Septembrikuu reis–Päev 5

Prrr. Külm. Arvatavasti kevad on telkimiseks ikkagi natukene liiga külm veel, järgmine kord ootame laste suvevaheaja ära.

Täna külastame Jenolan-i koopaid ja jätkame teekonda Sinimägedesse.

Arvatavasti olen ennegi õhanud siinsete kaunite värviliste lindude teemal. Seekordses sihtpunktis olid väga levinud ilusad punased papagoid, meie silmale midagi uut. Keksisid seal laudadel ringi ja ootasid palukesi.

Jenolani koopad on väga populaarne atraktsioon, kohapeal on muidugi ka ilus hotell, kohvikud ja suveniiripoekesed.

Ongi aeg koopaid uudistama minna. Valime Lucas-e koopa, mis tundub meie kõige nooremale seiklejale paraja raskusastmega.

Kes enne koobastes käinud tõenäoliselt kujutab endale päris hästi ette, mida nägime. Valgustus oli hästi läbi mõeldud, giid aga kõndis ees ja vajutas puldi pealt nuppe, õiges kohas läks valgus põlema ja teisest kustus ära.

 

Huvilistele korraldatakse ka nn. tõelisi koopauuringu tuure, kus roomad taskulambi valgel nendes koopa osades, mis pole veel kõndimiseks sobilikud ja valgustatud. 

Üks osa koopast oli nagu suur saal, milles imehea akustika. Selles “saalis” viiakse läbi väikeste orkestrite kontserte. Meie jaoks pandi muusika audio pealt mängima ja koos muusikaga nautisime värvide mängu. Väga huvitav elamus. Kahjuks pildi pealt ei paista see elamus välja.

Koobastes näeb ikka väga huvitavaid struktuure ja tekstuure ja on väga raske oma näpud eemal hoida. Katsuda aga ei tohi, sest muidu saab koopa mikrokliima tasakaal rikutud. Temperatuur on koopas muidugi kaunis jahe, tunnen kaasa inimestele, kes ammustel aegadel ilma korraliku varustuseta päevade viisi käike uuristasid.

Siin nägime tee äáres vombateid, kahjuks mitte küll elavalt. Nagu liiklusmärgilt náha, siis tuleb siinkandis ettevaatlik olla nii kängurude kui vombatitega.

Kaunid vaated Blackheath-i mägedest

Anvil rock ehk tõlkes Alasi kivi

Näide sellest, kuidas tuul aja jooksul kivi minema puhub. Loodus on ikka võimas ja imeline.