Tegelikult see asi nii hull ei ole :) Eks on nemadki ju pika arengutee lábinud ja ausalt öeldes on meie hulgas nn. valgeid aborigeene rohkem kui me ise arugi saame. Aga hakkame siis algusest seda lugu harutama...Mõningatel andmetel algas inimtegevus Austraalias 40 000 - 50 000 aastat tagasi. Selleks ajaks kui inglased 1788 oma jala mandrile tõstsid, arvatakse, et siin oli umbes 750 000 aborigeeni jagunenud 250ks rahvuseks ja iga rahvus omakorda 5-40 ks kogukonnaks jagunenud. Erinevad rahvused olid tihti üksteisega sõjajalal.
Kahjuks on inglastest “maadeavastajad” ametlikult deklareerinud, et nemad tulid ja inimesi nad siit ei leidnud. Eks jah, Inglismaa oli tolleks ajaks ikka kõvasti ees oma arengus ja nii siis tumedanahalisi metsas küttivaid paljaid pärismaalasi inimestega justkui samale pulgale ei tihatud panna. Aborigeenidest said valgete inimeste orjad, ilma mingisuguste õigusteta alamad olendid – neid peksti, vägistati ja alandati, ööseks seoti suure ketiga puu külge ja loomulikult said nad toitu ja vett minimaalselt. Tihti lõbustati ennast jahiretkedega, ainult et tagaaetavateks "loomadeks" olid pärismaalased...
Kuna nüüd hakkas sündima ka aborigeen-valgeid lapsi, siis otsustati, et need lapsed tuleb nn. puhast tõugu mustadest aborigeenidest eraldada ja nad nn. “päästa” viies nad oma sugulastest eraldi elama ristiusu missionaatidesse. Nii et umbes 1870.a. alates eraldati nn. pooltõugu lapsed seaduse kohaselt nende peredest ja vanemad ei náinud neid lapsi enam kunagi. Justnimelt nii ametlikes dokumentides kirjutatigi – tõug, nagu loomadel… Sellest ajast räägitakse siin kui "Varastatud põlvkondade ajastust" ehk Stolen Generations.
Elu missionaatides oli jube. Põhirõhk oli metslastest korralike usklike inimeste kasvatamine, kuigi ka see oli lastel selge, et inimese mõõtu nad iialgi välja andma ei hakka. Eeldati, et nad on lollid ja raamatutarkust õppida ei suuda, seega pidid nad õppima kuuletumist ja söögitegemist, koristamist, sest nende võrratu tulevik tähendas kuskile peresse teenijaks (loe: orjaks) minemist. Karm kord, pidev peks, oma keeles räákida ei tohtinud (ainult inglise keel), nutta ei tohtinud (muidu sai ilgelt kere peale), mentaalne alaväáristamine igal sammul, tihti aastate viisi öine vägistamine lapsepilastajatest “õpetajate” poolt… Ja selline asi juhtus isegi kuni 1970 aastani!!
Kahjuks on inglastest “maadeavastajad” ametlikult deklareerinud, et nemad tulid ja inimesi nad siit ei leidnud. Eks jah, Inglismaa oli tolleks ajaks ikka kõvasti ees oma arengus ja nii siis tumedanahalisi metsas küttivaid paljaid pärismaalasi inimestega justkui samale pulgale ei tihatud panna. Aborigeenidest said valgete inimeste orjad, ilma mingisuguste õigusteta alamad olendid – neid peksti, vägistati ja alandati, ööseks seoti suure ketiga puu külge ja loomulikult said nad toitu ja vett minimaalselt. Tihti lõbustati ennast jahiretkedega, ainult et tagaaetavateks "loomadeks" olid pärismaalased...
Kuna nüüd hakkas sündima ka aborigeen-valgeid lapsi, siis otsustati, et need lapsed tuleb nn. puhast tõugu mustadest aborigeenidest eraldada ja nad nn. “päästa” viies nad oma sugulastest eraldi elama ristiusu missionaatidesse. Nii et umbes 1870.a. alates eraldati nn. pooltõugu lapsed seaduse kohaselt nende peredest ja vanemad ei náinud neid lapsi enam kunagi. Justnimelt nii ametlikes dokumentides kirjutatigi – tõug, nagu loomadel… Sellest ajast räägitakse siin kui "Varastatud põlvkondade ajastust" ehk Stolen Generations.
Elu missionaatides oli jube. Põhirõhk oli metslastest korralike usklike inimeste kasvatamine, kuigi ka see oli lastel selge, et inimese mõõtu nad iialgi välja andma ei hakka. Eeldati, et nad on lollid ja raamatutarkust õppida ei suuda, seega pidid nad õppima kuuletumist ja söögitegemist, koristamist, sest nende võrratu tulevik tähendas kuskile peresse teenijaks (loe: orjaks) minemist. Karm kord, pidev peks, oma keeles räákida ei tohtinud (ainult inglise keel), nutta ei tohtinud (muidu sai ilgelt kere peale), mentaalne alaväáristamine igal sammul, tihti aastate viisi öine vägistamine lapsepilastajatest “õpetajate” poolt… Ja selline asi juhtus isegi kuni 1970 aastani!!
Siinset põlisrahvast on tunnustatud vaid viimased 10 aastat vast, selle aja jooksul on riik justkui püünud näidata oma häbitunnet tehtu pärast. Paha lugu on aga see, et nüüd on juba liiga hilja. Valu, mida põhjustati, on olnud liiga suur ja usalduse tagasiteenimine ei õnnestu. Pealegi on veel siiamaani seaduses punkte, mis põlisrahvast diskrimineerivad – millele on küll tähelepanu tõmmatud aborigeenide õiguste eest seisjate poolt, kuid on siiani vastuseta jáánud.
Alles 2 aastat tagasi, 2008 aasta veebruaris, anti välja ametlik vabandus Austraalia riigi poolt.
Enamasti on hea tava, et riigiasutustes inimesed on aborigeenide ajaloost teadlikud ning eriti popp on, kui mõni põlisrahva esindaja lausa organisatsioonis töötab. Sest siis ju saab olla kõige õiglasem ja on alati keegi, kellelt nõu küsida, kes tunneks seda teistmoodi kultuuri ja oleks tagatud, et me omakorda uute solvangutega lagedale ei tuleks. (Kes teab, võib olla mõnikord on see ka "linnuke kasti" teema, sest alati tuleb olla poliitiliselt korrektne ;)) Tore on see, et töötajatele võimaldatakse koolitusi, kus neil on võimalik siis end olukorraga kurssi viia. Kurb ja shokeeriv on see ajalugu ikka.
Kuigi kogu maailm (kaasaarvatud kohalikud) räágib Austraalia põlisrahvast kui aborigeenidest, siis tegelikult jaguneb too rahvas vastavalt oma elukohale kaheks: Torres Strait Islander rahvas elab Paapua Uus-Guinea saartel ning Aborigeenid elavad Austraalia maismaal, Tasmaanias ja mõningatel Austraaliat ümbritsevatel saartel. Huvitav on see, et need rahvad erinevad oma traditsioonide poolest kaunis kõvasti ning ega nad just rõõmsad ei ole, et neid ühte patta pannakse. Seal ühes pajas koos on neid umbes 2,7 % kogu populatsioonist ehk 550 000.
Vähe sellest, et aborigeenid ja torres strait saarlased üksteisest erinevad, siis on iga rahva sees sadu erinevaid kogukondi oma keele ja tavadega. Lisaks ei kutsu nad ise ennast “aborigeenideks”, vaid omavad mitmeid erinevaid kogukonnanimesid ja aborigeeni nimetus on jällegi kunagi neile omistatud võõraste sissetungijate poolt ning läbi ajaloo on omandanud küllaltki negatiivse alatooni. Peamiselt on levinud ristiusk (mis neile sisserännanud “Austraalia avastajate” poolt peale suruti justkui nende endi päástmise nime all) või siis nende endi algne usuvorm, mille tõlkesse panemisega ma veidi hátta jáán – Dreamtime või siis unistamine otsetõlkes. Midagi lähedast meie unenägudele selgituste otsimisega, sinna juurde veel põlvest põlve edasi kantud lood maailma loomisest jm. Kusjuures need lood ei pruugi erinevates paikades sugugi samad olla. Ka usuvad nad hingede olemasolusse, sellesse, et hing liigub kehast kehasse jnejne. Näiteks iga nende loometöö taga on mingi konkreetne lugu, mis võtab paberile jõudes kuju, millest meie enamus midagi ei taipa ja arvame, et näe, ilusad täpilised sisalikud… Enamasti nad oma lugusid nn. valge inimesega jagada ei taha, mõned aga on teist meelt ning oma maali edasi andes annavad edasi ka loo selle taga.
Kuigi kogu maailm (kaasaarvatud kohalikud) räágib Austraalia põlisrahvast kui aborigeenidest, siis tegelikult jaguneb too rahvas vastavalt oma elukohale kaheks: Torres Strait Islander rahvas elab Paapua Uus-Guinea saartel ning Aborigeenid elavad Austraalia maismaal, Tasmaanias ja mõningatel Austraaliat ümbritsevatel saartel. Huvitav on see, et need rahvad erinevad oma traditsioonide poolest kaunis kõvasti ning ega nad just rõõmsad ei ole, et neid ühte patta pannakse. Seal ühes pajas koos on neid umbes 2,7 % kogu populatsioonist ehk 550 000.
Vähe sellest, et aborigeenid ja torres strait saarlased üksteisest erinevad, siis on iga rahva sees sadu erinevaid kogukondi oma keele ja tavadega. Lisaks ei kutsu nad ise ennast “aborigeenideks”, vaid omavad mitmeid erinevaid kogukonnanimesid ja aborigeeni nimetus on jällegi kunagi neile omistatud võõraste sissetungijate poolt ning läbi ajaloo on omandanud küllaltki negatiivse alatooni. Peamiselt on levinud ristiusk (mis neile sisserännanud “Austraalia avastajate” poolt peale suruti justkui nende endi päástmise nime all) või siis nende endi algne usuvorm, mille tõlkesse panemisega ma veidi hátta jáán – Dreamtime või siis unistamine otsetõlkes. Midagi lähedast meie unenägudele selgituste otsimisega, sinna juurde veel põlvest põlve edasi kantud lood maailma loomisest jm. Kusjuures need lood ei pruugi erinevates paikades sugugi samad olla. Ka usuvad nad hingede olemasolusse, sellesse, et hing liigub kehast kehasse jnejne. Näiteks iga nende loometöö taga on mingi konkreetne lugu, mis võtab paberile jõudes kuju, millest meie enamus midagi ei taipa ja arvame, et näe, ilusad täpilised sisalikud… Enamasti nad oma lugusid nn. valge inimesega jagada ei taha, mõned aga on teist meelt ning oma maali edasi andes annavad edasi ka loo selle taga.
Ma olen nende kunstistiili vägagi armunud, kui ma vaid teaks neid lugusid seal taga! Põhiliselt kasutatakse nn. maa-värve – pruun, oranz, kollane, must, punane – ja tihti ka looduslikke materjale, nagu näiteks vormitakse puust kujundeid ehete jaoks jne. Siinkohal jälle internet suur ja lai, kellel huvi, see leiab vastavat materjali rohkem kui lootagi oskab J Siinkohal kahjuks jällegi on rahvast haledalt ära kasutatud tihti – lastes neil maalida ja makstes neile pudeli õllega ja siis müüdud siin linnas teos maha mitmesaja ja isegi mitme tuhande dollari eest!!
Nii, tänaseks aitab. Tuleb natuke tööd ka ikka teha ;) Ehk suudan lähipäevil kogu selle draama tagajärgedest kirjutada.
1 kommentaar:
Aitäh, et meile ajalugu ka jagasid. Väga huvitav ja kurb.. uskumatu, et veel 40a. tagasi toimusid need koledused.
kallidpaid teile ja hoia prussakatest eemale.. kuidas lapsed neid nähes reageerivad? ! ;))
Ingrid M
Postita kommentaar