Opossumi-onu vol. 2

Kas mäletate, kirjutasin kunagi ühest üllatavast hetkest, kui akna taga jalutas opossum mööda naabri aeda. Sellest ajast peale olen aina lootnud teda uuesti näha, aga ei miskit. Ja nüúd eelmisel nädalal lòikus Roland hekki ja palun väga!!

Oligi vist seal heki sees ja ehmatades ronis aia peale. Ja siis passis seal, silmad punnis, ei liigutanud ka. Mängis surnut? Lõpuks kui kõik pildid olid tehtud, loivas rahulikult minema meie kõrgema heki sisse. Roland pakkus talle pähklit ka, nuusutas, aga ei puutunud.

Meie oma väike opossum (see Robini-nimeline) aga kasvatab hambaid. Eelmise laupäeva hommikust saati on palavik ja näha on, et kõvasti valutab ka. Mitu hammast tuleb korraga. Saaks see ometi läbi juba!

Geko-beebi ja meie kalalised

Kai püüdis pisikese geko kinni, aga see on ju nii kiire mudilane, et selleks ajaks kui Roland fotoka tõi, oli tüüp juba peaaegu Kaile põue roninud, neiul nágu ka vastav peas :) On seal krae nurga juures. Need on nii tavalised külalised toas, et ma ei pane neid enam tähelegi. Kahju on hoopis, et kui nad tagasi õue ei oska minna, siis surevad siin nälga.

 

Meil läksid akvaariumis taimed juba koledaks ja korjasime välja, vahepeal oligi akva ‘nii tühi ja kõle. Eile tõime uued taimed sisse ja 2 põhjakoristaja-mudilast ka. No küll on need 2 vahvad!!! Aina lutsutavad ja kole väledad on ka. Armastavad väga peitu pugeda, teised kalad on aga vága uudishimulikud, nii kui keegi kööki läheb, kohe kari kalu vaatamas. Kokku on nüüd 19 kala
(2 põhjakoristajat, 2 mollit, 8 suurt gupit ja 7 väikest gupit). Pisikesi tegelasi pildile ei saanudki, on liiga kiired. Alustasime ju 2 kalaga, neid kumbagi enam ei ole. Proovisime veel paari erinevat liiki kalu, aga need surid väga ruttu ja siis otsustasimegi, et peame gupisid, need kannatavad isegi asjatundmatud kalapidajad ära :)

 

See siis üks meie uutest matsutistest

Ja see on üks Kai valitud gupidest, nimeks Libli (Liblikas).

Mäka-Päka on nüüd suur!

Eelmine nädal oli pojapunn esimest korda suuremate jõngerjate rühmas, ta on ju nüüd 15-kuune ometigi! Tundub, et ta ise on küll vága rahul. Sealne ruum on palju suurem ja lapsed on ju ka suuremad ja seetõttu ka huvitavamad. Enne oli ta ikka päris beebidega samas rühmas, kes ise veel käia ei osanud, paar last käputasid. Ja nüüd oli ka esimene nädal, kus poja lasteaeda minnes üldse ei nutnud ja ära tulles muidugi ka mitte. Ja nüüd ei pea me enam ise talle süüa kaasa panema, saab lasteaiast, ainult hommikutee puuvili läheb kaasa.

Siin on pilt lasteaia pikast koridorist, mida mööda minnes jäävad kahele poole rühmatubade ja ametiruumide uksed. On ikka kirev küll! Seinad on tihedalt kõiksugu pilte ja joonistusi táis .

Aga siin on uus rühmatuba uute sõpradega ja poiss ise on rohelise särgiga telgi juures. Rühmas on endiselt korraga 2 kasvatajat, kõik lapse tegevused pannakse kellaajalise täpsusega kirja ja igal õhtul kui lapsele järgi lähed, siis võid ise üle küsida/vaadata, mida täpselt su laps sõi, kui palju ja millal/kaua magas, samuti millises tujus oli ja kas meeldis kellegagi rohkem mängida.

Imearmas oli ka see, et kõik tema endised kasvatajad ju teadsid, et ta läks esimesi päevi uude rühma ja niimoodi kukkuski válja, et igaüks, keda me tol päeval lasteaias kohtasime, teadis, kuidas Robinil uues rühmas läks. Kas pole erakordne! Ja pildil on ka näha, et mustas riietuses kasvataja on parasjagu tagumise seina juures. Seal on suur stend, kus on kirjas igasugu huvitavat juttu vanematele, kui ainult tahad lugeda. Näiteks, mida lapsed täpselt seal päeva jooksul teevad, iga nädal erinevad plaanid jnejnejne. Näiteks on ka selles vanuses lastele teatrietendused. Ma tòesti ei kujuta ette, kuidas neid paigal annab hoida, aga vot teevad.

Siis näiteks kasvataja jaoks üldse eraldi lauda ja tooli istumiseks ei olegi. Näe, teine kasvataja, sinise särgiga, istub maas vasakul. Ja niimoodi käibki – istub maha lapse juurde ja vaatasid seal raamatut koos ja seletas hoolega.

Aga neiu joonistas ükspäev nii ilusa pildi, et ma kohe pildistasin seda.

Aga siia lõppu panen veel pisikese pätaka tavalised päevatoimetused. Ei láhe mööda päevagi, kui see mutukas üleni märg ei oleks – kas siis lompidest, vannist, oma väikesest basseinist või lihtsalt aiakastmisvoolikust :) Ja loomulikult käib kõik tegevus aina jooksusammul :))

Ja aitäh, emme, maksapasteedi õpetuse eest!! Nagu näha, tuli päris hea válja :)))

Kunagine armas avastus

Ma ei ole veel kirjutanud kohast, kus me armastame jalutamas käia.

Kunagi kutsusid naabrid meid väikesele lõunasöögile ja tuli jutuks, et meist 5 minutise jalutuskäigu kauguselt võime leida hoopis teistsuguse ümbruse, kus igal "talul" on 5 aakrit maad ja enamuses majapidamistes ka hobused. Ja nii oligi. Me seekord väga kaugel ei viitsinud káia, aga ettekujutuse saab küll.

Kõigepealt jalutasime tänava lõppu

ja kahe aia vahelt läbi

läbi põõsaaugu

ja ohoo!!

Tunne oli, nagu Narnia filmis, kus váike tüdruk läheb "peitusemängu käigus kappi ja järsku leiab ennast hoopis ilusast lumisest maailmast. Noh, lund meil ei õnnestunud näha, aga hästi lapsepõlve tunne oli küll. Seal ei ole ümbrus nii klantsitud, asfalt on isegi konarlik (kujutate ette!? :P), autosid sõidab mööda väga harva, täpselt nagu kuskil maakohas (kohe tulid meelde ajad, kui sai ratastega pidevalt ringi vuratud, kraavides peitust mängitud ja viljapõldudesse salakäike sisse trambitud). Ja kohe leidsime ka hobused. Söötsime ponidele mitu kilo porgandeid, sellel õhtul jäime ühepajatoidust ilma :)

 

Aga need talud ilusad rikkurite majad. Suured ilusad ja suursugused majad massiivsete aedade sees, suured ilusti niidetud murumaad ümber. Ja ikka kuskil ka hobused või kitsed, lambad või vähemasti kanad. Tegime mõne klõpsu ka, aga kõige ilusamate majade tánavasse ei läinud seekord.

Õued on nii suured, et näiteks hobuse treenimiseks vajalikud hüppebarjäärid saab sinna panna. Hobuse treeningu ajal vahtisin suu ammuli seda ilusat läikivat musta täkku ja pildile jäigi ta püüdmata.

   

Viimasel ajal on sellest kandist meie lemmik jalutuskoht saanud. Vast põhiliselt sellepárast ka, et ei ole nii mägine :)

Milline vahva päev!!

