Ah et meil ei ole vana head Moskva saia? Teeme siis!
Panin vaikselt salaja kreemi välja jahtuma ja mis ma natukese aja pärast kuulen, keegi kolistab köögis hoolega. Lähen siis uurima, noorsand tuleb vastu, 2 kahvlit käes, ühe ulatab mulle, vòtab käest kinni ja veab ukse juurde, eks ikka selle, mille taga on kreem. Kus on ikka mardikatel nina selliste asjade peale!
Lõpptulemused, esimene minu kätetöö ja teine noore pagaripreili teostus. Maitses küll nagu päris :D
Ja saimegi hakkama. Seda diplomit ootasime küll kaua. Vahepeal juba tundus, et asi hakkab mõtet kaotama. Robinil olid kõik vajalikud trikid juba paar kuud tagasi selged, aga ikka edasi ei saadetud. Ta hakkas juba sellest ära tüdinema ka. Eriti kui tunnis oli rohkem lapsi ja teiste järgi ootama pidi. Tuleb tunnistada, et osad treenerid on seal kohe eriti aeglased ka ja poisil hakkas lihtsalt tegevusetusest igav. Eks oma osa mängis ka see, et Robin oli vahepeal mitu korda haige ja seetõttu oli ka ujumaskäimine kaootiline. Ning ka järelvaataja ei käi päris iga tund jälgimas. Neil ju terve basseinitäis lapsi. Ühesõnaga mitu asjaolu langes ilmselt kokku.
Täna võtsin siis kätte ja rääkisin meie probleemi järelvaatajale ära ning meid lubati siis ekstra jälgida. Ütlesin pojale, et ole siis tubli ja näita neile mida sa oskad. Ja poja näitaski. Tegi kõik harjutused eeskujulikult ära. Noh, tõe huvides olgu mainitud et ühte asja ta ei viitsinud teha ka, aga sel hetkel polnud järelvaatajat kah jälgimas :). Igaljuhul trenni lõpus kuulsime meeldivat uudist, et olemegi edasi saanud! Võtsime siis registratuurist diplomi ja olime mõlemad väga rahul!
Lisaks saime ka teada, et see on nüüd viimane tase, kus meie ujutame last, edasi hakkavad treenerid ise lapsega tegelema. Ning kuna ta peab siis ise hakkama sõnalistest korraldustest aru saama, siis sinna liiguvad lapsed keskmiselt umbes 2,5 aastaselt ja et tõenäoliselt ennem 7 kuud me kindlasti edasi ei saa. Noh, loodame et nad on sellega arvestanud ja see kolmas tase pakub piisavalt põnevust vahepealseks ajaks. Ning kui on ette teada, et me peame seal pikemalt käima, siis teame ise ka mitte liiga kärsituks muutuda.
Programmi järgi peaksime selgeks saama 4 meetrit iseseisvat ujumist ja ise selili vees hulpimise. See iseseisev ujumine tähendab umbes koeralaadset stiili vee all, sest nad lihtsalt ei jõua veel end vee peal hoida. Aga vee all poisile meeldib.
Katsetasin siis eile uuesti bussisõitu, kuna Roland nii rõõmsalt siin hõiskab, et bussiga on palju parem ja kiirem. Ei vaidle vastu tõesti. Bussipeatused on jalgsi kõndides 5 minuti kaugusel, miks mitte siis bussiga käia eksole.
Bussiga sõitmine ei ole ju mingi imeasi, milleks sellest kirjutada, mõtlete. Aga sellepärast, et see bussisõit erineb minu senistest kogemustest Eestimaa pinnal kapitaalselt. Esiteks, selleks, et buss üldse peatuks, pead sa peatuses käega juhile viipama. Nüüd astud sisse ja rooli taga istub mitte-tülpinud-näoga bussijuht, kes teretab ja küsib, kuidas läheb. Viisakusavaldused vastu. Nüüd näitad oma elektroonilist piletit piletilugejale, piiks-piiks, mille peale bussijuht tänab ja siis lähed istud kuskile. Ja niisugune kiirelt öeldud viisakad sõnad saavad osaks loomulikult kõikidele sisenejatele. Sisenemine on ainult esimesest uksest, väljumine keskmisest. Kui välja tahad, siis enne peatust vajutad nupule, et juht teaks järgmises peatuses, vastasel juhul põrutab lihtalt mööda. Mõistlik ka. Ja siis igaüks, kes välja läheb, tänab ise juhti.
