Eelmise aasta septembri lõpus algas lastel 2 nädalane koolivaheaeg. Otsustasime selle osaliselt sisustada autoreisiga naaberosariiki New South Walesi. See oli esimene reis meie koduosariigist välja, nii et põnevust kui palju.
Olime ära 9 ööd-päeva esialgse 11 päeva asemel, tundus, et me ei osanud arvestada kui pikad vahemaad siin asulate vahel on, nii et laste suure väsimuse tõttu otsustasime oma reisi paari päeva võrra lühemaks lõigata. Läbisime u. 2500km. Kaardi pealt on näha, kui pisike see ringike suure Austraalia mastaabis on (kaardil lillaga joonistatud teekond).
Reisis otsustasime alustada reede õhtul peale tööd, et jõuaks ööga võimalikult kaugele sõita kui lapsed magavad, muidu tüdinevad sõidust ära veel enne kui see õieti alanudki oleks. Nii et auto pungil täis pakitud, katuseboksis telk ja magamiskotid ja minek. Näe mõni jäi enne sõidu algust juba magama.
Kohalikud muidugi hoiatasid, et ärge te mingil juhul öösel maanteel kiiresti sõitke, et on jah lubatud 90 ja 100 km/t, aga sõitke nii 60-70 km/t, et kängurud võivad tee peale hüpata ja nad on piisavalt suured, et autole mõlgid sisse lüüa ise kahju saamata. No ma mõtlesin muidugi, et ah, mis te plärate! Kängurud nüüd nii hirmus oht siis…
No ja kui siis sõitsime, siis kiiremini sõita ei saanudki, sest kängurud olidki puhta tee äáres, täiesti ülbelt sõid seal ja ei kavatsenudki lasta end autodest häirida, kunagi ei teadnud kas hüppavad tee peale või mitte. Eriti raskeks tegi sõidu see, et nad sulanduvad ümbritseva looduse värvidega hästi kokku, eriti raske veel pimedas neid märgata. Känguru laipasid olid teeäáred paksult täis, eks suured rekkad ei pea kahjustuste pärast muretsema.
Kõige ohtlikum aeg on päikesetõus ja loojang, nii et kui hommik hakkas vaikselt koitma võtsin kiiruse ikka päris maha, Roland norskas kõrval ja hopladi hopp hüppaski suur isane kängu mulle auto ette. Jumal tänatud, kiirus oli ikka päris aeglane, pidurdasin ilusti kängu ees kinni. Mõtlesin, et ta hakkab kartma ja hüppab minema, aga ei, ta ei teinud teist nägugi. Seisime siis hetke ja põrnitsesime, kuni lõpuks härra kánguru otsustas, et ta ikkagi hüppab mul auto eest ära ja niimoodi aeglaselt loivates läks. Uskumatu kogemus, väga ootamatu, et nad üldse ei karda autosid. Siin üks vaestest kängudest, kes mingi rekka käest arvatavasti löögi saanud.
Hommikul jõudsimegi pärast 4.5 tunnist sõitu NSW (New South Wales) piirile, jee! Goondiwindis tegime peatuse, tukkusime veidi, sirutasime jalgu ja tegime kiire hommikusöögi.
Külm oli!! Ainult 9 kraadi, hirm tuli peale, et kuidas me telgime niisuguse külmaga, me ju nüüd soojaga harjunud.
Sõitsime edasi, járgmine peatus Moree!
Tee pealt veel üks kiire klikk. Siin on väga levinud, et omanikud sõidutavad oma koeri taga autokastis, seovad koera sinna kinni ja kimavad. Väga koerasõbralik ei tundu just.
Moree meile meeldis, oli selline nunnu peatänavaga pisike linnake. Kohvikud, poekesed, ilusad vanaaegsed majad, vahva laste mänguplats, pargikesed, jõevulin, väikelinna kohta vägagi epukas veekeskus. Sellesse veekeskusesse tahame kindlasti tagasi minna, sest seal on 2 sooja (tulist ma ütleks) basseini maapõuest tuleva mineraalveega. Nendest basseinidest võis ka hulgim pensioniealisi leida, kellelt kuulsime tolle loodusliku tervistava vee kohta imelugusid.
Peale suurt ujumist ja ligunemist oli kahjuks aeg edasi liikuda. Otsustasime veel ühe pargipikniku teha enne teele asumist ja läksime toitu otsima. Vot söögikohtadega oli natuke nadisti. Kõigepealt astusime sisse mingi hotelli söögikohta, mis juba väljast väga hea välja ei náinud. Sisse astudes mattusime suitsuhaisu sisse ja otsustasime, et sealt me oma toitu ei osta.
Järgmine valik oli aga veelgi üllatavam, tõesti ei oleks oodanud sellise ägeda veekeskuse juurest taolist söögikohta leida!! Astusime siiski sisse ja ostsime oma kala ja friikartulid kaasavõtmiseks ära.
Suundusime parki piknikku pidama ja tundsime rõõmu ilusa ümbruse üle. Toit oli ausalt öeldes sama halb kui too toidukoht ise välja nági.
Nüüd tuli veel kohalik lennukikohvik üle vaadata, kus sa veel lennuki piloodikabiini saad minna nuppe katsuma.
Ja nüüd bye-bye Moree, on aeg edasi sõita ja omale ööbimispaik otsida.
Ööbimispaiga lähedal Narrabris saab imetleda lõunapoolkera suurimat raadioteleskoopi. See koosneb 6-st 22 meetrise läbimõõduga paraboolantennist, mis sõidavad mööda 3km raudteed ja töötavad omavahel sünkroonis. See on koht, kus käivad astronoomid kosmost uurimas.
Neid antenne saab väga lähedalt vaadata ja kohapealses infokeskuses on palju teavet selle kohta, kuidas raadioteleskoobid töötavad ja kuidas neid ehitati. Kusjuures kedagi selles keskuses ei ole, ise oled viisakas ja korralik, käid ja vaatad, võid ka osta postkaarte omale, siis ise paned ilusti raha karpi jne. Ma olen ikka ja endiselt hämmingus kui ausad inimesed siin on.
Hakkame oma esimese päevaga lõpule jõudma. Leidsime hästi ilusa telkimisplatsi Yarra järve äáres. Tuletab meelde meie kaunist Eestimaad. Telk püsti, toidud, väike pesu ja magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar