Bussisõit

Katsetasin siis eile uuesti bussisõitu, kuna Roland nii rõõmsalt siin hõiskab, et bussiga on palju parem ja kiirem. Ei vaidle vastu tõesti. Bussipeatused on jalgsi kõndides 5 minuti kaugusel, miks mitte siis bussiga käia eksole.

Bussiga sõitmine ei ole ju mingi imeasi, milleks sellest kirjutada, mõtlete. Aga sellepärast, et see bussisõit erineb minu senistest kogemustest Eestimaa pinnal kapitaalselt. Esiteks, selleks, et buss üldse peatuks, pead sa peatuses käega juhile viipama. Nüüd astud sisse ja rooli taga istub mitte-tülpinud-näoga bussijuht, kes teretab ja küsib, kuidas läheb. Viisakusavaldused vastu. Nüüd näitad oma elektroonilist piletit piletilugejale, piiks-piiks, mille peale bussijuht tänab ja siis lähed istud kuskile. Ja niisugune kiirelt öeldud viisakad sõnad saavad osaks loomulikult kõikidele sisenejatele. Sisenemine on ainult esimesest uksest, väljumine keskmisest. Kui välja tahad, siis enne peatust vajutad nupule, et juht teaks järgmises peatuses, vastasel juhul põrutab lihtalt mööda. Mõistlik ka. Ja siis igaüks, kes välja läheb, tänab ise juhti.

Kui ma nüüd ise seda Eestis olles loeks, siis mõtleks vist küll, et no anna olla, mida siin veel mögiseda, ma tahan punktist a punkti b jõuda ja mitte mingit vestlust arendada. Võib-olla saab ainult siin kohapeal ise seda kogedes aru kui meeldiv on tegelikult igapäevane bussisõit mitte-vingus näoga juhiga, kes on suuteline sulle väga lihtsalt tere ja tänan ütlema ja see on praktiliselt kõigi inimeste puhul ju nii (võõrast inimesest möödudes võib vabalt juhtuda, et ta sind teretab, naeratab, küsib kuidas läheb, thank you ja sorry käivad nagunii ette ja taha). See teeb palju parema tuju kogu päeva jooksul ja jaksad ise ka positiivne olla - just seda oleks eestimaalastele vajagi!