Kui ma nüüd ise seda Eestis olles loeks, siis mõtleks vist küll, et no anna olla, mida siin veel mögiseda, ma tahan punktist a punkti b jõuda ja mitte mingit vestlust arendada. Võib-olla saab ainult siin kohapeal ise seda kogedes aru kui meeldiv on tegelikult igapäevane bussisõit mitte-vingus näoga juhiga, kes on suuteline sulle väga lihtsalt tere ja tänan ütlema ja see on praktiliselt kõigi inimeste puhul ju nii (võõrast inimesest möödudes võib vabalt juhtuda, et ta sind teretab, naeratab, küsib kuidas läheb, thank you ja sorry käivad nagunii ette ja taha). See teeb palju parema tuju kogu päeva jooksul ja jaksad ise ka positiivne olla - just seda oleks eestimaalastele vajagi!
Aga Rolandil antakse tööl lehte välja ja täna on Roland esilehel!
Admin Group Reward
Congratulations to Roland who has been
nominated for the admin group reward for June.
The person that nominated Roland had this to
say:
“Roland is very helpful and always attends
immediately when you have a computer problem.
Roland always solves the problem therefore he
is very good at what he does.”
Roland on kuu töötaja! Isik, kes ta välja pakkus ütleb, et; “Roland on väga abivalmis ja alati reageerib kohe kui sul on arvutiga probleeme. Roland suudab selle probleemi alati lahendada, see näitab, et ta on oma töös väga hea.”
Super tubli!! Küll on tore, et tal hästi läheb töö juures ja et seal märgatakse, et ta on ka väga hea!!
Üks peapõhjus, mis mind siia tulema ahvatles oli loomulikult ilm. Tahtsin, et Robin saaks talvel liikuda, mitte käed-jalad laiali paksus talvekombekas kohmakalt seista. No hea küll, nii hirmus ju ei ole, aga siiski siiski, näiteks Kai ei tahtnud külmemal ajal enam väljagi minna, sest vihkas riidesse toppimist. Njah, riiete pärast siin muretsema ei pea…
Poisil muidugi nina jälle kriim peas :) Siin on lasteaias sedasi, et kui laps kukub ja piiiiisikenegi kriim peaks tekkima, siis kohe kirjutatakse terve lehekülg aruannet, et mis kell ja mis juhtus jne ja siis lapsevanemale räägitakse ka ja palutakse allkiri alla panna, et teadlikud oleme. No ja selliseid kirju oleme siin ikka õige mitu allkirjastanud. Täiesti tavaline asi meie noorsandi puhul, issi poja ikkagi :)
Neiu tahab tulevikus aednikuks saada. Enne kasvatas tomateid, tuli neid punaseid maitsvaid kerasid küll. Ainult pisike otu-totu korjas altpoolt osad nubinad veel rohelisena ära ja kui avastas, et süüa ei kõlba, siis loopis aeda laiali. Praeguseks olid punaseks láinud seal muru sees :) Aga tomatitele ei meeldi talv, läksid nässu, eks siis kui ilm paras, siis muretseme uued. Aga talvel pannakse siin herneid ja neid ta siin hoolega kastabki.
Väike triibuline mardikas aga käsutab siin hoolega teist mardikat, kes tahab aina ümber minna, aga seda härra ei salli, siis tõstab jälle õiget pidi ja toriseb ise juurde.
