Oleme jõudnud Katoomba-sse, Sinimägedesse (Blue Mountains). Tõenäoliselt parimad vaated saab sealsest Scenic Worldi keskusest, kus on võimalik liikuda mägede vahel, üles ja alla ning jalutada vihmametsas.
Kõigepealt katsetasime õhussõitvat kaabelautot, mis laskub kuni 545m ja annab piltilusa ülevaate mägedest, metsadest ja Katoomba jugadest.
Pilt internetist, et oleks náha, millega tegu
Ja sedasi see laskumine meil algab, natuke kõhegi hakkas
Aga vaade oli ilus
Kolm õde (Three Sisters)
Järgmises peatuses alustasime oma jalutuskäiku vihmametsas, see vist oli minu lemmikosa, millegipärast vihmamets on mind alati lummanud. Tundub nii eriline jalutada uskumatult kõrgete ja jämedate puude vahel, mis on sadu aastaid vanad. Igasugu huvitavaid puid, taimi ja väáte, putukaid ja mutukaid.
Monty’s Tree – kui siin istudes end tahapoole kallutada ja üles vaadata, saab puu tüve sisse vaadata. See puu on üks paljudest Turpentine puudest (ma tõlget ei tea kahjuks), millel on tulekahju puutüve seest põletanud, aga nagu näha, siis väljast puu põlenud ei ole. Tulekahju oli selles metsa piirkonnas 1948 aastal.
Vaat mis raja metsast leidsime
Ja siin on pisike katusealune, mida inimesed rentida saavad, et seal koosolekut pidada või mõnda sündmust tähistada.
Siin on üks võimas puu trepi all, mis kunagi ammu kaevurite poolt maha raiutud. Ma kahjuks peast ei mäleta enam kui pikk puutüvi oli, aga mitmeid kümneid meetreid.
Üks ilus pisike veejuga ja võimsad kivimürakad
Vana kullakaevandus. Ikka meeletu töö kogu varustust ja kulda mägedes üles-alla tassida.
Järgmiseks katsetasime rongi, mille raudtee pidavat olema maailma kõige järsema kallakuga. Ise said veel lisaks oma istme kallakut muuta, olenevalt kui suure kallakuga julgesid sõita. Kui poisiklutt teekonda ees nägi, siis hoidis ikka kõvasti kinni küll, neiu oli nagu vana kala, hakkas rahulikult pilte klõpsima. Ta meil ju käib ameerika mägedes sõitmas, nii et vist polnud pabistamist väárt.
Esimene “rong” ehitati 1933 ja sõit sellega väga ohutu küll ei paistnud olevat. Poisid julgesid ikkagi pildi jaoks sisse ronida.
Nüüd oli aeg köisraudtee káes. See liikus horisontaalselt õhus mägede vahel. Sihtpunktis oli tuul nii kõva, et kõik pidid mütse kinni hoidma, muidu jäid neist ilma.
Lisaks tehti sõidu ajal põrand läbipaistvaks.
Öine pilt kolmest õest
Siia tahaks kunagi veel tagasi tulla, ilma lasteta või siis kui lapsed suuremad ja viitsivad ja tahavad käia ja vaadata. Oli väga kaunis elamus.
Aga järgmine peatus – Sydney!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar