Septembrikuu reis–Päev 7

Nii et pärast 5 aastat Austraalias elamist õnnestus meil Sydney ära näha, oli ka aeg.

Eriti tore oli, et Sydneys võttis meid vastu tore Eesti pere, sai mõnusasti emakeeles juttu vadistada ja muljetada. Hommikul panime siis linna poole teele ja jállegi jäi seda uudistamisaega väheseks. Eks linna on ikka maru suur, siis mõtlesime, et tuleb leida üks korralik kõrge hoone, et linnast parem ettekujutus saada. Sydney Tower Eye oli just selleks sobilik.

Enne vaateplatvormile minekut saime teada, et Sydneys on elanikke üle 180st erinevast rahvusest, kes räägivad üle 140 erineva keele. Linnas on umbes 650 linnaosa, mis laiub 70 km läände, 40 km põhja ja 60 km lõunasse.

Minu arvamus on, et on ilusaid rohelisi alasid ja on ka täiesti inetuid maja majas kinni betoonitundega alasid. Linn on väga kiire ja inimesed on hästi ametlikud ja tõsised.Otsustasime oma piiratud aja kasutada Hyde pargi, Ooperimaja (Opera House) ja Sydney Harbour silla (Sydney Harbour Bridge) vaatamiseks.

Hyde park, Anzac sõjaveteranide auks ehitatud maja/monument

Peeglid pargis ja muud klõpsud teekonnal Opera House-i poole

Sydney haigla tundus päris vana hoone olevat. Leidsime selle eest vahva skulptuuri ka. Miks metssiga? Pole õrna aimugi.

Linna raamatukogu oli küll ilusate suurte sammastega hoone.

Vana New South Walesi osariigi valitsuse hoone.

Siin oli pargis huvitav väiksematest kividest ehitatud suur kivi. Veidi eemal võis ennast linnupuuris pildistada.

Ja siin ta ongi – Sydney Opera House

Ootasin väga luksuslikku ja moodsat sisedisaini, aga avastasime hoopis betoonseinad ja laed üheskoos puiduga. No ei olnud minu maitse, kuidagi kõle mulje jäi.

Sydney Harbour Bridge

Enne kojuminekut sattusime veel nägema meest kõrgel monorattal põlevate tõrvikutega zongleerimas. Loomulikult olid maas ka kübarad, mille sisse võis raha visata.

Aga niimoodi see meie Sydney päevake möödus ja oligi aeg tagasi kodupoole minna, et veel viimane öö mõnusalt meie lahkete võõrustajate juures veeta ja tagasi kodupoole asutada.

Septembrikuu reis–Päev 6

Oleme jõudnud Katoomba-sse, Sinimägedesse (Blue Mountains). Tõenäoliselt parimad vaated saab sealsest Scenic Worldi keskusest, kus on võimalik liikuda mägede vahel, üles ja alla ning jalutada vihmametsas.

Kõigepealt katsetasime õhussõitvat kaabelautot, mis laskub kuni 545m ja annab piltilusa ülevaate mägedest, metsadest ja  Katoomba jugadest.

Pilt internetist, et oleks náha, millega tegu

Ja sedasi see laskumine meil algab, natuke kõhegi hakkas

Aga vaade oli ilus

Kolm õde (Three Sisters)

Järgmises peatuses alustasime oma jalutuskäiku vihmametsas, see vist oli minu lemmikosa, millegipärast vihmamets on mind alati lummanud. Tundub nii eriline jalutada uskumatult kõrgete ja jämedate puude vahel, mis on sadu aastaid vanad. Igasugu huvitavaid puid, taimi ja väáte, putukaid ja mutukaid.

Monty’s Tree – kui siin istudes end tahapoole kallutada ja üles vaadata, saab puu tüve sisse vaadata. See puu on üks paljudest Turpentine puudest (ma tõlget ei tea kahjuks), millel on tulekahju puutüve seest põletanud, aga nagu näha, siis väljast puu põlenud ei ole. Tulekahju oli selles metsa piirkonnas 1948 aastal.

Vaat mis raja metsast leidsime

Ja siin on pisike katusealune, mida inimesed rentida saavad, et seal koosolekut pidada või mõnda sündmust tähistada.

Siin on üks võimas puu trepi all, mis kunagi ammu kaevurite poolt maha raiutud. Ma kahjuks peast ei mäleta enam kui pikk puutüvi oli, aga mitmeid kümneid meetreid.

Üks ilus pisike veejuga ja võimsad kivimürakad

 

Vana kullakaevandus. Ikka meeletu töö kogu varustust ja kulda mägedes üles-alla tassida.

Järgmiseks katsetasime rongi, mille raudtee pidavat olema maailma kõige järsema kallakuga. Ise said veel lisaks oma istme kallakut muuta, olenevalt kui suure kallakuga julgesid sõita. Kui poisiklutt teekonda ees nägi, siis hoidis ikka kõvasti kinni küll, neiu oli nagu vana kala, hakkas rahulikult pilte klõpsima. Ta meil ju käib ameerika mägedes sõitmas, nii et vist polnud pabistamist väárt.

Esimene “rong” ehitati 1933 ja sõit sellega väga ohutu küll ei paistnud olevat. Poisid julgesid ikkagi pildi jaoks sisse ronida.

 

Nüüd oli aeg köisraudtee káes. See liikus horisontaalselt õhus mägede vahel. Sihtpunktis oli tuul nii kõva, et kõik pidid mütse kinni hoidma, muidu jäid neist ilma.

Lisaks tehti sõidu ajal põrand läbipaistvaks.

Öine pilt kolmest õest

Siia tahaks kunagi veel tagasi tulla, ilma lasteta või siis kui lapsed suuremad ja viitsivad ja tahavad käia ja vaadata.  Oli väga kaunis elamus.

Aga järgmine peatus – Sydney!