Kunagine armas avastus

Ma ei ole veel kirjutanud kohast, kus me armastame jalutamas käia.

Kunagi kutsusid naabrid meid väikesele lõunasöögile ja tuli jutuks, et meist 5 minutise jalutuskäigu kauguselt võime leida hoopis teistsuguse ümbruse, kus igal "talul" on 5 aakrit maad ja enamuses majapidamistes ka hobused. Ja nii oligi. Me seekord väga kaugel ei viitsinud káia, aga ettekujutuse saab küll.

Kõigepealt jalutasime tänava lõppu

ja kahe aia vahelt läbi

läbi põõsaaugu

ja ohoo!!

Tunne oli, nagu Narnia filmis, kus váike tüdruk läheb "peitusemängu käigus kappi ja järsku leiab ennast hoopis ilusast lumisest maailmast. Noh, lund meil ei õnnestunud näha, aga hästi lapsepõlve tunne oli küll. Seal ei ole ümbrus nii klantsitud, asfalt on isegi konarlik (kujutate ette!? :P), autosid sõidab mööda väga harva, täpselt nagu kuskil maakohas (kohe tulid meelde ajad, kui sai ratastega pidevalt ringi vuratud, kraavides peitust mängitud ja viljapõldudesse salakäike sisse trambitud). Ja kohe leidsime ka hobused. Söötsime ponidele mitu kilo porgandeid, sellel õhtul jäime ühepajatoidust ilma :)

 

Aga need talud ilusad rikkurite majad. Suured ilusad ja suursugused majad massiivsete aedade sees, suured ilusti niidetud murumaad ümber. Ja ikka kuskil ka hobused või kitsed, lambad või vähemasti kanad. Tegime mõne klõpsu ka, aga kõige ilusamate majade tánavasse ei läinud seekord.

Õued on nii suured, et näiteks hobuse treenimiseks vajalikud hüppebarjäärid saab sinna panna. Hobuse treeningu ajal vahtisin suu ammuli seda ilusat läikivat musta täkku ja pildile jäigi ta püüdmata.

   

Viimasel ajal on sellest kandist meie lemmik jalutuskoht saanud. Vast põhiliselt sellepárast ka, et ei ole nii mägine :)