Meie preili sai 8 aastaseks!!! Viimane nädal on suuresti möödunud pidu planeerides ja ega eriti miski selle plaani kohaselt ei kulgenud :) Esiteks oli peo pidamine planeeritud meie lähedal asuvas pargis. Seal on olemas ronimised lastele, lauad-pingid varikatuse all, isegi grill ja puud on olemas. Ilus vaade pealekauba, sest veidi eemalt paistab armas tiigike (kus on olemas ka pardid). Ja mis pole ka vähe tähtis, seal on olemas WC. Sest ometigi, poisid ja tüdrukud, me elame ju soojal maal, kus tavaliselt tuleb muretseda, et päikesekreem ja müts väliüritustel kaasas oleks! Aga vot sulle! Viimane nädal on ilm lausa puhtalt pirtsutanud, päris palju on sadanud, vahele on ka päike oma nina pistnud, aga siiski siiski, ei saanud 100% kindel olla, et pidu pargis toimuda saab. kirjutasime igaks juhuks siis kutsetele, et kui sajab, siis toimub meie juures kodus.

Eks siis teadsime, et kodu tuleb korda teha, et lastel oleks ruumi siblida ja mürgeldada, terve nädala võtsime aina hoogu ja sellest edasi ei jõudnudki. Enamasti nägi see välja nii, et tegime suure toa korda ja asusime köögi kallale, kui köök korras, siis oli poiss suure toa segi keerand ja õige pea köögi :) See vahva põngerja aeg.

No hea küll, ilmateatest iga päev vaatasime, et just laupäevaks lubatakse päikest ja ainult päikest. Lootus jäi ikka parki pääseda. Tellisime ka lastele lõbustaja, 2-ks tunniks. Reede õhtul siis hakkasin oma plaanide kohaselt aina küpsetama ja küpsetama. Ja mitte midagi ei tulnud välja!!!! No olid võõrad retseptid ja eks siis võibki vabalt ju aia taha minna. Ainult vahvlid tulid head. Siis olid lõpuks kõik ained kasutatud ja polnud enam millestki midagi teha ka. Laupäeva hommikul panime siis jooksuga poodi ja ostsime kõik poest. Tordi jätsime kõige viimaseks, see tuli spets letist osta. Ja maksime just oma kraami eest ja elekter láks ära!!! Suures toidupoes oli generaator ja saime maksta, aga tordiletis ei olnud!!! Oi jummel, siis oli küll korra paanika. Aga just parasjagu, õnneks tuli elekter jälle tagasi ja saime ikkagi tordid :)

Edasi siis pakkisime oma toidud autosse ja sõitsime parki. No veidi tibutas korra, a mis see ikka teeb, lõbus ju hoopis. Tibutustest tuli lõpuks padukas :))) Nii me siis autost váljuda ei jõudnudki, vaid pöördusime koju tagasi. Mina kukkusin kiirelt lauda ette valmistama ja Priit võttis sünnipäevalapse sappa ja puhusid põsed punnis õhupalle. Ja läks nii vahvalt, et lapsed muudkui tulid ja läksid kõik appi puhuma ja üks ema tuli mulle ka appi ja tegelikult läks kõik väga hästi.

õige pea jõudsid lõbustajad kohale ja läks lahti suur trall ja mängimine. Ütlen ainult kiidusõnu, need naised olid ka iga penni väärt, lastel oli nii lõbus, mürgeldasid õues  ringi ja 2 tundi kostis aina kilkeid ja naeru. Isegi kõige väiksem noorhärra tormles plikade vahel ringi ja kögistas naerda :)

Siis tirisime lapsed ja suured kooki sööma.  

Ja siis tehti kingid lahti. Siin on kombeks see sünnipäeva lõppu jätta, et siis koos avatakse ja siis saad igaühele aitáh öelda. Siinkohal tahan südamest tända kõiki kalleid pereliikmeid, kes Kaile kingitused on saatnud (ma tean ju, et see on ikka vága kallis lõbu). Kai on nende üle väga väga õnnelik olnud.

