsega, siis loomulikult topelt raha. Pluss veel rohud. Sellest saame kunagi hiljem tagasi 30%, aga see on kunagi hiljem ja raha on alati vaja kohe, mitte kunagi hiljem. Või siis saame iga kolme kuu tagant elektriarve ja loomulikult on see selle ajaga liiga suur, et suudaks kohe laksust ära maksta, nii me siis hoiame aga kokku (ma ei saa enamus aega ise ka aru, kust me veel kokku suudame hoida) ja saame lõpuks arvega hakkama. Aga siis on jálle uus kulutus ukse ees jnejne. Ehk siis tavaline elu, ainult et meie kulutused on siin liiga palju suuremad kui kohalikel ja siia tulemist planeerides me selle lihtsa asja peale ei tulnud. Ja peale selle on meil veel Eestis kaks ülitähtsat tegelast, kelle pärast süda tilgub verd, oleme neidki alt vedanud...

Me küll uurisime hindu ja palkasid, teadsime isegi minu kooli ja tütre kooli raha kohta, aga me ei lollakad ei arvestanud näiteks, et poisi lasteaed on nii lõpmata kallis. Ja tööl käimiseks või kooliskäimiseks on vaja lapsed kuskile panna... Oli mitmeid olulisi pisiasju, mida too agentuur meile ei räákinud või siis ei teadnud ise ka ja me ise ei tulnud kõige peale, mida kõik uurima peaks. Ja muidugi ei planeerinud me väga korralikult oma eelarvet jne

No vat. Sellistes oludes ei ole me suutnud koguda mu viimase termi kooliraha ja pole ka rikkaid tuttavaid, kellelt seda raha laenama minna. Pangalt me laenu ei saa viisa tüübi tõttu ja termi vahelejätmise kohta ka ei tea, sest kui alustada järgmine term, siis see lõpeb hiljem kui meie viisa aegub. Kas seda pikendatakse või mitte, seda ma ei tea. Nii et oleme siin suures segaduses, ainult lapsed on rõõmsad ja mängivad oma mänge, nagu alati. (Panen nüüd pöidlad pihku, et ma selle postituse kirjutamist kunagi väga kahetsema ei hakka.)