Vestlus pojaga

Vaatame ilusti koos Toy Story multikat ja kauboi Woody otsib parasjagu oma kauboi-kaabut. Robin räágib: Woody is looking for a hat. Ma vastu, et jajah, otsib oma mütsi. Nii me siis korrutasime kumbki oma joru. Hea küll, pojake mõtles, et mis sest vanainimesest ikka oodata, et las siis ajab oma joru ja jättis korrutamise járele. Edasi siis emme ütleb ees, et náe hüppab ja jookseb ja lendab jne mis iganes multikas toimub ja Robin proovib järele öelda. Järgmine hetk suutis Woody oma kaabu üles leida ja Robin läheb alati selle peale kole elevile: Woody has a hat! Ma jälle kommenteerin, et jah, õige, Woody-l on nüüd müts peas. Hakkab jälle sama mängi pihta, et Robin korrutab inglise keeles ja emme eesti keeles. Lõpuks viskab poisil üle ja käratab: I’ll show ya!!! Läheb nagi juurde, nõuab oma mütsi, paneb selle pähe ja teatab õpetlikult: Emme! Woody has hat!! ja näitab näpuga oma mütsi peale! Vot niimoodi läheb meil see eesti keele õppimine siin.

Teine igapäevane náide: Apple juice please. Õunamahla palun. Siis puterdab seda kole keerulist sõna ja lõpuks käratab jälle, et apple juice please!! Liiga keeruline on see eesti keel Õnneks enamasti ikka viitsib järele korrutada. Kummaline, et kommi sõna sai kohe esimese korraga selgeks No ja siis on mõned toredad lihtsad sõnad ka ju eesti keeles olemas ja need on kõik ilusti selged, nagu náiteks kaka ja pepu ja lollakas

Robini hull temp

Täna saime ühe jubedamatest ehmatustest, mida loodetavasti ei tule enam tulevikus läbi teha. Olgu kohe öeldud, et te ei hakkaks nüüd muretsema - kõik lõppes väga õnnelikult, emme-issi lihtsalt kaotasid suurel hulgal närvirakke.

Meil on täna hásti palav ilm ja mõtlesime, et lähme välja hiljem, kui enam nii hirmus palav ei ole. Olime parasjagu koristamishoos – Roland teisel korrusel ja mina alumisel. Käisin vahepeal väljas taimi kastmas ja Robin tuli ka korraks batuudile hüppama. Ega ta tavaliselt seal pikalt viitsi hüpata, enamasti minuti pärast leiab mingi muu tegevuse. Ei, ei, ta ei kukkunud, ütlen ruttu, et te ei muretseks.

Tulin siis korra tuppa ja minuti pärast ta tuligi sisse. Eks ma toimetasin köögis ja olin kindel, et poiss läks ülemisele korrusele. No teada värk ju, kui koristatakse, siis tuleb igasugu huvitavaid mänguasju välja ja ma mõtlesin, et ta on seal avastamas koos Rolandiga.

No siis ma ei teagi miks, aga 5-10 minuti pärast viskasin ikka pilgu õue, et ega ta ikkagi hüppama ei läinud uuesti. Siis ikka tuleb silm peal hoida ju ja müts ka vaja pähe panna kui päikese käes olla eks. Ei hüpanud. Läksin vaatama, et kas on ikka üleval. Ei olnud!! No siis läks maja läbiotsimiseks, hüüdsime ja otsisime kõikvõimalikud kohad läbi, et kui on kuskile vahele kinni jäänud ja me ei kuule, kui ta vastab või midagi sellist. Uksed olid lukus ja nii ta veel peitust mängida ei oska, et vastu ei hõikaks kui teda kutsud. Oi oi oi, otsisime maja 3 korda otsast otsani läbi, ei midagi. Ainuke võimalus oligi, et ronis üle aia!! Aga aed on meil 2m kõrgune!!

No eks siis panime padavai õue otsima. Me käime tavaliselt igal nädalavahetusel Kai kooliaias mänguplatsil ja sinna me siis Kaiga kohe tormasime. Roland läks teisele poole. Paanika ja halvav hirm põues, aju hakkab ju kohe igasugu jubedaid ideid genereerima. õnneks nägime kohe varsti politseiautot. Ma esialgu suutsin ainult mõelda, et milline ime, et nad siin on, et ma lähen kohe küsin abi. No ja siis jõudis kohale miks nad siin on – Jumal olgu tänatud, üks naisterahvas oli poisi rajalt maha võtnud ja politsei välja kutsunud. Saime selle pisikese rännumehe siis kätte, täiesti tervelt. Oli vist ise ka kergelt ehmunud kogu selle olukorra peale. Eriti hull, et ta oli ennast enne üle aia ronimist paljaks koorinud ja niimoodi ta siis porgandpaljalt oligi 100 sees ja kurvid sirged kihutanud mänguplatsi poole. Tee peale jääb 2 korda autotee ületamist, imede ime, et autot ei tulnud või et see naisterahvas ta nii kiiresti kátte sai, ta oleks esimese 10-15 minuti jooksul päikesepõletuse ja lõpuks kuumarabanduse võinud saada. Ja muudest asjadest ma ei taha isegi mõelda. Oli ta siis rätiku sisse keeratud päikese kaitseks ja koju jõudes jõi nagu pisike hobune. Lapsed olid esimese poole tunni jooksul ok, a me oleme siin kahekesi pehmed nagu keedupekk.

Loodan, et mitte kellelgi ei tule sellist asja läbi elada!!! Lihtsalt uskumatu, kui leidlikud need väikesed inimesehakatised on.

Siin ta nüüd hüppab, enne oli batuut aia äáres, eks ta sedasi siis kuidagi end üle vingerdaski. Tavaliselt hoiame ju silma peal, aga seekord ta oli kingad jalga pannud ja vaikselt välja hiilinud ja mina ohmu mõtlesin, et laps mängib oma toas! Tal on planeerimise peale nutti, oleme ennegi seda imestanud kui kannatlikult ta suudab oodata seda õiget hetke kui keegi ei näe. Näiteks kui keelad tal kuskile minna, siis ta istub rahulikult maha ja hetkel kui sa kõrvale vaatad nihkub cm haaval edasi!! Või siis paneb ukse kinni ja seletab, et ta tahab magada või lugeda ja et sa tegele rahulikult oma asjadega…

Ma olen nohik!

Just just Riina, olen sinuga väga nõus selle "suuga suure linna tegemisest" :) Arvatavasti peaks ma neilt tunde võtma, oskaks oma olemasolevaid oskusi-kogemusi ja tugevaid omadusi paremini välja reklaamida :)

Täna kuulasime pool päeva anatoomia ja füsioloogia loengut. Oi, ma kartsin, et 6 tundi järjest on sedasorti tarkust liiga palju korraga kuulata. Pealegi olin eelneval kahel päeval kuulnud hirmu ja õudusjutte teistelt tudengitelt, kes tolle aine juba läbinud olid. Seda enam, et viimati sai inimkeha õpitud ju keskkooli anatoomia tunnis, mis juba tol ajal tundus meeletult huvitava maailmana.

Ees ootas suur üllatus!! Lektor on võrratult hea ja minu meelest oskab kõike äármiselt lihtsalt selgitada. Kogu see 6 tundi läks nigu niuhtigi ja oleks võinud seal edasigi kuulata. Jah, tundub, et keemilised protsessid inimkehas ja raku/kudede ehitus jnejnejne on endiselt minu jaoks nii põnev, et ma lihtsalt neelasin kogu õppejõu poolt jagatud teadmist. Inimkeha on ju meeletult keeruline masin, kus iga pisemgi detail on vajalik ja see, kuidas meie keha funktsioneerib on lihtsalt geniaalne!!

Siis ühe pausi ajal sattusin pealt kuulama minu ees istuvate neidude kõnelust... nende jaoks olevat kõik jálle väga keeruline ja arusaamatu ja nad ei paistnud sugugi õnnelikud, et peavad selle aine läbima! Vot sulle siis! Tuleb välja, et ma üks paras nohik olen :) Eks me kõik oleme ju erinevate huvidega, olen isegi ju palju aineid läbinud ilma suurema huvita - eks siis teedki omale minimaalselt vajaliku osa selgeks, et normaalse tulemusega läbi vedada. Tore, et seekord nii ei ole :) Kuigi need ladinakeelsed nimetused on päris jubedad jah.

Nii, et Riina ja Tiiu, tulge aga tulge, ma võin teile massaazi ajal rääkida, kui kavalalt meie organism on kahandatud ja kas ja kuidas kreemid/shampoonid jm tegelikult mõjuvad või ei mõju ;)

Super kogemus

Olen juba aastaid unistanud massazi õppimisest. Kahjuks aga on see tee rahapuuduse või ajapuuduse tõttu alati edasi lükkunud. Kuna nüüd läheb uue töökoha leidmisega nagunii aega, siis seekord teen oma unistuse teoks. Suurimad tänud kallile mehele toetuse ja utsitamise eest, ma ise oleks arvatavasti seda asja jälle edasi lükanud paremat ja sobivamat aega ootama. Tema aga ütles, et nüüd ongi täpselt see õige aeg, et äkki sellepärast kogu see situatsioon tekkiski, et ma julguse kokku võtaks ja teeks selle sammu oma unistuse suunas.

Uurisin kibekiirelt koolide kohta ja tuleb välja, et meil siitsamast 10 miinutilise sõidu kaugusel ongi massaazikool! Õppetöö algas juba eelmisel nädalal, aga nad olid nõus mu ikka kampa võtma ja täna hommikul oli minu esimene lõdvestava massazi tund. Leidsin klassi ilusti üles ja astusin sisse, kõik istusid ilusti laudade taga ja kuulasid õppejõudu, aga oota oota – laudadeks on ju massaazilauad!!! No ma siis imestasin, et tohhoo tonti, et noh, äge disanielement küll, aga pehme peal ju vilets kirjutada. Hahaa, no nüüd te kindlasti irvitate jobu üle   Pärast 5-10 minutilist eelmise tunni kokkuvõtet siis öeldi, et hea küll, hakkame siis pihta, et särgid maha ja lauale No mul oli küll, et midaaaaa?! Et kohe niimoodi esimesest raksust?!

Ja niimoodi ma siis masseerisingi terve tunni seal oma kaaskannatajat, kes oli asja üle kaunis rõõmus ja ütles, et jááb kohe magama, et nii hea on. õpetaja näitas ette ja siis kõik tegime járgi ja õpetaja käis ringi ja kontrollis, et saime ikka aru kõigest. Siis vahetasime kohad ja sain ise massaazi. Pärast olin nii äksis, et jagasin vist tund aega Rolandile telefoni otsas oma võrratut kogemust.

Homme on ravimassaazi tund – see peaks siis lõdvestavast toimest kaugemale minema sügavamatesse kihtidesse ja musklikiududesse Eks ma saan siis homme teada. Tulge massaazi!!

Maikrosoft

Tere :)

Meil siin isalõvi käis oma kauaoodatud Microsofti suurel foorumil või seminaril või mis iganes see ka oli :) Inimesi oli osalemas veidi all 3000 ja kestis üritus 3 päeva - nagu alati targutati igasugu arvutialastel teemadel ja tundus, et päris edukalt targutati - Roland tuli tagasi silm säramas peas ja elevil nagu noor kukk. Kuna tema asutuses on vist kogu osariigi kõige suurem IT osakond, siis loomulikult ei saa samad inimesed igal aastal sellel seminaril käia. Nii ta siis irvitas, et nüüd tuleb kiirelt uus koht otsida, et saaks järgmine aasta jálle minna. Vahva on ka veel see, et vaatamata sellele, et Queensland on ju suur osariik (ja see üritus oli lausa kogu Austraaliale), siis tuttavatest nágudest just puudust ei olnud - oli neid nii osalejate kui ka koolitajate hulgas. Nii et tundub, et oli kordaläinud üritus :) Tagasi tuli muidugi suure kotitäie nänniga, nii et lastel oli paar päeva lõbu laialt. Ühe auhinna võitis ka...

Veel ootamist

Tjah, ega ma just tihti siin pajatamas ei ole enam käinud. Ammugi on eluke oma igavasse rööpasse vajunud ja mis sellest siis ikka nii väga rääkida on - nagu igas maailma otsas, siis ka siin hinnad vaikselt tõusevad. Viimane kord söögipoes käies oli summa juba kõvasti suurem kui mõned kuud tagasi.

