Australian Day

Eile oli kõigil vaba päev, et Austraalia Päeva pühitseda.

26. jaanuaril 1788 oli ...hmmm... kuidas siis nüüd eestlasena seda päeva nimetada... kas siis Austraalia avastamise päev või aborigeenide seisukohast vallutajate saabujate päev. Eesti iseseisvuspäeva kohaselt paraadi siin ei korraldata ja riigitegelased kõnet ei pea. Pigem on see lõbutsemise päev - naljakad riided (ikka kuidagipidi austraalia teemalised enamasti), rohkelt õlut ja kõvasti möllu. Teine väga levinud tegevus on ennast selleks päevaks kuskile randa unustada ja lihtsalt aeg maha võtta. Kindlasti aga käib suur grillimine asja juurde, sellistel tähtsatel puhkudel on lemmiksnäkiks grillitud krevetid.

Igal aastal peetakse linnas ka Prussakate Võidujooksu. Inimesed võivad endale koha peal prussaka osta, sellele kirjutatakse nimi peale, antakse nimi ja purki. Siis teadustatakse võistlejad välja ja pannakse purgiga mingi mati keskele, purk pealt ära ja vudivadki! Osad jobud ei vudi ka, on vist liiga ehmunud kogu sellest möllust ja osad kukuvad kohe purgist välja valades selili ja enam teistpidi ei saa :)

Aa, ja siis spetsiaalselt Tiiu jaoks -sain ämbliku käest siis hammustada ka :D Läksin õhtul pesusid välja riputama ja ma tean küll, et neile seal pesupuu peal meeldib elada. Ühel hetkel tundsin, et kukkus miskit mulle rinnale. Eks ma hakkasin kohe rabistama, et toda elukat endast võimalikult eemale peletada - ja plaks hammustas. Ei olnud hirmus - isegi vähem sai aru, kui säásehammustusest ja viskas korraks mingi kubla üles kah. Hommikuks oli kadunud, paha ei hakanud, ära ei surnud - tundub, et seekord oli mingi ohutu tegelane :)

Tegelikult ráákisin töö juures ka ja teised ütlesid, et kogu oma elu jooksul nemad keegi ämblikult hammustada pole saanud, nii et küllap see tõenäosus on ikka váiksem kui me, eestlased omale ette kipume kujutama :D

Aborigeenid

Kirjutan täna natuke aborigeenidest, kellest siin tihti räägitakse erinevas kontekstis. Tõenäoliselt paljudel tekib juba sõna aborigeen või põlisrahvas kuuldes umbes selline pilt silme ette

Tegelikult see asi nii hull ei ole :) Eks on nemadki ju pika arengutee lábinud ja ausalt öeldes on meie hulgas nn. valgeid aborigeene rohkem kui me ise arugi saame. Aga hakkame siis algusest seda lugu harutama...

Mõningatel andmetel algas inimtegevus Austraalias 40 000 - 50 000 aastat tagasi. Selleks ajaks kui inglased 1788 oma jala mandrile tõstsid, arvatakse, et siin oli umbes 750 000 aborigeeni jagunenud 250ks rahvuseks ja iga rahvus omakorda 5-40 ks kogukonnaks jagunenud. Erinevad rahvused olid tihti üksteisega sõjajalal.

Kahjuks on inglastest “maadeavastajad” ametlikult deklareerinud, et nemad tulid ja inimesi nad siit ei leidnud. Eks jah, Inglismaa oli tolleks ajaks ikka kõvasti ees oma arengus ja nii siis tumedanahalisi metsas küttivaid paljaid pärismaalasi inimestega justkui samale pulgale ei tihatud panna. Aborigeenidest said valgete inimeste orjad, ilma mingisuguste õigusteta alamad olendid – neid peksti, vägistati ja alandati, ööseks seoti suure ketiga puu külge ja loomulikult said nad toitu ja vett minimaalselt. Tihti lõbustati ennast jahiretkedega, ainult et tagaaetavateks "loomadeks" olid pärismaalased...

Kuna nüüd hakkas sündima ka aborigeen-valgeid lapsi, siis otsustati, et need lapsed tuleb nn. puhast tõugu mustadest aborigeenidest eraldada ja nad nn. “päästa” viies nad oma sugulastest eraldi elama ristiusu missionaatidesse. Nii et umbes 1870.a. alates eraldati nn. pooltõugu lapsed seaduse kohaselt nende peredest ja vanemad ei náinud neid lapsi enam kunagi. Justnimelt nii ametlikes dokumentides kirjutatigi – tõug, nagu loomadel… Sellest ajast räägitakse siin kui "Varastatud põlvkondade ajastust" ehk Stolen Generations.

Elu missionaatides oli jube. Põhirõhk oli metslastest korralike usklike inimeste kasvatamine, kuigi ka see oli lastel selge, et inimese mõõtu nad iialgi välja andma ei hakka. Eeldati, et nad on lollid ja raamatutarkust õppida ei suuda, seega pidid nad õppima kuuletumist ja söögitegemist, koristamist, sest nende võrratu tulevik tähendas kuskile peresse teenijaks (loe: orjaks) minemist. Karm kord, pidev peks, oma keeles räákida ei tohtinud (ainult inglise keel), nutta ei tohtinud (muidu sai ilgelt kere peale), mentaalne alaväáristamine igal sammul, tihti aastate viisi öine vägistamine lapsepilastajatest “õpetajate” poolt… Ja selline asi juhtus isegi kuni 1970 aastani!!

Siinset põlisrahvast on tunnustatud vaid viimased 10 aastat vast, selle aja jooksul on riik justkui püünud näidata oma häbitunnet tehtu pärast. Paha lugu on aga see, et nüüd on juba liiga hilja. Valu, mida põhjustati, on olnud liiga suur ja usalduse tagasiteenimine ei õnnestu. Pealegi on veel siiamaani seaduses punkte, mis põlisrahvast diskrimineerivad – millele on küll tähelepanu tõmmatud aborigeenide õiguste eest seisjate poolt, kuid on siiani vastuseta jáánud.

Alles 2 aastat tagasi, 2008 aasta veebruaris, anti välja ametlik vabandus Austraalia riigi poolt.

Enamasti on hea tava, et riigiasutustes inimesed on aborigeenide ajaloost teadlikud ning eriti popp on, kui mõni põlisrahva esindaja lausa organisatsioonis töötab. Sest siis ju saab olla kõige õiglasem ja on alati keegi, kellelt nõu küsida, kes tunneks seda teistmoodi kultuuri ja oleks tagatud, et me omakorda uute solvangutega lagedale ei tuleks. (Kes teab, võib olla mõnikord on see ka "linnuke kasti" teema, sest alati tuleb olla poliitiliselt korrektne ;)) Tore on see, et töötajatele võimaldatakse koolitusi, kus neil on võimalik siis end olukorraga kurssi viia. Kurb ja shokeeriv on see ajalugu ikka.

Kuigi kogu maailm (kaasaarvatud kohalikud) räágib Austraalia põlisrahvast kui aborigeenidest, siis tegelikult jaguneb too rahvas vastavalt oma elukohale kaheks: Torres Strait Islander rahvas elab Paapua Uus-Guinea saartel ning Aborigeenid elavad Austraalia maismaal, Tasmaanias ja mõningatel Austraaliat ümbritsevatel saartel. Huvitav on see, et need rahvad erinevad oma traditsioonide poolest kaunis kõvasti ning ega nad just rõõmsad ei ole, et neid ühte patta pannakse. Seal ühes pajas koos on neid umbes 2,7 % kogu populatsioonist ehk 550 000.

Vähe sellest, et aborigeenid ja torres strait saarlased üksteisest erinevad, siis on iga rahva sees sadu erinevaid kogukondi oma keele ja tavadega. Lisaks ei kutsu nad ise ennast “aborigeenideks”, vaid omavad mitmeid erinevaid kogukonnanimesid ja aborigeeni nimetus on jällegi kunagi neile omistatud võõraste sissetungijate poolt ning läbi ajaloo on omandanud küllaltki negatiivse alatooni. Peamiselt on levinud ristiusk (mis neile sisserännanud “Austraalia avastajate” poolt peale suruti justkui nende endi päástmise nime all) või siis nende endi algne usuvorm, mille tõlkesse panemisega ma veidi hátta jáán – Dreamtime või siis unistamine otsetõlkes. Midagi lähedast meie unenägudele selgituste otsimisega, sinna juurde veel põlvest põlve edasi kantud lood maailma loomisest jm. Kusjuures need lood ei pruugi erinevates paikades sugugi samad olla. Ka usuvad nad hingede olemasolusse, sellesse, et hing liigub kehast kehasse jnejne. Näiteks iga nende loometöö taga on mingi konkreetne lugu, mis võtab paberile jõudes kuju, millest meie enamus midagi ei taipa ja arvame, et näe, ilusad täpilised sisalikud… Enamasti nad oma lugusid nn. valge inimesega jagada ei taha, mõned aga on teist meelt ning oma maali edasi andes annavad edasi ka loo selle taga.

Ma olen nende kunstistiili vägagi armunud, kui ma vaid teaks neid lugusid seal taga! Põhiliselt kasutatakse nn. maa-värve – pruun, oranz, kollane, must, punane – ja tihti ka looduslikke materjale, nagu näiteks vormitakse puust kujundeid ehete jaoks jne. Siinkohal jälle internet suur ja lai, kellel huvi, see leiab vastavat materjali rohkem kui lootagi oskab J Siinkohal kahjuks jällegi on rahvast haledalt ära kasutatud tihti – lastes neil maalida ja makstes neile pudeli õllega ja siis müüdud siin linnas teos maha mitmesaja ja isegi mitme tuhande dollari eest!!

Nii, tänaseks aitab. Tuleb natuke tööd ka ikka teha ;) Ehk suudan lähipäevil kogu selle draama tagajärgedest kirjutada.

Esmaspäev... jälle!!!

Ja niimoodi see aeg jooksebki :D Alles oli esmaspäev, justkui eile - ei! justkui täna hommikul alles kirjutasin eelmise postituse ja jälle vaikus.

Ráágin siis teile ühest eriti vastikust kogemusest, mis tuleneb justnimelt siinsest kliimast :) Istun siis paar päeva tagasi arvuti taha, et oma meilid üle vaadata ja mingi hetk tunnen, et sügeleb puusa pealt. Kratsides avastasin suureks õuduseks, et isssssssver, see asi liigub!!!! Instinktiivselt kukkusin seda asja enda pealt maha nühkima ja kui siis nágin, millega tegu, siis kukkusin üles alla karglema ja kisendades end paljaks koorima. Roland alguses proovis ikka küsida, et mis nüüd juhtus, aga lõpuks hakkas kah selle draama peale naerma. Tegemist oli siis ühe vastiku väikse prussakaga!! Ja ma ei kujuta ette, kas see võimalik, aga hammustas ka veel mind vist - oli päris valus ja punane sealt puusa pealt pärast. See on vist küll kõige vastikum kogemus siiani :) Mul väga vedas tegelt, et see ei olnud see suur jurakas, vaid tavalises suuruses, nagu Eestiski levinud. Siin on ju olemas mingi eriti purakas sort, selline pastaka pikkune...

Siinne kliima soosib väga niisugusi vastikuid putukaid ja mutukaid - niiske ja soe, ilgelt mõnna ju. Ja mida rohkem väljas sajab, seda rohkem nad õuest tuppa nügivad. Nii et siin ei ole probleem hoopiski selles, et naaber lahkelt prügikastikraami oma korterisse tassib ja sealt siis prussarid levima paneb, vaid kohalikele sellised tavalised elukad.

Noh ja nüüd on meil park kohe päris maja kõrval ja arvatavasti nende puude pärast siis on palju rohkem ämblikke - suuri ikka, mitte mingeid lasteaiatittesid. Ja kõige meeletum on see, et nad on sigakiired! Kui ikka üle põranda paneb, siis viuh peaaegu ei náegi kui ühest toa otsast teises juba. Jaa, olen ikka väga õnnelik, et 2 aastat "treeningut" on juba selja taga - selles majas alustada poleks tahtnud :)

Esmaspäev

Kui esmaspäeval bussiga linna jõudsime, siis fotokaga enam midagi teha ei olnud. Uskumatu, kui kiiresti on kohalikud võimelised oma jõud koondama ja tava-olukorra taastama. Lisaks kohalikult sõjaväele on siin olemas ka spetsiaalsed organisatsioonid, mis tegelevadki spetsiaalselt selliste kriisiolukordade lahendamisega. Poole páeva jooksul suudeti luua kriisiabikeskused tuhandetele inimestele, kelle polnud enam kuskil olla - koos söögi, joogi, eraldatud magamisosa ja isegi lastenurgaga. Suured masinad saadeti tánavatele vett ära pumpama, vabatahtlikud (keda on registreerunud juba kõvasti üle 70 000) ning mainitud organisatsioonid on tegelenud puhastamisega ju vaid loetud päevad, aga kes asjast ei teaks, see linna välimuse járgi midagi aru ei saaks. Uskumatu tõesti!

Veel üks huvitav náide võrreldes siinset ja Eesti elatustaset. Kui nüüd Eestis on kriisiolukord ja inimesed kaotavad oma kodu koos kõigega, mis seal sees, siis eestlane aitab küll kui vähegi saab. Aga vahe ongi selles, et mis ulatuses siis saab. Aitab näiteks nii, et otsib kodust mõned riided, voodipesu, ehk õnnestub isegi mõni kodumasin leida, mida on võimalik ära anda (ma ráägin siin tavainimestest, mitte mingitest mega rikkuritest). Nii. Siin aga, toodi kriisikeskustesse meeletutes hunnikutes riideid, voodipesu, rätikuid - ja väga paljudel alles hinnasildid küljes.
Meil tehti ka hommikul tööl koosolek, anti ülevaade, kellega mis juhtus ja kuidas aidata saame. Siis selgus, et ühel perel läks nii halvasti, et isegi vahetusriideid ei ole. Siis kohe inimesed arutama, et selge, tuleb poodi minna ja inimestele riideid osta! No ma kuulasin suu ammuli, tõesõna - kujutate siis ette, kui hea peab majanduslik olukord olema, et sa saad lihtsalt lambist poodi jalutada ja kellelegi teisele riideid osta... super jah. Loodetavasti siis ühel ilusal päeval võime isegi endale teiste abistamist lubada rahalisel teel - hetkel saame ainult oma musklijõudu välja pakkuda :)

Ja nüüd on paar päeva ka päike lõõsanud nii meeletult, et 10-minutiline jalutuskäik tundub saunaskäiguna, higi voolab mööda nágu ja kaela - ilmataat lõbustab ennast alatute võtetega :)

Suur tänu veelkord kõigile, kes olid mures ja elasid kaasa. Olete meile väga kallid!!

Käisin oma sõpra aitamas :(

Mu parim sõber sai siis täna oma maja vaatama minna… kõik läinud  

Tulin just sealt, aitasime kambaga tal sealt soga seest asju korjata ja nädalavahetusel proovin mõned kastitäied asju ära pesta, mille sealt korjasime. Ehk saab veel asja neist. Täiesti leina-meeleolu on. Majad on siin tihti kõrgetel jalgadel (näha ju miks eks) ja ikkagi oli tal majas seina pealt joon náha, et vesi oli üle minu pea. Maapinnast pidi siis vast 3-4 m olema. Eks siis paistab, kas mööblist suudab midagigi päásta. Umbes aasta tagasi oli oma eluga sealmaal, et üüris omale elupaiga, möbleeris ja disainis seal – esimest korda sai teha omale just sellise kodu, nagu tema tahab. Ja loomulikult ei ole ta mingi rikkur, punnitas raha kokku hoida ja tasapisi ostis. Läinud.

Seal oli tänavate viisi samasuguseid maju, inimesed askeldasid nagu sipelgad ümber, tassisid asju tee äärde prügiauto jaoks valmis. Ja oleks siis lihtsalt vesi, vastik kleepuv muda, kõik nii libe, et meeletu, haiseb – see hais ei pidavat kümneteks aastateks majadest kaduma, tee mis tahad.

Üks asi on seda kõike telekast náha, aga kohapeal oma silmaga… lihtsalt uskumatu kui õnnelikult meil läks!!!

Õhtune ülevaade

Tere õhtust.

Tána ongi kõik paremaks láinud, vesi vaikselt liigub tagasi, inimesed päásevad tasapisi oma maju vaatama.

Täna náidatakse telekast rohkem inimesi ja nende päásemislugusid, vága väga kurb – isegi reporteritel pisarad kurgus. Lihtsalt ime, mismoodi osad emad 2 last ära páästsid ja samal ajal ei teadnud, kus neil mehed on – et kas on vesi juba ära viinud või kuskil vee taga kinni. Täiesti sürr on vaadata kesklinna tánavaid, kus tihti käime, vesi ulatub valgusfooride tulede alla välja, poodidest rääkimata. Uskumatult vaprad inimesed, kes nägid, et oma maja osas midagi teha ei ole kui sealt ära minna ja läksid siis hoopis teisi aitama – aitasid mööblit tassida, aitasid inimesi autodest välja jnejne.

Ma kujutan ette, et te náete juba piisavalt neid koledaid kaadreid ja sellepärast pole tahtnud siia neid toppida, emadel nagunii südamed juba nii valutavad, et ei saa magada ega süüa. Nüüd proovige puhata, juba läheb paremaks.

Hommik káes

ja päike paistab, oleme kuival.

Nii, uudised vaadatud – asi on parem kui kardeti, vesi tõusis kuni 4.46 m, mis on meeter vähem kui kardeti ja seega on kogu see katastroof siiski pisut väiksem kui 1974 aastal. Siin kardeti väga, et on hullem, sest see on kõige hullem, mida siin náhtud.

Nüüd siis on oodata ainult asjaolude paranemist, vesi hakkab vaikselt langema jälle ja kui hästi läheb, siis on enamus inimestel siiski kodud olemas, kuhu minna. Jube on seda koristada, aga lihtsalt õudne, kui kodu enam allesgi ei ole… Siinkohal on päris kurb lugeda mõndade eestlaste kommentaare siin seal, et vot nüüd tahaks kanuudega seal ringi aerutada… jah, tõenäoliselt on Eesti liiga kauge ja õnneks ka ilma sellelaadse kogemuseta, sest siin ei olnud mitte tegemist lõbusõiduga laienenud jõe peal, vaid inimesed võitlesid oma elude eest. Ma ei ole tahtnud siia eriti neid jutte ja pilte panna, mida me uudistes náeme, aga kui ikka laibad sust mööda triivivad ja sa ei saa midagi teha, sest kogu jõud on oma ellujäämiseks rakendatud, siis on pehmelt öeldes kurb, et teised jälle arvavad, et seal kanuutamine oleks vahva. Nutsin larinal – ema kahe pojaga ootasid katusel päästmist, 13 aastane poiss, kes ise ujudagi ei osanud, nõudis, et ta 10 aastane vend päástetakse enne – sai päästetud, ema ja vend uhuti veega minema ja neid päásta ei õnnestunud. Ei ole seiklus, ei ole.

Aga seda ma kirjutan ainult sellepárast, et nüüd on kõik rahulik, vesi juba langeb ja meieni õnneks ei jõudnud. Oleme väga tänulikud kõigile, et olite mõttes meiega!!!

Reklaami kah

Rasked ajad aitab mööda saata vürtsikilu. Saadaval hästivarustatud kauplustest. Siinkohal suured tänud Mairele, kes kinnalise kingituse Eestist kaasa tõi.

Veel informatsiooni

Leidsin veel rahustavat infot Linnavalitsuse lehelt, et meieni ei tohiks vesi jõuda.

 

See kollane ala märgistab prognoositud ohustatud piirkondi, nagu näha, siis me oleme sellest alast väljas. Käisime täna ka selle kollase ala otspunktis, kaardil meist ülevalpool, seal olid pargid vee all ja osaliselt majade õuedes ka, aga igal juhul ei paistnud, et veel majades oleks. See on meist umbes 8 km kaugusel. Kui meie poole tulla, siis tuleb veel kõvasti mäe otsa ronida, nii et see vesi siia ei suuda tulla.

Kui Internet millegipärast ära ei peaks minema, või elekter, siis hommikul anname teada jälle. Seniks head páeva teile ja meile head ööd!

Õhtused uudised

Kell hakkab 8 saama. Náeme ka telekast neid hirmsaid kaadreid, aga meil on endiselt kõik kuiv ja vihma ka ei saja. Nüüd siis ootame seda kõige hullemat hetke, tõusu kõrghetke, mida ennustatakse homseks. Käisime väikesel tiirul ka, et náha kui kaugel vesi on – on kaugel, loodetavasti piisavalt kaugel. Táhtsad dokumendid on ka kotti pandud, et kui on vaja minna, siis oleme kiirelt valmis. Aga õnneks on siiani olnud aega, et inimesi ette hoiatada ja meil on uudised kogu aeg lahti, samuti uurime kogu aeg lehest ja linna lehelt, et ega meie linnaosa ohustatute nimekirjas ei ole.

Täna kogume veel vett, igaks sajaks juhuks, et kui vesi enam saadaval ei peaks olema, samuti on oht, et elekter võetakse ära.

Ennustatakse, et peale homset kõrghetke peaks asjad tasapisi paremaks minema. Muidugi võtab kaua kaua aega, et sellest katastroofist toibuda, aga peaasi, et enam hullemaks ei läheks.

Tulemas on meeletu toidukaupade hinnatõus, juba praegu on ladudes toidukraam rikutud ja veega minema pühitud, aga samuti ju põllud rikutud ja kariloomad ära uhutud või toiduta. Piim, sai, liha, värsked juurikad ja puuviljad, bensiin… Ega me ju praegugi oleme pidanud väga kokkuhoidlikult elama, ega peale toidu ja suurte arvete millegi muu peale mõelda julge, siis kui nüüd toit üle 100% kallimaks läheb, siis ma ei kujuta ettegi, kuidas me selle Kai kooliraha kokku korjame. Riidedki püüan ise lastele õmmelda, vanemad riidehilbud lähevad kõik lastele T-särkideks ja püksteks-seelikuteks, nii tuleb ainult jalanõusid osta ja koolivormid.

Aga muretseme kõige selle párast hiljem. Hetkel on kõige tähtsam, et sellest jamast puutumata jääme ja veel hullemate muredega võitlema ei pea. Niisiis, hetkel on meil kõik rahulik, mis ongi peamine.

Poeskäik

Me rumalukesed läksime siis täna poodi – piim sai otsa… Tagasi tulime ilma piimata… Poed on táiesti tühjaks ostetud, pole piimahaisugi, saia-leiba ei ole, viimase koti jahu saime, igasugu konserviriiulid täiesti tühjad, juurikad, puuviljad otsas. Mõtlesime, et vast seda longlife piima on ikka veel alles, see, mis tavariiulil võib kuude viisi seista – ei miskit, ainult mõned sojapiimad. No me kahtleme, et lapsed seda joovad ja nii me siis piimata jäimegi. Ostsime siis jogurtit ja õunamahla. Müstika!!! Roland proovis pilti ka teha, aga kohe tuli poetádi juurde ja keelas ära.

Aga vähemalt rabarberit oli, täna saab rabarbrikooki!

Meiega on endiselt hästi

Viimased uudised – on hommik ja päike paistab! Seega siin on kõik ilus. On alasid Brisbane-i ümber, kus nii hästi ei läinud – arvatavasti näete teie uudistes kaadreid, kus autod pühiti minema jne – aga see koht on meist 100 km kaugusel ja õnneks (kui nii üldse öelda saab) teatati nendele inimestele 1 päev ette, et nad evakueeruma peavad. Nii et magage rahulikult, meil päike paistab.

Paar pilti ka. Meie maja on see paremalt esimene. Ning teisel pildil on näha meie maja kõrval olev kraav. See pole õige jõgi või oja vaid vihmavee kogumise kraav.

Kiire postitus

Kindlasti olete nüüd kõvasti uudistes näinud, et siin uputab jubedalt. Ma kirjutan kiire postituse, et teaksite, et meiega on kõik korras.

Tegelikult on siin jah asjad päris hullud, autosid pillutakse nagu taskurätikuid ja majad ujuvad minema, seda vast olete juba isegi näinud. Tammid on täis mis täis ja hakkavad kohe üle ajama, sellepärast proovitakse sealt osa vett ise välja lasta, sest siis on kahju väiksem. See aga tähendab, et kesklinnas tuleb arvatavasti suur uputus ja siis muidugi transport ei liigu. Nii et inimesed saadetakse kesklinnast koju enne, kui nad sealt enam ära ei peaks päásema. Nii.

Hea on see, et siia meie kanti ei ole hullu uputust jõudnud ja ikka hoiame pöidlaid, et nii ka jááks. Oleme ilusti kõik koos kodus, nii et pole ohtu, et keegi jááb kuskile veevangi ja ei saa enam liikuma. Oleme valmis kõike tähtsamat ülakorrusele tassima ja ise kodust välja minema, loodame siis, et seda vajadust ei teki. Hirm on tegelt nahas küll, telekast tuleb järjest seda jubedat pilti, kuidas kõik lihtsalt minema pühitakse, aga meie lohutus on see, et oleme jõest ikka päris kaugel.

Katsun siis teid kursis hoida, ärge seniks liigselt muretsege!