Robini hull temp

Täna saime ühe jubedamatest ehmatustest, mida loodetavasti ei tule enam tulevikus läbi teha. Olgu kohe öeldud, et te ei hakkaks nüüd muretsema - kõik lõppes väga õnnelikult, emme-issi lihtsalt kaotasid suurel hulgal närvirakke.

Meil on täna hásti palav ilm ja mõtlesime, et lähme välja hiljem, kui enam nii hirmus palav ei ole. Olime parasjagu koristamishoos – Roland teisel korrusel ja mina alumisel. Käisin vahepeal väljas taimi kastmas ja Robin tuli ka korraks batuudile hüppama. Ega ta tavaliselt seal pikalt viitsi hüpata, enamasti minuti pärast leiab mingi muu tegevuse. Ei, ei, ta ei kukkunud, ütlen ruttu, et te ei muretseks.

Tulin siis korra tuppa ja minuti pärast ta tuligi sisse. Eks ma toimetasin köögis ja olin kindel, et poiss läks ülemisele korrusele. No teada värk ju, kui koristatakse, siis tuleb igasugu huvitavaid mänguasju välja ja ma mõtlesin, et ta on seal avastamas koos Rolandiga.

No siis ma ei teagi miks, aga 5-10 minuti pärast viskasin ikka pilgu õue, et ega ta ikkagi hüppama ei läinud uuesti. Siis ikka tuleb silm peal hoida ju ja müts ka vaja pähe panna kui päikese käes olla eks. Ei hüpanud. Läksin vaatama, et kas on ikka üleval. Ei olnud!! No siis läks maja läbiotsimiseks, hüüdsime ja otsisime kõikvõimalikud kohad läbi, et kui on kuskile vahele kinni jäänud ja me ei kuule, kui ta vastab või midagi sellist. Uksed olid lukus ja nii ta veel peitust mängida ei oska, et vastu ei hõikaks kui teda kutsud. Oi oi oi, otsisime maja 3 korda otsast otsani läbi, ei midagi. Ainuke võimalus oligi, et ronis üle aia!! Aga aed on meil 2m kõrgune!!

No eks siis panime padavai õue otsima. Me käime tavaliselt igal nädalavahetusel Kai kooliaias mänguplatsil ja sinna me siis Kaiga kohe tormasime. Roland läks teisele poole. Paanika ja halvav hirm põues, aju hakkab ju kohe igasugu jubedaid ideid genereerima. õnneks nägime kohe varsti politseiautot. Ma esialgu suutsin ainult mõelda, et milline ime, et nad siin on, et ma lähen kohe küsin abi. No ja siis jõudis kohale miks nad siin on – Jumal olgu tänatud, üks naisterahvas oli poisi rajalt maha võtnud ja politsei välja kutsunud. Saime selle pisikese rännumehe siis kätte, täiesti tervelt. Oli vist ise ka kergelt ehmunud kogu selle olukorra peale. Eriti hull, et ta oli ennast enne üle aia ronimist paljaks koorinud ja niimoodi ta siis porgandpaljalt oligi 100 sees ja kurvid sirged kihutanud mänguplatsi poole. Tee peale jääb 2 korda autotee ületamist, imede ime, et autot ei tulnud või et see naisterahvas ta nii kiiresti kátte sai, ta oleks esimese 10-15 minuti jooksul päikesepõletuse ja lõpuks kuumarabanduse võinud saada. Ja muudest asjadest ma ei taha isegi mõelda. Oli ta siis rätiku sisse keeratud päikese kaitseks ja koju jõudes jõi nagu pisike hobune. Lapsed olid esimese poole tunni jooksul ok, a me oleme siin kahekesi pehmed nagu keedupekk.

Loodan, et mitte kellelgi ei tule sellist asja läbi elada!!! Lihtsalt uskumatu, kui leidlikud need väikesed inimesehakatised on.

Siin ta nüüd hüppab, enne oli batuut aia äáres, eks ta sedasi siis kuidagi end üle vingerdaski. Tavaliselt hoiame ju silma peal, aga seekord ta oli kingad jalga pannud ja vaikselt välja hiilinud ja mina ohmu mõtlesin, et laps mängib oma toas! Tal on planeerimise peale nutti, oleme ennegi seda imestanud kui kannatlikult ta suudab oodata seda õiget hetke kui keegi ei näe. Näiteks kui keelad tal kuskile minna, siis ta istub rahulikult maha ja hetkel kui sa kõrvale vaatad nihkub cm haaval edasi!! Või siis paneb ukse kinni ja seletab, et ta tahab magada või lugeda ja et sa tegele rahulikult oma asjadega…