Teine väike paanika on õhus Ameerika majandusseisu pärast, usk pankadesse vaikselt kahaneb, inimesed on hädas pensionikindlustusega - inflatsioon sööb järjest raha väiksemaks ja pensionile jäáda ei saa, niimoodi siis töötavad osad 65 a mehed veel ehitustel puhta füüsiliste tööde peal. Hirmutav tulevik, sellises vanuses justkui ehitusel enam tööd rabada ei tahaks. Tublid mehed.

Kuigi mingi hetk hakati siin rääkima, et töökuulutuste arv on suurenenud, siis reaalsuses tundub töö leidmine endiselt keeruline. Kummaline küll, sest tõesti, kuulutusi on internetilehtedel miljon, iga päev tuleb uusi juurde mitu tuhat, aga töökohta vahetada justkui ei ole võimalik. Küll oled liiga tark ja osav (jajah, see oli mulle ka suureks üllatuseks, et selline asi võib miinuseks osutuda), siis jälle pole täpselt samasugust töökogemust - selline nokk kinni, saba lahti olukord - tark olla ei tohi, sest siis sul hakkab äkki igav ja sa lähed kiiresti minema (2a peetakse siin normaalseks ajaks samal kohal püsimiseks, mis eestlasele arvatavasti tundub nagu silmapilk, sest me oleme harjunud, et töökohti ei jagata tänavanurgal), siis tuleb neil hakata uuesti kogu seda jama läbi tegema. Kui sa siis ütled, et aga kui ma nii tark olen, andke siis mulle see parem töökoht, siis jälle puudub sul Austraalia töökogemus TÄPSELT samal kohal. No mul tekib küsimus, et miks keegi peaks üldse töökohta vahetama, kui ta alati täpselt samale kohale tahab minna, kas pole lihtsam siis juba samale kohale jáädagi :) Kuna minu puhul on tegemist sisuliselt karjäárimuutusega, siis oleks ju normaalne eeldada, et tuleb alustada ikka kuskilt altpoolt. Esiteks tähendab see seda, et haridus tuleb maha vaikida :) Teiseks tuleb aga kohe küsimus konkreetsete tööülesannete kogemuse kohta - tunne on, et tööle võetakse ahve, mitte inimesi, et kui sa kätt punktist a punkti b liigutada ei oska, siis järelikult me sind tööle võtta ei saa, sest seda ära õppida ei ole võimalik. Ja mina veel arvasin, et inimest eraldab loomadest tema mõtlemisvõime. Eks reaalsus on see, et pakkumine ületab nõudluse ja tööandja valib välja selle, keda võimalikult vähe õpetada on vaja ja kes hakkaks kohe iseseisvalt tööle. Neid "oskajaid" me siin juba oleme näinud ka muidugi, naera kõht kõveras vahel. Nii kui tekib olukord, kus tuleb sisseharjunud rutiini veidi muuta, siis on paanika. Olen siin ikka kõvasti imestada saanud, milliste probleemidega koosolekute aega sisustatakse ja kui siis enda arust elementaarse küsimuse küsid (ja ise tunned veel kergelt häbi, et nii lihtsat asja küsid, et noh, ei taha ju solvata inimesi), siis tehakse suured silmad ja öeldakse, et selle peale me pole mõelnudki. No jeerum! Aga noh, tegemist ei ole ka erasektoriga, nii et tegemist ei ole eriti hea ärilise mõtlemisega inimestega. Paraku. (Mitte et ma ennast ilgelt super ärimeheks peaks, ei ole kahjuks, muidu ma siin ei pigiseks ju)

Nii et minu kogemus on selline, et pole Eestil tarku ja haritud inimesi tarvis ja pole siin samamoodi neid tarvis. Arvatavasti on kõigil tarvis hea suuvärgiga inimesi, kes oskavad kõva müügitööd teha olenemata kas asjal tegelikult sisu on või mitte. Mina müügiinimeste hulka ei kuulu kahjuks ja elu on näidanud, aususega just haljale oksale ei roni. Nii ma siis vingun siin jälle ja otsin elu mõtet :) Võite rahumeeli mind säästa kommentaaridest a'la ongi selline ja mida sa siis ootasid, ei aita justkui.

