Dubbo loomaaed on väga suurel territooriumil ja seal on võimalik liigelda jalgsi, sõita ringi oma autoga või laenutada jalgrattad või bagiauto. Territoorium on umbes 3 ruutkilomeetri suurusel alal ja seal elab u. 700 looma. Dubbo loomaaed oli Austraalia esimene loomaaed, kus loomad ei elanud pisikestes puurides, vaid neile ehitati suured avarad elukeskkonnad. Loomaaed avati 1977 a ja alguses oli seal ainult 35 looma.
Me alguses mõtlesime, et kõnnime, aga oli väga palav päev ja vahemaad loomade vahel Robini jaoks liiga pikad, nii et otsustasime oma autoga ringi sõita.
Lisaks niisama loomade vaatamisele on võimalik osta eraldi pilet erinevate loomade toitmistele, kus osadele loomadele tohid isegi käest toitu pakkuda (nagu näiteks kaelkirjakud), samuti võid teatud kellaaegadel minna ennast huvitava loomapuuri juurde, kus töötaja loomadest lähemalt räágib. On ka võimalik loomaaias ööbida, náiteks telkida ja õhtul pimedas ja hommikul vara loomaaias väike tuur teha nende loomade vaatamiseks, kes tegutsevad öösiti või varahommikuti. Eks kõik need lisad maksavad omajagu, pilet iseenesest just odav ei ole, nii et seekord me otsustasime kõiki neid lisategevusi mitte teha.
Elutingimused on neil loomadel parimad, mida olen seni näinud. Ruumi jagub ja on piisavalt puid-põõsaid, mille alla varju minna. MÕnikord polnud looma nähagi, lesis kuskil põõsa all ja kaugel silma alt ära. Eks selline loomaaed on oma elanike jaoks veidi vähem piinarikas. Samuti oli tore näha, kuidas näiteks jõehobul oli piisavalt veeruumi, kus ringi mulistada või kabjalistel oli piisavalt rohumaad, mida pügada ja kus ringi kablutada.
Samuti oli moodustatud suuri territooriume samal mandril elavatest eriliiki loomadest, kes ka päriselt looduses maa-ala jagaks. Tekkis hea pilt, millised loomad elavad koos samal mandril ja samades tingimustes. Oh seda vaest lõvipoissi, küll talle meeldiks sinna kabjalisi tagaajama minna!
Õhtupoole sattusime veel Dubbo linna vangla-muuseumisse ringkáigule. Vangla tegutses 1847-1966.
1847 a oli tegemist vaid ühe hoonega, kus 2 kongi sees. Hoone kõrval oli väike kandiline pesemisauk, kus vangid ennast pesid. Kuna sellel majakesel siis veel aeda ümber polnud, ei olnud too just eriti kindel kinnipidamisasutus.
Vanglas võib näha näitlejate poolt läbiviidud esitlusi, milles nad jutustavad/näitlevad vanglas juhtunud seikasid läbi kinnipeetavate ja ka vangivalvurite silmade. Me jõudsime sinna suhteliselt napilt enne sulgemist, nii et kohal oli veel ainult 1 näitlejatest, kes siis mööda territooriumi ringi kõndis ja lugusid pajatas. Kuna meil lapsed jáid autosse ootama, siis me kahjuks ei saanud etendust nautida, vaid pidime vangla kiiresti üle vaatama ja tagasi minema.
Tegemist on väga väikese vanglakesega, kus ainult mõned kongid. 1871 a ehitati uus vanglahoone, kus oli juba 4 kongi ja magamistuba vangivalvurile. Seda vanglat peeti juba piisavalt turvaliseks, et sinna ka tõsisemaid kurjategijaid nagu mõrvareid ja vägistajaid kinnipidamiseks transportida. Surmanuhtluse puhuks olid vanglas võllapuud. Kokku viidi surmanuhtlus läbi 8 vangi puhul.
1887 ehitati vangla veelgi suuremaks. Nüüd ehitati vanglasse 13 kongiline lisahoone puhtalt meesvangidele, 2 pimedat üksikkongi ja bolsterdatud seintega kong hulludele.
Vangla siseruumides on liikumisandurid, nii kui ruumi astud, läheb kongis tuli põlema ja audio käima. Kongis on nukud ja audio mängib tagaplaanil kinnipeetava lugu. Magamiseks oli maas puust plaat, õhuke tekike pealevõtmiseks. Kujutan ette, et tingimused olid ikka päris jubedad.
Endisest 4-kongilisest vanglahoonest sai iseseisev naistevangla osa.
Vangid pidid päeval tööd tegema. Vastavalt kuriteo raskusastmele mäárati töö vanglas. Üks eriti rasketest karistustest oli teede ehitamine, kus vangidegrupp oli omavahel ketiga kokku aheldatud.
Puude saagimine oli teine levinud karistusviis. Ja seda mitte vajadusest küttepuude járele, vaid justnimelt karistuse mõttes töö rabamine.
Samuti kasutati tõenäoliselt vägagi levinud karistusviisi toiduportsu piiramise náol. Teadagi – vett ja leiba… raske füüsiline töö ja toidukoguse kárpimine üheskoos oli kindlasti päris jube kombinatsioon.
Ka piitsutamine oli kasutusel, enamasti vangid eelistasid üksikkongis istumist piitsutamisele.
Vangidel oli range päevakord, 6st üles ja 9st magama.
Põgenemiskatseid loomulikult jagus. Näiteks olevat 2 vangi põletanud augu lakke ja proovinud sealtkaudu põgeneda. Või naisvang, kes põgenemiskatse käigus kukkus solgitorru ja murdis jala. Üks vang kasutas köie otsa seotud konksu, et ennast üle seina hõivata ja püüti kinni valvuri poolt. Jne.
Niimoodi veetsime oma kolmanda päeva. Täna magame veel sama laagriplatsil, aga homme läheb sõit Sinimägede poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar