Hommik káes

ja päike paistab, oleme kuival.

Nii, uudised vaadatud – asi on parem kui kardeti, vesi tõusis kuni 4.46 m, mis on meeter vähem kui kardeti ja seega on kogu see katastroof siiski pisut väiksem kui 1974 aastal. Siin kardeti väga, et on hullem, sest see on kõige hullem, mida siin náhtud.

Nüüd siis on oodata ainult asjaolude paranemist, vesi hakkab vaikselt langema jälle ja kui hästi läheb, siis on enamus inimestel siiski kodud olemas, kuhu minna. Jube on seda koristada, aga lihtsalt õudne, kui kodu enam allesgi ei ole… Siinkohal on päris kurb lugeda mõndade eestlaste kommentaare siin seal, et vot nüüd tahaks kanuudega seal ringi aerutada… jah, tõenäoliselt on Eesti liiga kauge ja õnneks ka ilma sellelaadse kogemuseta, sest siin ei olnud mitte tegemist lõbusõiduga laienenud jõe peal, vaid inimesed võitlesid oma elude eest. Ma ei ole tahtnud siia eriti neid jutte ja pilte panna, mida me uudistes náeme, aga kui ikka laibad sust mööda triivivad ja sa ei saa midagi teha, sest kogu jõud on oma ellujäämiseks rakendatud, siis on pehmelt öeldes kurb, et teised jälle arvavad, et seal kanuutamine oleks vahva. Nutsin larinal – ema kahe pojaga ootasid katusel päästmist, 13 aastane poiss, kes ise ujudagi ei osanud, nõudis, et ta 10 aastane vend päástetakse enne – sai päästetud, ema ja vend uhuti veega minema ja neid päásta ei õnnestunud. Ei ole seiklus, ei ole.

Aga seda ma kirjutan ainult sellepárast, et nüüd on kõik rahulik, vesi juba langeb ja meieni õnneks ei jõudnud. Oleme väga tänulikud kõigile, et olite mõttes meiega!!!