Aga nüüd ma panen siia laste näomaalingute pilte ka. See meeldis lastele nii hirmsasti, et igaüks tahtis sama atraktsiooni oma sünnipäevale ka :)) Ja olid ikka ilusad ka (nagu ikka, kõik pildid on klikatavad ka).

   Ei ole koer!! Panda on!!

    

Tegelikult oli sagimist väga palju, suhtlemist ka. Üldse oli hästi vahva pidu!! Kõik läks hoopis plaaniväliselt ja ikkagi hästi :)

Metsad…

Käisime ka Metsiku Hobuse vaateplatvormil.

Kõigepealt ronisime tükk aega mäest üles. Mida kõrgemale, seda järsemaks läks. Tee kõrval olid puud, mille tüved olid alt mustad , mingist põlengust ilmselt.

Nüüd aga mõned vaated ülevalt mäe otsast. Metsa jagub… väga kodune tunne oli.

      

Suur ronimine ajas kõhu tühjaks :)

Lõbu laialt

Õpetuseks noortele lapsevanematele: alati püütakse pildile lapse imeilusat naeratust püüda, mul on retsept, kuidas seda naeratust kindla peale saada! Väga lihtne – las laps teeb midagi, mida tavaliselt ei lasta – oi kui suur naeratus tuleb :D

Siin siis on noorhärra just ära õppinud arvutitoolilt laua peale ronimise. Mida kõrgem positsioon, seda suurem naeratus.

Teine lugu juhtus eile. Mina teen rahulikult vannitoas “nägu pähe” kui Roland küsib teisest toast, et kas mina panin poisi söögitooli. Loomulikult ei pannud!

Poiss oli oma väikese laua kohale tassinud, selle pealt söögitooli ja sealt saab ju lüliteid sisse-välja klõpsutada!

Kolmas näide laste taiplikusest. Öeldakse ju, et 2 pead on ikka 2 pead. Aga meil kehtib seadus 2 kinga on ikka 2 kinga!

Kui 2-3 kuud tagasi prooviti kõikvõimalikke jalanõusid jalga panna ja neid järel lohistada, siis nüüdseks on saadud aru, et oma kingad on ikka kõige paremad, need ei tule kogu aeg jalast ära. Nii ta siis tuleb tihtipeale kingad näpus ja nõuab neid omale jalga. ükspäev aga tuli 2 kinga näpus ja nõudis neid mõlemaid omale jalga. Ikka palju tähtsam tunne oli, näost oli náha. Proovige ka! :D

Eile sattusime ühe väikese poe peale ja seal olid imeilusad kontsaga ja kontsata kingad päris tittedest peale kõik nubrid (nii müüja väitis :)). Meil ju printsess pidevalt tahab omale kontsaga kingi, päris õiget suurust, nüüd siis sai omale harjutamiseks. Ta valis veel suht tavalised, aga neid kingi oli seal ikka nii ilusate mustrite, värvide ja erineva kujuga kontsadega, et oleks ise ka laps tahtnud olla :D

Loomulikult ei jätnud ka poissi uued kingad rahule. Ikka jalga, ikka jalga. Ja kui veel aru sai, et need astudes kõpsuvad!! Siis tehti pisikesi tibusamme ja sibliti hästi kiiresti edasi-tagasi. Veidi aja pärast läks niisama kõpsutamine igavaks, tuli midagi uut välja mõelda, aga palun! Kontsadega oled ju pikem! Saab igasugu asju laua pealt kátte, mille nad on käeulatusest ära pannud. Uskumatu, kuidas ikka nupp nokib neil pisikestel :D

Ega see trallitamine lihtne ei ole. Eriti kui arvestada, et emme-issi öösiti lausa kiusavad, ei taha enam tissi otsa panna. Nii siis tuleb öösel kõvasti karjuda ja üleval olla. Loomulikult tuleb siis päeval uni peale! Ja jogurtivuntsiga on ju pildi peale jääda hoopis popim ka!