Nüüd teeb peakokk meile süüa. Nagu meiegi muiste – vesi ja muld on ju kõige mõnusamad selleks puhuks. Ükspäev tegi päris iseseisvalt shokolaadiküpsiseid, selliseid, mida tegelikult ka ikka süüa saab. Tulid väga head! Ma olin ikka ekstra uhke, võttis oma printsessi retseptiraamatu välja ja veeris ise välja, mida ja kui palju, mõõtis koostisained välja ja küpsetas valmis ka. Ükspäev tegi pannkooke ka lausa. Esimesed tulid ikka väga head välja, viimased kippusid taignased olema, aga loomulikult tüütab ära ju lõpuks – esimese korra kohta väga tubli! Ja vahvlitegu on meil ka lausa lust, mina segan taigna valmis ja Kai küpsetab. Küll on tore!
Valminud on mingitsorti kalad a la carte.
Vennas aga samal ajal toimetas aia teises otsas.
Kõigepealt vaatas salaja, millega naabrid tegelevad. Siis läks kõvaks töötegemiseks – kogu prügi tuleb ju ilusti ära sorteerida! Kusjuures siin on need kollaste kaantega prügikastid igas hoovis puhta linna rahade eest, et soodustada prügi sorteerimist.
Nüüd kontroll, kas kast sai ikka täiesti tühjaks. Sai!
Vot sellised asjatoimetused meil siin käivad. Pildid ei ole eriti hea kvaliteediga, päike nii siras ja mudilased tormlesid ringi, ei olnud aega kaamerat sättida korralikult. Aga see vast ei olegi táhtis.
Kellele ma nüüd kampsuneid kuduma hakkan??? :) Kusjuures kohalikud käivad ikka jopedega ja mugisevad, et kole külm on ja imestavad silmad punnis, et kuda me t-särgi väel saame olla. Poed on kampsuneid táis ja muideks, karrrrrvaseid saapaid ka! :D
Nüüd on siis ametlikult kah kinnitust leidnud, et mul eksamid 
positiivselt sooritatud said. Päris ausalt kohe, seekord ma tõesti ei uskunud, et ma kõik kolm ainet piisavalt hästi läbin, aga palun väga kaks 4 ja 3 on nüüd olemas. Uskumatu! Seda viimast ainet jõudsin õppida ainult paar päeva vist ja see oli puhas teooria – müts maha audiitorite ees, hull amet on, niisugust vastutust ja kogu seda kremplit meeles pidada, seda veel lühikese aja jooksul, see ei ole üldse mitte kerge ülesanne. Ei ole ma jah viieline, aga see ei ole minu jaoks ka oluline. Arvan, et olen isegi supertubli, et siin vale keelega ja selliste mahtude juures koolis püsin. Uhke tunne on hoopis sellepärast, et mu tulemused on paremad kui nii mõnelgi lastetul, peretul, kellel on aega õppida täpselt siis, kui pähe tuleb. Juhuuu!
Meil on kohaliku ostukeskuse juures tsirkuse telk püsti pandud, näeb välja samasugune, kui siiani náinud oleme. Seest ka sama, keskel lava ja inimesed istuvad ümber.
Tahtsime proovida, et kas selle väikese mudilasega on vòimalik sellisel üritusel käia. Nooh, nii kaua, kuni popkorn kätte jagati ja suu matsus, oli päris rahulikult süles :)
Aga kui punu täis sai, siis oli vaja minna treppidele kaloreid kulutama. Ja teiste popkorni napsama. Muidugi praeguses vanuses selle napsamisega probleeme pole, kõik jagavad ise suure rõõmuga. Lõpuks siis hoopis said issiga kokkuleppele, et kui issi natuke eemal kogu shõu seisis, siis oli nõus süles olema.
Tsirkus ise… Nimeks Lennon Bros Circus ja ütles, et 115 aastat vana juba. Vanim Austraalias. Paar pilti jõudsime teha, siis teatati valjuhääldist, et mitte üks plõks ei tohi keegi teha. Kahju muidugi.
Kaile meeldis vága, meie jälle ei jõudnud ära imestada, kuidas artistid nii palju vigu suudavad teha. Sellist asja ma polnud kunagi varem näinud, et tsirkuses inimesed ei saa hakkama oma trikkidega, aga seda ikka juhtus seal. Ja loomi oli hästi vähe – lõvid ja paar hobust. Etteaste lõvidega oli hästi pikk ja veniv, lõvid loivasid üles poodiumitele ja siis loivasid paar korda üle mingi “silla”. Hobuse peal tegi üks naisterahvas küll lahedaid asju, küll jalad puutusid ühelt poolt maad ja teiselt ja siis sättis end igat võimalikku pidi kappava hobuse selga, päris osav. Paar klouni etteastet olid ikka päris igavad, ei mingit üllatusmomenti ja väga pikaks venitatud. Siis oli veel mitu numbrit, kus naised ronisid mööda riideribasid üles ja mässasid seal ja siis lasi end alla rulluda. Nii et pean tunnistama, et Eestis olen siiani näinud paremat tsirkust :)
Aa, seda ka, et siinse publiku seas on väga “kodune” istuda, nimelt oli meie pere jälle järjekordselt enamus aega ainukesed, kes plaksutasid. Tõesti kurb, artistid nii pingutavad, teevad oma naeratusi ja laiutavad kási, et palun aplausi ja ei midagi. Ma ei jõua ära imestada, muidu tunduvad hirmus suhtlejad ja avalad inimesed, aga üritustel on täielikud mökud :)
Eile käisime veel kinos ka. Jääaeg 3 ju tuli, Kai väga ootas seda. äge on siin see, et meie kohalik kino ei ole siinses mõistes suur, aga saale jagub. Üllatav oli näiteks see, et kuigi film alles välja tuli, siis saal oli praktiliselt tühi, peale meie pere oli veel 4 inimest. Poiss kondas kogu filmi mööda saali ringi, vahepeal viskas ekraani ette pikali maha ja vaatas filmi, siis jälle ronis üles ja roomas pinkide alt alla välja. Loomulikult käis ka teisi kinokülastajaid uurimas, ise maru õnnelik.
Kaile jälle meeldis väga, tema võiks seda nüüd mitu korda vaadata. Mina jälle ei viitsiks. Kahjuks nende järgedega on niimoodi järjest läinud, pastakast väljaimetud, ilma sisuta. Vähemalt lastel vaheldust.
mmmmilline lõhn ja milline maitse. Palume leivale!
Lõpuks leidsime poest rukkijahu, väga keeruline, väga keeruline. Nii nagu esialgu otsisime tikutulega mannat eksole. Aga siin seda jahu juba sõtkutakse
Näe, eestlased!! Nii kui leivad ahjust välja said, nii olid kallal :) Poiss toppis suu nii leiba täis, et ma täitsa imestasin, kuidas ta veel mäluda suutis.
Aga siin on nüüd vaiksevõitu olnud, sest ilmad on nii ilusad, päike aina sirab ja neiul ju koolivaheaeg. Oleme lihtsalt hästi palju väljas liikunud ja mängukaaslastega püüdnud trehvata. Tundub, et olen suutnud enam-vähem taastuda, väsimust ei ole üle pea ja peavalusid ka mitte. Kai ikka otsustas peale pikka vahet uuesti rata selga istuda ja uuesti proovida ja tuli válja küll. (Ta siin kukkus kunagi päris valusasti ja ei julgenudki enam). Nüüd on iga kell nõus rattaga minema ja poiss on nagunii õue-hull, eks ma siis kasutan juhust, hea vaheldus ju ka. Tuju on kohe palju parem. Järgmine nädal algab mul kool ja praegu on isegi tunne, et laske aga tulla, põrutame sellest semestrist läbi jálle. Ja veelkord – suur suur suur tänu kõigile, kes toetasid, kasvõi mõttes, oli ikka kasu küll!!