Samal ajal loen Keskerakonna uusi tarkusi ja sõnu pole enam üldse... kuhu edasi???

Kuu möödas jah

Kaidol täitsa õigus - kuud mööduvad ja eluke veereb omasoodu. Korra isegi unistasime, et tuleme jõuluks koju - ega Kaido mõnusast saunast ära ei ütleks, aga see ilus elevuse hetk kestis umbes päevakese. Nähes lennukipiletite hindu läks nina päris norgu. Ei kujuta ette, millal meil selline raha peaks olema kokku kogutud.

Ühel mehel õnnestus vahepeal juubelit pidada. Muu elu on suhteliselt tavapärane. Tervised on enam-vähem jonksus ja ilmad lähevad jälle soojemaks. Praegu on selline paras ilm, et päeval saab lühikese varrukaga olla, hommikul ja õhtul jakk peale tõmmata. Ja ei ole veel seda suveniiskust ka, see on ka mõnus praegu :)

Tervitused kõigile!!

Uudised!!!

Tegime ära!!! Saime oma kauaoodatud viisa kätte!!! 9 kuud avalduse sisse andmisest ja 2 aastat, 7 kuud, 2 nädalat ja 1 päev alates päevast mil jala Brissi lennujaamas maha panime.

Teade tuli e-maili teel ja alguses lugesime ikka 5 korda läbi, et oleks ikka väga väga väga kindel, et me midagi valesti välja ei loe – väga uskumatu, et see ootamine on nüüd läbi, võitlus on läbi. Võttis ikka nutu lahti küll kui Kaile teatasin, et me ei pea enam ta kooli eest tuhandeid välja käima.

Loomulikult ei tähenda see meile kohe, et nüüd vòime raha tuulde loopima hakata, sest ega meil nüüd see raha üle ei jää – enne oli lihtsalt see pidevalt puudu ja selle kokku saamine oli ikka päris valuline protsess

We have a WINNER

Ma siin kirjutasin eelnevalt, et Kai kandidatuur esitati kohaliku ajalehe Noore staari võistlusele. Iga kahe kuu peale valitakse üks võitlja ja Kai ongi märts/aprilli võitja. Käisime auhinnagaalal trofeed (issver-sussver, on ikka selline sõna eesti keeles olemas?) vastu võtmas.

Kuna siin on majandusaasta 1 juuli – 30 juuni, mitte 1 jaanuar-31 dets nagu mujal maailmas, siis see tähendab, et märts/aprill oli selle ajalehe jaoks viimane võitja sellel aastal ja nüüd 18 juuni toimub veel suurem gaala, kus võitjate hulgast valitakse terve aasta võitja.

Aga auhinnagaala oli vägev, sest korraga olid kohal erinevate kohalike ajalehtede võitjad ja mul jäi ikka karp lahti nii mõnelgi korral, kui kuulsin, mida lapsed teevad – näiteks jookseb üks 11 a tüdruk iga páev 3.2 km kooli, et rinnavähi organisatsioonile uuringuteks raha koguda. Kavatseb seda teha 50 päeva ja koguda $10 000. Märtsist aprillini oli tal kogutud juba $4200. Ärge minu käest küsige, et kus on seos lapse jooksmisel ja raha kogumisel, mina sellest aru ei saa, aga et 11a laps sellise eesmärgi nimel jooksma hakkab – võrratu!

Siis oli veel näiteks 2 12a tüdrukut erinevatest koolidest, kes olid omal pead paljaks ajanud, et Leukeemia organisatsioonile raha koguda. Ma mäletan küll, et Kail oli ka selline päev koolis, kus jälle kõik pidid $1 või $2 tooma ja siis kes tahtis, võis lasta pea paljaks ajada. Jällegi – kuidas see peaks rohkem raha sisse tooma, ma ei tea Ehk siis pere ja sugulased annetavad rohkem? ei tea. Aga kas te kujutate ette, naisterahvad eriti, et te sellise ülla eesmärgi nimel oma pea paljaks ajate. Hmm. Pigem annaks siis natuke rohkem raha eksole.

Loomulikult oli kõvasti sportlasi – ujujad ja rägbimängijad, jooksjad – kõik puhta rekorditega (mitte maailmarekorditega mudugi, eks need igasugu väiksematsorti rekordid olid, aga marutublid ju).

Siis oli veel üks 17a tüdruk, kes laulis meile omatehtud laulu ja oli väga ilusa häälega neiu. Sõnadest kahjuks kui nii väga aru ei saanud, sest akustika oli hirmus kehva. Aga sõnum oli umbes et kui on viletsalt läinud, siis tõuse ikka püsti ja mine edasi. Eriti oluliseks tegi selle laulu vast see, et siinne organisatsioon, kes aitab seksuaalselt ahistatud lapsi, valis selle laulu omale tunnuslauluks.

Ja oli ka üks vahva naerupallist tüdruk – vanus vast 14-16, tema sai auhinna selle eest, et käis ringi ja pidas kõnet, kui oluline on naeratada ja positiivne olla Pidas meile ka kõne koos vahvate lugudega ja huvitavate faktidega, nii et saime kõik natuke naeru pugistada. Näiteks proovige naeratamise ajal midagi negatiivset mõelda, ei õnnestu! Päris naeratuse ajal siis, mitte grimass-naeratuse.

Ah jaa, muidugii olid ka lapsed, kes väga hästi õpivad ja tegid mingi eksami super tulemusele.

Raamatukogus käik

Laupäeval käisime esimest korda siinses nn. rahvusraamatukogus. Seekord küll mitte raamatuid lugemas või laenamas, vaid hoopis ühte sealset kunstinäitust vaatamas. Ah kunstinäitus... nii mõnigi teist nüüd võib-olla mõtleb, et oeh, mingi kunstinäitus, iiiigaaaaav…. selline oli meie preili esimene reaktsioon ka Kui aga kohale jõudsime, siis oli üllatus suur ja tuli kommentaar, et SELLISTEL kunstinäitustel tahan rohkem käia.

Alustan aga ikka ilusti algusest.

Asub too raamatukogu üks bussipeatus enne kesklinna, siinpool jõge. Enne ukseni jõudmist on väljas mõned monstrumskulptuurid, kus loomulikult on lastel natuke ronida vaja.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Siin on maja ise.

Sissekäiku iseloomustab hästi lause “tunneli lõpus paistab valgus”, sest maja alt saab rahulikult läbi kõndida, uksi pole, nii et ühest otsast näeb rahulikult teise otsa tänavat.

Pilt maja seest. Akna taga on suur ruum tasuta WI-FI Internetiühendusega, kus võib korraga rahulikult 300 inimest arvutiseeruda.

Nagu allolevalt pildilt näha, siis lisaks korralikult laua taga õppivatele tudengitele on seal paljud inimesed lihtsalt mõnusalt aega veetmas, mängimas ja Interneti vahendusel sõpradega suhtlemas, Võrratu lahendus noortele inimestele peale kooli aja veetmiseks, et ei peaks kuskil tänaval jõlkuma.

Seekord me raamatute saali ei läinud ja pilti ka ei teinud, nii et ei kujuta ettegi, kui suur see veel on.

Aga näitus. Lumia nimeks ja tegemist on meedia näitusega. Abielupaari naispool hoolitseb loomingulise poolega ja meespool teostab elektroonia ja tehnilise poole.

Peamiseks atraktsiooniks oli too linnuke.

Silmadeks oli kaamera, nii et kui ta ees liikusid, siis ta keeras oma pead ja jälgis sind oma silmadega. Samuti reageeris ta värvidele – muutis valgust enda kõhus vastavalt sinu riietele. Tegi ka mingisuguseid erinevaid hááli.

Laudadel ja seinal olid ka vahvad valgustatud putukad. Neil oli ekraan selja peal, mis pidevalt teatas, mida nad “räägivad”. Nagu näiteks kirjutati putuka seljale tsirk-tsirk, hääle tegemise asemel. Sellised papagoid oleks ju lausa õnnistus kas pole

Se saal oli ise pime, et kõik ilusad valguse elemendid esile tuleks, taustaks mängis mahe muusika, vähe sirinaid ja põrinaid, lind mögises ka oma nurgas – täitsa mõnus oli. Robinile pakkusid erilist rõõmu suured helendavad sambad, mis olid kaetud peegel-ringidega, nii et kui sinna veel valust peale ringitati, siis tekkisid põrandale lõbusad ringijooksvad valgustäpid. Oi kuidas Robinile meeldis neid möóda põrandat taga ajada.

Kai suurteks lemmikuteks osutusid ekraanid, mida sai mööda nelinurkset valustatud lauda ringi liigutada. Erinevatesse punktidesse sattudes tuli ekraani peale erinev pilt ja kui panid kõrvaklapid pähe, siis ekraanipeal näpuga toksates tuli veel erinevaid helisid ka. Näiteks mingi hetk tuli ekraanile mets ja kui seda puutuda, siis kuulsid linnulaulu. Liigutades ekraani edasi, tuli ekraanile pilt puude saagimisest ja toksates hakkas saag möirgama. Jne. Ja selliseid ekraane oli sellel valgustatud laual 3 ja igas erinevad pildid ja hááled.

MInu lemmikuks olid need lihtsad valgustatud poolpalli, mis ei teinudki mitte midagi, aga nágid nii nunnult pehmed välja (olid ka pehmed)

Siis olid veel ekraanid inimese arengu lugudega, aga neid meil ei olnud aega katsetada. Ja ehk oli veel nurga taga huvitavat vaatamist, aga me ei julgenud nurga taha minna, sest poiss tegi seal valgusemängu vahel oma jooksutiire ja oli vaja tal ikka silma peal ka hoida.

Pärast leidsime sealt suurest arvutisaalist ühe vahva laste nurga. Näiteks võisid lapsed kirjutada ja joonistada niisuguste huvitavate arvutite taga

Või siis tuli tahtmine hoopis köögimööbli sisse ronida. Või supipotti…

Või siis võis mängida suurte käpiknukkudega, mis olid peaaegu sama suured kui nupsikud ise.

Kai leidis ka midagi huvitavat. Kui see pilt valgustatud lauale panna

Siis näeb milline näeb välja inimese soonestik (oli ka loomade pilte)

Täitsa lahe koht! Tuleb silma peal hoida, mis seal toimumas ja tuleb need raamatud ka üle vaadata – meil ju kõik suured raamatuhuvilised.

Normaalne toit!!

Oi, meil oli eile pidupäev!!! Sõime PÄRIS pelmeene Moskvast, PÄRIS leiba Leedust, PÄRIS suitsuvorsti Venemaalt ja PÄRIS Karumsi kohukesi!! Miks mul siin nii ilmatuma palju hüüumärke on.. eks ikka sellepärast, et taoline igapäevane lihtne toit on meie jaoks paari aastaga nii tähtsaks muutunud, et imestame isegi

Eile sõitsime töólt bussiga koju ja nägime Euroopa ja vene delikatesside poodi. Kargasime kohe bussist maha ja  läksime vaatama. Edasi kilkasime nagu väikesed lapsed, et näe – Karumsi kohukesed ja näe leib ja näe – barankad jne. Ega palju ei puudunud, et oleks suurest õnnest nutma puhkenud Siis tuli poeomanik Svetlana ja hakkas vene keeles rääkima, eks me siis kokutasime midagi vastu, aga hirmus raske oli, no ei mäleta enam eriti Ütles, et ta nii igatses oma toitu, et otsustas poe avada (ta tellib oma kaubad teisest vene poest Sydneys). No lõpuks avastasime veel suitsuvorstid ka, siis oli teada, et tuleb täielik pidu Siin on meie eilne saak

Nii et kui keegi Aussis elav eestlane juhtub  seda blogi lugema, siis aadress on 262 Old Cleveland St, Coorparoo, Brisbane.

Ma kahtlustan, et kui me mingi hetk Eestisse maandume, siis tuleb tagasisõidupilet osta nii, et tuleb 2 istet inimese kohta – noh et me ümmargustena ikka lennuki peale mahuks

Kai oli Aussi ajalehes!!

Ühel päeval koolist tulles Kai teatas, et neil olevat seal ajakirjanik käinud ja et varsti peaks ta lehes olema. Ja nii oligi!! Tsiteerides ajalehte: “Väike tüdruk suurte ideedega”…

Nii kaua kui ma mäletan, siis Kai on alati aianduse vastu huvi tundnud, on unistanud isegi aednikuks saamisst – siinses kliimas oleks see vägagi huvitav elukutse, sest istutada ja taimi hooldada võib ju aasta läbi.

 

Kooliaasta alguses õpetaja tegi küsitluse kõikide laste huvide kohta. Et igaühe arvukatest huvidest just see kõige pakitsevam välja valida, siis pidid lapsed oma unistused ka tähtsuse järgi reastama. Siis tekitati erinevad huviringi grupid ja valiti grupijuhid. Kai on aiandusgrupi juht.  Nüüd läheb asi ilusaks. Kunstiringi ja muusikaringi on koolis ju lihtne tekitada eksole, selles pole mingit keerukust. Aiandusringiga on teine lugu. Kai kooli kunstiõpetaja on ikka meeles pidanud, et Kai sellest aiandusest nii vaimustatud on ja pärast läbirääkimisi kohaliku suure aianduskeskusega õnnestus tal terve hunnik erinevaid seemneid, mulda, väetist ja igasugu muud vajalikku kraami välja rääkida ja nii sellele kooli väikesele aiamaale algus tehtigi. Nüüd on juba idee sinna lisaks kanad osta, kanaaedik on juba ehitamisel – siis on orgaanilised munad ja köögiviljad omast käest votta.

Ja ka see pole veel kõik. Paar nädalat tagasi saabus kole ametlik kiri, et ajaleht on esitanud Kai aasta noore auhinna kandidaadiks! Jeerum keerum, no kas võib üks emasüda uhkem olla

Haigustest murtud

Blogimisse tekkis pikk paus (jälle!) sest oleme pikka aega taas haigustega maadelnud. Ma kahtlustan, et sellest on vähemalt 2 kuud möödas kui poiss köhima hakkas, tema järel Roland ja siis mina takkaotsa oma valutava Algas a hädas olin. Poiss sai kiirelt haiguse maha raputatud, Roland aga vaevleb siiamaani – kolmandad antibiotsid nüüd juba kasutusel, kas saab ükskord inimese moodi olla jälle või ei saa?! Vaeseke on juba paar kuud köhinud ja läkastanud nagu hobune ja sportlikule noorele inimesele mitteomaselt ähkinud ja puhkinud kui kodus vaja teisele korrusele minna… mnjah – tuleb välja, et meie organismid ei ole siinsete pisikutega harjunud ja võtab aega, enne kui saame aasta enam-vähem tervelt mööda saata. Teised, kes siin 5-6 aastat on juba elanud enam ei kurda, Útlevad, et esimesed 2-3 aastat oligi hirmus haigustelaine kogu aeg.

Mul endal samamoodi jõudis selle ajaga 2 haiguselainet üle käia, kui oma valutavast kurgust lahti sain, siis tahtis üldse põskkoopapõletik tulla, nii et sain ka ikka antibiotsid kaela. Ja neiu kah, ta oli meil see kòige tervem seekord, aga lõpuks tuli nohu ja lõi tasapisi kõrva, nii et jälle ei jäänud muud üle kui antibiotsid peale.

Niisiis kokkuvõtvalt – Roland täna öösel nii meeletult ei köhinud, seega on lootust. Teised on vast korras nüüd ja näedsa – blogi ka kohe jätkub…

Vahepealsest ajast jäi vist too hirmus Jaapani maavärin kommenteerimata. Hetkel tundub, et siinsetele inimestele see kole sündmus midagi eriliselt koledat kaasa ei toonud – loomulikult majanduslikust seisukohast import-eksport kannatas, aga mingit muutust poodides pole nagu täheldanud. Samuti ei ole siin räägitud ohtudest Austraallaste tervisele, seega ma eeldaks, et ei ole vaja väga närveldada.

Teine maavärin toimus lühikese aja järel Uus-Meremaal ja isegi Aussis Townsville-s olevat olnud üks väiksemat sorti – nagu tavaliselt, kõik see jääb meist piisavalt kaugele, nii et me mingisuguseid hirmsaid kaasnähtusid kannatama ei ole pidanud.

Järgnev postitus tuleb aga ekstra vanavanematele rõõmuks, nii et hoidke silm peal…